isal polnud midagi üksikettevõtjate vastu. Ta soovis vaid, et teaksime, mis vahe on ettevõtjatel, kellel on äri ja kellel on töö. Nõustajad, muusikud, näitlejad, koristajad, restoraniomanikud, väikepoodnikud ja valdav enamik väikeettevõtjaid kuuluvad töö-, mitte äriomanike kategooriasse ehk S-kvadranti.
Rikas isa rõhutas üksik- ja suurettevõtja erinevuse osas iseäranis mõtet, et paljudel üksikettevõtjatel on väga raske areneda suureks ettevõtteks. Ehk teisiti öeldes: neil on tõsine probleem liikuda S-kvadrandist B-kvadranti. Miks? Vastus on jälle sama: äri oli enne selle olemasolu halvasti plaanitud. See oli juba enne käivitamist hukule määratud.
Rikas isa alustas ise üksikettevõtjana S-kvadrandis. Kuid oma mõttes plaanis ta väga suurt äri, mida juhivad temast targemad ja võimekamad. Ta plaanis enne äri käivitamist oma S-kvadrandi äri nii, et see oleks suuteline arenema ja liikuma B-kvadranti.
Professionaalid ja oskustöölised
Samuti tahtis rikas isa meile selgeks teha, et paljud professionaalid, nagu arstid, juristid, raamatupidajad, arhitektid, torulukksepad ja elektrikud, alustavad üksikettevõtja tüüpi äri, mis põhineb erialal või tehnilisel oskusel. Paljude selliste elukutsete ja oskuste praktiseerimiseks nõutakse riiklikku litsentsi.
Kõnealusesse kategooriasse kuuluvad ka elukutselised müügiinimesed, kellest paljud on litsentseeritud sõltumatud nõustajad, nagu kinnisvara-, kindlustus- ja väärtpaberimaaklerid. Paljud seda tüüpi inimesed on ametlikult üksikettevõtjad ehk sõltumatud tööettevõtjad.
Sellist liiki ettevõtluse probleem seisneb selles, et tegelikult pole mingit äri müüa, sest väljaspool üksikisikut puudub äritegevus. Paljudel juhtudel puudub tegelik ettevõtte vara. Äriomanik ongi ettevõtte vara. Kui ta müüb midagi, siis puudub tal laienemispotentsiaal, mis on käsutada B-kvadrandi äril. Lisaks peab ta ehk äri jätkuva edukuse huvides olema nõus „edasi jääma”. Põhimõtteliselt muutub ta omanikust ostja palgatöötajaks.
Rikka isa meelest oli mõttetu kõvasti tööd teha ja samal ajal mitte vara luua. Sellepärast ei soovitanudki ta oma pojal ja minul kunagi palgatöötajaks hakata. Ta ütles: „Milleks mitte midagi loomata tööd rügada?”
Käsitleme edaspidi selles raamatus mõningaid võimalusi, kuidas seda liiki ettevõtja saab luua ettevõtte vara, mida on võimalik kasvatada ja võib-olla ükskord müüa.
Pereettevõtted
Väga suurt ettevõtjate kategooriat nimetatakse sageli pereettevõtjateks. Selle liigi nimetus tuleneb seigast, et paljude väikeettevõtete omanikud on ühe pere liikmed. Näiteks mu emaemal oli väike kohalik kauplus, kus pereliikmed kordamööda töötasid.
Pereettevõtete kasvu takistab onupojapoliitika. Paljud panevad oma lapsed äri juhtima, ehkki nood võivad olla asjatundmatud, sest veri on paksem kui vesi. Pahatihti puudub lastel samasugune ärikirg nagu vanematel või neis pole firma juhtimiseks vajalikku ettevõtjapisikut.
Frantsiisid
Frantsiis, nagu näiteks McDonald’s, opereerib teoreetiliselt „võtmed kätte” põhimõttel. Ettevõtja müüb valmis ettevõtte inimesele, kes ei soovi läbida äri alustamise loomingulist ja arengulist protsessi. Te saaksite justkui kohe ettevõtjaks. Mõne frantsiisi juures on eeliseks seik, et pangad annavad kergemini laenu frantsiisivõtjale kui kellelegi, kes soovib alustada päris nullist. Teiste sarnaste frantsiisivõtjate eelnevad saavutused loovad pankadele kindlustunde ja nad hindavad kõrgelt koolitusprogramme, millega enamik frantsiisiandjaid peab uut ettevõtjat abistama.
Tuntud frantsiisiandjate puhul on üks suuremaid probleeme see, et nendega liitumine on ettevõtjaks saada tahtjale kallim ja nad on vähem paindlikud. Frantsiisiandjatest ettevõtteid tabavad alailma juriidilised probleemid ja nad käivad sageli kohtuteed. Need lahingud on ühed kõige halastamatumad ärimaailmas.
