Wassily toolile, mis on endiselt ebamugavalt kaldus.
„Ta on asja laialt ette võtnud,” ütleb Livorno ja toetab kepi vastu kappi. Ta istub püstise seljatoega kontoritoolile ning tõstab käed kuklale. „Ja meie läheneme kitsamalt. Tema väljakutseks on kaose kontrollimine, meie omaks surnud mulla väetamine.”
Kissitan silmi, kuid ei ütle midagi. Sõnad „surnud muld” ärritavad mind.
„Olen aastaid uskunud, et selle ala nõrkuseks on inimmõistuse vähetulemusliku teooria järgimine. Keegi ei saa edasi liikuda, kuni pole arusaadavat mõistuse teooriat, ent teooriad – mis vägagi valgustavad – ei saa kunagi valmis. Kuidas saab mingisugune ese iseennast mõista? Kas silm näeb silma?”
„Silm näeb teisi silmi. See on optometristi töö.”
„Ma räägin üldiselt. Igal juhul olen arvatavasti eksinud – võibolla oleme omadega põhjas, sest meie idee on kitsalt piiritletud.”
„Omadega põhjas” kõlab eriti kohutavalt. „Kas sa ei võta seda Toleri uudist pisut liiga tõsiselt?”
„Võiksime „Seitsme patuga” proovida, aga me ei tea, mis juhtuks.” Ta kummardub ettepoole ja hoiab Tiger Woodsi peos.
„Ärme tee rutakaid otsuseid.”
„Patud on loodud EI peal – emotsionaalne intellekt. Võib juhtuda, et need avastavad varem märkamatuid seosteniidistikke või ajavad terve projekti segapuntrasse.”
„Segapuntrasse?”
„Ma ei tea, kuidas need koos töötaksid.”
„Arvan, et peaksime tegema midagi hoopis vahepealset.”
Livorno nägu selgineb. „Sul on õigus. Alustame lihtsalt. Kuidas mõistus kokku pannakse?”
See on siis tema versioon lihtsast. „Ma ei tea,” ütlen. „Sünnime lihtsalt siia ilma sellistena.”
„Mõtle lastele. Keel. Mis on lapse esimene sõna?”
„Emme?”
„Ma ei mõtle tittesid. Mis on esimene sõna, millega laps end inimühiskonda integreerib?”
„Ei?”
„Miks. Taevas on sinine. – Miks? Sa ei tohi rohkem kommi süüa. – Miks? See on küsimus, mis viitab teadmisele, mida küsija ei tea. Teadmine teadmise puudumisest. Mida too mees nimetas tuntud tundmatuteks? Teadmine.”
Mu kaelas torgib. „Dr Bassett juba esitab küsimusi.” Pigistan õlga. „Arvutid on alates kuuekümnendatest aastatest küsimusi esitanud.”
„Ettevalmistatud küsimusi! Ükski masin pole teadmisi otsinud, teadmisi ihanud.”
„Nad on ju arvutid.”
„Tööta subjekti kategooriad läbi ja kontrolli need veel kord üle ning lisa vajaminevad. Laham saab tegeleda märgiste numbritega. Ja siis paneme dr Bassetti küsimusi esitama, et noid kategooriaid veelgi rikastada. Midagi õppimisepuu sarnast.” Ta trummeldab sõrmedega laual.
„Aga mis saab sellest ihkamise värgist?” ajan end istukile. „Kuidas tekitada programmis ihkamist?”
„Ta hakkab järjepidevalt esitama küsimusi olemasoleva teadmistebaasi kohta.”
„Ta juba küsib küsimusi.”
„Ettevalmistatud küsimusi.”
„Sa rääkisid ihkamisest.”
Livorno haarab Tiger Woodsi kätte. „Ma pean võistlema multimiljonäri vastu ja üks mu peamisi töötajaid on usuliste kalduvustega.” Ta hääletoon on täis kibedust. Ta ei viita teises toas viibivale vagale moslemile, vaid minule. Minu usuline kalduvus on ehk see, et inimeste juures on midagi kindlat, mis teeb neist inimesed. „Sa ei tohiks unustada: seda, kas sinu isa soovib sinuga vestelda vaid pealtnäha või tõeliselt, pole võimalik mõõtmisega eristada.”
