tugevamini krampi, kui kiirused kasvasid järjest, kurvid tulid äkilisemalt ja mu ajus tekkis sensoorne ülekoormus kõigest, mida pidin õppima ja seda veel suurtel kiirustel. Kolmanda päeva lõunapausi ajal küsisin lõpuks juhendajalt, miks ta minult lakkamatult kiiruse tõstmist nõudis. Ma tahtsin aeglaselt sõita, et enne gaasi lisamist õppetunnid selgeks saada. Mees naeratas ja ütles: „Ma tahan, et te sõidaksite kiiresti, sest kiirus põletab teie sees oleva hirmu ära. Hirm hoiab teid kinni. Te tegelete oma hirmuga ja annate pedaali järele. Teie autot juhib ikka veel teie hirm. Sellepärast tahangi, et kui teid haarab hirm, vajutaksite gaasipedaali põhja.”
Tahtsin taas loobuda. Jälle öeldi mulle, et ma ei liigu piisavalt kiiresti. Jälle arvasin, et õppimine toimub aeglastel kiirustel harjutades, mitte täie tambiga sõites. „Te peate uskuma, et teie sees on olemas profipiloot,” ütles juhendaja Les. „Kui te ei sõida kiiresti, ei saa te kunagi oma sisemise piloodiga kokku. Tahan, et te pingutaksite ja suruksite gaasipedaalile, siis astub sees olev piloot esile ja võtab juhtimise üle. Kui lasen teil sõita aeglaselt, istub roolis teie sees olev argpüks. Professionaalne juht saab esile astuda ainult siis, kui vajutate tugevasti gaasipedaalile. Täiskiirusel peate uskuma, et teie sees olev profipiloot võtab juhtimise üle.”
Neljandal päeval oli mul kõht täiesti klompis ja ma tõin endale mõttes kõikvõimalikke põhjusi, miks ma poleks pidanud seda kursust läbi tegema. Neljandal päeval jätavad kursuslased Corvette’iga hüvasti ja istuvad vormel-1 võidusõiduautosse. Sellel päeval anti meile punane kombinesoon selga ja kiiver pähe. Ülekaalulisena oli mul raske ennast rooli taha litsuda. Oleksin justkui kirstu pugenud. Ma ei saanud liigutadagi. Taas kord oleks minus äärepealt argpüks võimust võtnud. Tahtsin loobuda. Kuulsin ennast mõttes ütlemas: „Sul pole vaja seda teha. Sul pole tarvis midagi tõestada. Sinust ei saa kunagi võidusõitjat. Miks sa seda teed? See on hullumeelsus!”
Vähem kui tunni aja pärast olin kohutavalt õnnelik, ma polnud aastaid nii õnnelik olnud. Tundsin ennast autos nagu kodus. Äkki käis eelmise kolme päeva õpetuste, hirmude ja masenduse osas klõps! Ja ma juhtisin autot täiskiirusel. Tundsin hirmu asemel rõõmu. Mu sees olev piloot oli argpüksi kõrvale lükanud ja juhtimise üle võtnud.
Kui me tol õhtupoolikul tunnist lahkusime, meeled ülevad, tuli üks sportsedaani, mitte vormel-1 sõidukursusel osalenu meie juurde ja ütles: „Jäin oma kursusega väga rahule, aga tegelikult oleksin tahtnud osaleda teie kursusel.”
Tänasin teda ja sõnasin: „Naljakas, aga kuni selle hetkeni soovisin, et oleksin olnud teie kursusel.”
Kaks eri maailma
Ma ei jutustanud autokoolist sellepärast, et hoobelda oma uute sõiduoskustega. Põhjus on hoopis selles, et nimetatud kooli õpe seisneb protsessis, mis sarnaneb suuresti ettevõtjaks saamise protsessiga, kujutades endast üleminekut ühest maailmast teise.
Üks mu esimesi õppetunde oli, et tänavatel ja maanteedel käitutakse täiesti vastupidi kui ringrajal. Näiteks märgates maanteel otse enda ees liiklusavariid, vajutab enamik pidurile. Seevastu autokoolis õpetati meid vajutama gaasipedaalile.
Kui sõiduk satub tegelikus maailmas külglibisemisse, vajutab enamik pidurile. Autokoolis pidime aga teadma, millal vajutada pidurile ja millal gaasipedaalile. Ehk teisiti öeldes: erinevate libisemiste puhul reageeritakse erinevalt. Uskuge mind, pidurile vajutada on lihtne. Gaasipedaalile vajutamine külglibisemises on raske. See käib kõige seniõpitu vastu. Selle tegemiseks pidin vaieldamatult oma vaimseid ja füüsilisi võimeid avardama. Tavamaailma liikluses palutakse inimestel piirkiirusest kinni pidada või sellest aeglasemalt sõita. Autokoolis õpetati meid gaasipedaali põhja vajutama ja sõitma kiirusel, mis ületab meie isiklikud piirid. Kiirus ja hirm suurendasid kahtlemata mu võimeid.
Hiilgav õppekava
Need neli päeva Bob Bonduranti autokoolis olid kõige järsem õppimiskurv, mida olin eales kogenud. Nood õppimiskurvid olid veel järsemad kui mereväe lennukoolis läbitehtud. On selge, et Bob Bondurant pole mitte ainult suurepärane vormel-1 piloot, vaid ka oivaline õpetaja. Hoolimata oma alalisest hirmust, vaatlesin kolleegina suure osa ajast tema õppemetoodikat. Olin teoreetilisest ja praktilisest õppekavast vaimustatud. Neli päeva aitasid Bob ja ta juhendajad meil oma hirmudest võitu saada ning isiklikke vaimseid ja füüsilisi piire ületada, järgides sealjuures maksimaalseid ohutusnõudeid. Ringrajal sõites ei muretsenud ma eriti oma füüsilise heaolu pärast. Minu suurimaks mureks oli mu naine Kim, kes kihutas minust mitu korda mööda. Füüsiliselt polnud mul midagi häda, aga iga kord, kui tema auto minu omast mööda tuiskas, sai mu ego hirmsa hoobi.
Ettevõtjaks saamise protsess
Tavaautojuhist autovõidusõitjaks saamine nõudis, et ma unustaksin paljud seniõpitud asjad. Ehk teisti öeldes: tänavaliikluses õige käitumine viib võidusõiduringrajal surmani. Samuti tark käitumine, nagu näiteks kiiruse vähendamine, on võidusõiduringrajal pahatihti rumal tegu. Sama kehtib palgatöötajast ettevõtjaks saamise kohta. Need on kaks eri maailma ja mis ühes on õige, on teises vale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