Üks peamisi vaidluste põhjusi olevat see, et frantsiisivõtja ei taha juhtida ettevõtet nii, nagu nõuab frantsiisiandja – inimene, kes asutas äri. Teine põhjus on see, et kui frantsiisivõtjal läheb majanduslikult halvasti, tahab ta süüdistada ebaedus frantsiisiandjat. Kui frantsiisiandja juhtnööride täpne järgimine on teile vastumeelt, siis on parem, kui plaanite, loote ja alustate omaenda äri.
Võrkturustus ja otsemüük
Võrkturustus ja otsemüük on paljude arvates täna kõige kiiremini arenevad ärimudelid maailmas. See valdkond on ka kõige vastuolulisem. Paljud reageerivad ikka veel negatiivselt, väites, et mitmed võrkturustusorganisatsioonid on püramiidskeemid. Kuid tegelikkuses on suurim püramiidskeem maailmas traditsiooniline suurfirma, mille tipus on üks inimene ja kõik ülejäänud töötajad all.
Kõik, kes ihkavad saada ettevõtjaks, peaksid uurima võrkturustust. Mõned suurimad ajakirja Fortune 500 edukama ettevõtte hulka kuuluvad firmad, nagu näiteks CitiBank, Avon, Levis ja Smith Barney, levitavad oma toodangut võrkturustuse või otsemüügi kaudu.
Me ei kuulu ühegi võrkutustus- või otsemüügifirma ridadesse, ometi räägime sellest alast pooldavalt. Inimesed, kellel on soov saada ettevõtjaks, peaksid kaaluma ühe sellise ettevõttega ühinemist, enne kui loobuvad palgatööst. Miks? Paljud nendest ettevõtetest pakuvad äärmiselt olulisi müügi-, äri ülesehitamise ja juhtimisoskusi, mida kusagilt mujalt ei saa. Üks kõige suuremaid plusse, mida suhtlemine maineka organisatsiooniga annab, on, et see õpetab ettevõtjale vajalikku suhtumist ja südidust. Samuti tutvute süsteemidega, mille abil edukat äri üles ehitada. Liitumistasu on tavaliselt üsna mõistlik ja haridus võib osutuda hindamatuks. (Seda tüüpi ettevõtete haridusliku väärtuse põhjalikumaks seletamiseks kirjutasime väikese raamatu „The Business School: For People Who Like Helping People”, Warner Books. Rohkem infot selle raamatu kohta leiate meie kodulehelt www.richdad.com.)
Kui alustaksin ettevõtjakarjääriga uuesti nullist, tegeleksin võrkturustuse või otsemüügiga ja seda mitte raha, vaid tegelikus maailmas saadava äriõppe pärast, mis sarnaneb rikka isa antud õpetusega.
Seaduslikud vargad
Üks kõige huvitavamaid arutelusid, mille Mike ja mina rikka isaga maha pidasime, puudutas neid ettevõtjaid, kes varastavad teistelt ettevõtjatelt. Rikas isa kasutas näitena audiitorfirmas töötavat audiitorit. Ühel päeval ütles firma palgal olnud audiitor töökoha üles ja alustas oma äri, klientideks need inimesed, kellega ta oli kohtunud firmas töötamise ajal. Ehk teisiti öeldes: audiitor lahkus firmast, kuid võttis äri endaga kaasa. Rikas isa ütles: „See pole küll ebaseaduslik, ent siiski varastamine.” See on küll üks äriplaani võimalusi, aga rikas isa oli rangelt vastu, et ta poeg ja mina seda kasutaksime.
Loomingulised ettevõtjad
Rikas isa soovis, et meist saaksid sellised loomingulised ettevõtjad nagu Thomas Edison, Walt Disney või Steven Jobs. Ta ütles: „Väga lihtne on teha näiteks toitlustamisega tegelevat pere-väikeettevõtet. Võrdlemisi kerge on olla ettevõtja ka mingil oskustööl või kutsealal, nagu torulukksepp või hambaarst. Samuti on lihtne olla konkureeriv ettevõtja, kes märkab head ideed, kopeerib selle ning seejärel asub konkureerima vastava idee väljamõelnud ettevõtjaga.” (Sarjas „Rich Dad’s Advisors” ilmunud raamatus „Protecting Your #1 Asset” nimetab Michael Lechter seda tüüpi konkureerijaid röövijateks või piraatideks.) Täpselt sama juhtus ka minuga, kui alustasin takjakinnisega nailonrahatasku äri. Kui olin loonud uuele tootesarjale turu ja levitanud teadmist selle olemasolust, ronisid konkurendid seinapragudest välja ja mu väike äri lömastati. Loomulikult ei saa ma neid süüdistada. Saan