Ta on akadeemik, tuletan endale meelde, ja silmitsen ülemuse ilmetut siirast nägu. Isa sõnad ei peegelda tõelisi uskumusi. Need on kõik mõttemängud, lõputud ja ausad mõttemängud, mis, täpselt nagu eelkäijadki, on sihitud teadlikkusele ning lõpetavad viimaks United Airlinesi uute vastamissüsteemidena.
„Me ei räägi praegu minu isast.”
Ta astub taas kahe jalaga maa peale. „Aga peaksime. Peame suurelt mõtlema. Adam seda just teebki.”
Puhun eneselegi üllatuseks põskedesse kogunenud õhu välja, olen sellest lollusest kohutavalt tüdinenud.
„Kas ühel vanamehel ei võigi unistusi olla?” Ta patsutab endale rinnale, et näidata, et räägib tõepoolest iseendast. „Enne kui ta läheb vanainimeste koju beebimehu sööma?” Ta keerutab Tiger Woodsi veel korra peos, enne kui asetab selle hellalt telefoni kõrvale. „Beebimehu,” kordab ta, pilk ainiti minul. Istun sirgeselgselt, hinges tüdimus. Kas peaksin ütlema, et ta on verinoor ja elab igavesti?
„Mis on mehu?” küsin. „Kas see on nagu kaerahelbepuder?”
„Kui olin laps, sõime mõnikord jogurti ja meega nisuterasid. Jogurt oli väga paks, mitte selline, nagu siin poodides müüakse. Mu ema tegi jogurtit ise. Ta tundis sellest suurt rõõmu. Ta pidas mesilasi ka. Olin ainus laps ja aitasin teda. Minu ema ja isa peeti äraneetuteks, sest nad said vaid minu, aga hiljem ütles ema, et nad tegid sedasi meelega.” Ta vajub mõttesse, kuniks näib, et tema pilk on naelutatud minu selja taha. Pööran end ringi, ent näen vaid õmblusstuudiost alles jäänud ja täiesti kasutut märkmetetahvlit: „abielutseremoonia neljap. @ 5”. „Aga mu ema mesilased ongi põhjus, miks minust sai oma ala müüdimurdja. Teadsin, et intellekt ei tule ilmtingimata keskprotsessorist, kesküksusest nimega „mina”. Mesilased pole üksikult kuigi intelligentsed, ent üheskoos suudavad nad teha midagi täiesti fenomenaalset. Nad teevad talveks ettevalmistusi, mõjutavad keskkonda, kus elavad. Seepärast leiutasingi „Seitse pattu”, aga inimesed ei saa neist ikka veel aru. Nad arvavad, et tegin seitse eraldiseisvat ja sumisevat alamsüsteemi, aga tegelikult on sedasi, et iga patt on alamsüsteem, mis koosneb kümnetest alamsüsteemidest, igaüks sama lihtne nagu mesilane.”
„See on väga ilus lugu,” ütlen, kuigi olen seda varem kuulnud. „Ja sellist jogurtit saab Trader Joe poest.”
„Ometigi lõime dr Bassetti sarnaste mesilaste abil. Alamsüsteem alamsüsteemis, millel on alamsüsteemid. Ja ta on omadega põhjas.”
Tõmban sügavalt hinge. Pean suruma alla seletamatu tahtmise oma lahke ja tudiseva ülemusega ebaviisakas olla. „Ehk on alamsüsteemidele vaja oma süsteemi? Konkurendi jaoks on vaja, et ta näiks paar minutitki tunnetav.”
„Näilisuse ja tegelikkuse vahel pole mõõdetavat erinevust.”
Võib-olla on tegemist minu „usuliste kalduvustega”, aga see lihtsalt peab vale olema. Loodan, et minu tegelikkus on mu näilisusest parem.
„Toon sulle näite,” sõnan. „Mu isa ütles, et armastab minu ema, aga see pole täpselt sama, mis teda päriselt armastada.”
Livorno vaatab mind üllatunult ja kerge pelgusega. „Jah, aga siin on vahe ütlemisel ja tegemisel, mitte näivusel ja tegelikkusel. Kui ta näitas välja, et armastab
