eest.”
Ja nii ongi. Päevitunud naine, seljas heleroheline rinnahoidja, sätib tumedaid juukseid kuklale, käed üleval nagu viiekümnendate kalendris. Ta hoiab juuksenõelu suus. Ta elab kõige kõrgemal korrusel, kuid ma ei usu, et ta ennast meelega paljastab. Ta on selleks liiga süvenenud. Naine pöörab end vasakule ja peatub hetkeks. Seejärel pöörab ta paremale ja peatub taas. Täna näeb teda keegi vägagi tähtis inimene, tahab ta seda või ei.
„Kas oled erutunud?” küsib Rachel.
„Pigem inspireeritud.” Õnn kaasa, võõras. Et su pidev töö kannaks vilja. Et su võimatud kujutluspildid ärkaksid ellu.
Pakime teleskoobi kokku ja lähme magamistuppa. Tuled on kustutatud ja ma ei pane neid põlema. Ta seisab vana, istandusest pärit Bassettite mahagonist voodi jalutsis, mille sambad on paarikümne sentimeetri jämedused ja kujult kui hiiglaslikud kriidid. Ajan end püsti, et aidata teda musta-valgekirju salliga, mis on nõnda tugevasti ja osavalt kaela ümber seotud nagu turban. „Ma ei tea, kuidas seda sind lämmatamata kaelast võtta,” ütlen.
„Jätame selle lihtsalt kaela,” sõnab ta.
„Ma arvasin, et meil tuleb puhas kohtumine.”
„Tšš.” Ta asetab sõrme mu huultele. Võtan selle suhu ja tõmban ta endale lähemale, nii et ribid keha vastas, ja meie mõlema pulss on laes. Ta silmad on pimeduses taas kummituslikud, peaaegu värvitud. Aga ta ei ole kummitus. Tunnen, kuidas tema tõelisus vuhiseb mööda mu käsivarsi ülespoole nagu südamerabandus.
Hommikul läheme SFMOMA’sse, et vaadata näitust, mis koosneb põletatud esemetest – lõuendid, puust kujud, kummalised tuhastunud inglitiivad. Heidame pilgu Michael Jacksoni ja šimpans Bubblesi kujule. Sööme tuuletaskuid. Pärast eelmist õhtut ei tunne me enam häbi. Panen käe Rachelile ümber ja me kõnnime, nagu oleksime koos, mu käsi tema püksipandlal. Tunnen ärevakstegevat erutust. Ta kas küsib liiga palju või luban mina liiga palju. Või ehk on veel kolmaski võimalus – et olen ärevuses, sest midagi head on nõnda lähedal. Otse taevast ootamatult ja väärimatult sülle kukkunud.
Loomulikult ei usu ma sellesse sõna otseses mõttes, pigem ikka metafoorina. Aga kuidas saab metafoorina midagi head sülle kukkuda?
Seisame Racheliga Marketi tänaval, mis polegi täna kuigi räpane, ning mõtiskleme, millist teed pidi minna. Oleme meeldiva dilemma ees, kus valesid valikuid polegi. Päike paistab, tugev tuul sasib me juukseid ja lennutab taevasse paberitükke, nagu need oleksid tuulerattad. Pean ta hommikul tagasi Fairfaxi viima (Coffee Barn avatakse vara) ja tunnen eneselegi üllatuseks midagi kahetsuselaadset.
6
frnd1: see pole midagi tõsist
drbas: ta on lõbus?
[300244: „See pole midagi tõsist” = „me pole temaga tõsises suhtes”; kordus]
drbas: pole olemas mittetõsist suhet. isegi abieluinimesed ei tohiks olla vastassugupoolega sõbrad. see ahvatleb
frnd1: me pole kumbki abielus.
Välisukse kelluke annab märku, et keegi tuli. Kaks varianti: UPS või Toler.
„Noel,” hüüab ta. „Mul läheb su abi vaja.”
Ma ei liiguta. Tulen siis, kui Livorno ütleb. Ei sekunditki varem.
„Neill,” ütleb Livorno.
Persse.
Toler on seekord ilma assistendita. Ta lehitseb paberikuhja ning laotab need Livorno sassis lauale laiali.
„Loodan, et te, poisid, pahaks ei pane,” sõnab ta ja tõmbab näpuga üle iga lehekülje. „Aga alustasin isegi väikese Turingu testi projektiga. Koodnimeks sai projekt X.”
Silmitsen Livornot, kes ei vaata meelega minu poolegi. Toler tõstab meie vaikimise peale pead ja kergitab plastikust prillide taga kulme. „Paistab, et teil pole olnud just kõige lõbusam.”
Livorno köhatab. „Loodan, et tead, millesse end mässid. Meil on kaheaastane edumaa.”
„Minu poolel on vaid,” Toler viib käe südamele, „raha.”
Vaatan taas Livorno poole ja loodan leida mingitki reaktsiooni, aga tema näol on sõbralik naeratus – tema versioon pokkerinäost. Lähen ülemuse järel laua äärde, et vaadata Toleri laialilaotatud pabereid. Teksti vorm on sarnane: tegemist on pika vestlusega.
toler: mis on sinu lemmikraamatud?
progx: mulle meeldivad raamatud spioonidest
toler: kas sa loed armastusromaane?
progx: ma ei ütleks, et ma „loen” armastusromaane
„Kas see on pettemanööver?” küsin.
„Ma ei usu,” vastab Toler. „Aga, Noel, siin.” Ta näitab kolmandale leheküljele. „Mida sa arvad selle dialoogi loomulikkusest?”
toler: kas sa tead, mida tähendab, kui sul on emotsioonid?
progx: emotsioone omada on midagi tunda
toler: kus sa midagi tunned?
progx: tavaliselt närvisüsteemiga
„Tegin temast arsti,” ütleb Toler. „Loodan, et te ei pane pahaks.”
„Ma ei ütleks, et see dialoog on loomulik,” sõnan. Aga programm näib jälgivat vestlust uskumatu täpsusega. Kuidas ta selle kõigest kuu ajaga saavutanud on?
„Loe seda kohta,” ütleb ta.
toler: miks läks kana üle tee?
progx: et jõuda teisele poole teed?
„Sa poleks pidanud seda vastust sisse panema. Asja mõte on muutusi hinnata.”
„Ta arvas selle ära.” Toler raputab pead. „Annan oma ausõna.”
Vaatan uuesti pabereid. Kas on võimalik, et programm sai naljale pihta? Küllap tuleb arvuti intellekt appi ja jätab tähtsusetu kana kõrvale. Miks ületab objekt A tee? Et jõuda teisele poole. Aga doktor Bassett ei saa isegi aru, et see küsimus on hüpoteetiline. Tema seostab lugu alati mingi kindla kanaga.
„Mida sa andmetena kasutad?” pärib Livorno.
Toler laiutab käsi. „Tervet maailma.”
Kui toler lahkub, ropendab Livorno hirmsasti. Kuulan, kuidas ta ei saa ühtegi golfilööki sisse. Ta kahetseb arvatavasti, et Tolerile oma projekti näitas, kahetseb eeldatavasti, et palkas inseneri asemel minu. Livorno ei arvanud, et vajab geeniust, sest on ise geenius, aga ma kardan, et kogu tema vaev on aia taha läinud.
Tõusen püsti ja lähen Livorno kabinetti. „Midagi on mäda,” ütlen. „Ma arvan, et ta laskis need kellelgi sisse trükkida.”
Livorno koputab kepiga vastu põrandat. „See on lohutav teooria.”
„Ta on jobu.”
„Sügavate taskutega
