karburaator ja käigukast? Need on ju keerulised mehhanismid, sinu isa aga saab neist ülihästi aru, ning on pealegi ise nii palju väikesi mehhaanika-alaseid vidinaid leiutanud, kõik need naljakad masinad, mis ta oma traktoritele külge riputab! Kui ta oleks ärimees ja oskaks oma väikesi leiutisi müüa, oleks ta ammuilma rikas! Tal on niivõrd terav tehniline taip, sina aga arvad, nagu oleks see tähtsusetu, ebaoluline! Just niisuguse arusaamise läbi on inimene seotud taimede ja loomade maailmaga, isegi kosmosega. Need on kõik kõrgeima, mitte madalaima järgu arusaamised!
Tõtt-öelda tabasid sa mu valukohta – kogu elu olen ma mõelnud, miks on maailm täis arusaamatust? Kõigil tasandeil! Vanad ei saa aru noortest, noored vanadest, üksteisest ei saa aru õpilased ja õpetajad, ülemused ja alluvad, riigid ei saa aru oma rahvastest, rahvad – oma valitsejatest. Ühiskonnaklasside vahel ei ole arusaamist – Karl Marx oli see, kes mõtles välja, et klassid peavad üksteist tingimata vihkama. Aga tegelikult nad ei saa aru. Kõike seda isegi neil juhtudel, kui inimesed räägivad sama keelt! Aga kui keeli on mitu? Kuidas suudab üks rahvas teisest aru saada? Nii nad üksteist vihkavadki, kuna ei saa aru! Näiteid ma tooma ei hakka, neid on hunnikute viisi.
Inimene ei saa aru loodusest (sinu ema on harvaks erandiks, ta mõistab oma kanu!), ta ei taipa keelt, milles loodus osutab selgemast selgemalt sellele, et inimene põhjustab maale kahju, valu ja hävitab ülepea kõik ära. Ja kõige tähtsam – inimene ei saa aru Jumalast, mida Tema püüab talle sisendada kõigile tuntud tekstide kaudu, imede, ilmutuste kaudu, looduskatastroofide kaudu, mis aeg-ajalt inimkonnale osaks saavad.
Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla sellepärast, et tänapäeva inimese jaoks pole tähtis mitte „mõista”, vaid „võita”, „omandada”, „tarbida”. Lõppude lõpuks juhtus pärimuse järgi ka keelte segunemine ajal, kui inimesed kavatsesid ehitada taevasse ulatuva torni – seega ei saanud ilmselgelt aru, et on endale seadnud võltsi, saavutamatu ja mõttetu eesmärgi…
Ah soo, millest ma alustasingi? Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks! Mul on sulle kingitus valmis. Helista meie kirikusse, Hilda ütleb sulle, kus ja millal mind leida võib. Või siis määra mulle kohtumine!
Sinu onkel Daniel.
1983, Haifa
Danieli kiri Alonile
Kallis Alon!
Juba kaks aastat tagasi oli meil sinuga pikk vestlus mittearusaamisest. Tookord lahenes peretüli väga kergesti, ja me unustasime selle varsti. Seekord palun sind asuda oma vanemate, eriti ema kohale ja mõista, miks nad ei suuda leida endas jõudu sinu toetamiseks, sinu valiku üle rõõmustamiseks, rõõmustamiseks selle üle, et sind võetakse sellesse erilisse kooli, kuhu on nii raske sisse saada. Kõik meie kolmekesi – sinu vanemad ja mina – sattusime sinuvanuselt ühe väga jäleda sõja keerisesse. Mina, nagu sa tead, sattusin tõlgiks Gestaposse, sinu ema oli sidepidajaks Varssavi getos, isa aga rändas kaheksa kuudl äbi sõjast haaratud riikide Palestiinasse. Tahan sulle öelda, et sõda – nagu ka vangistus või raske haigus – on suur õnnetus. Inimesed kannatavad, kaotavad lähedasi, jäävad ilma kätest-jalgadest ja muustki, ning, mis peamine, keegi ei muutu sõja tõttu paremaks. Ära kuula neid, kes sulle räägivad, et sõda karastab mehi, et sõja tõttu muutuvad inimesed paremaks. Pigem on nii – vaid väga head inimesed ei muutu ka sõjas halvemaks, kuid üldiselt kaotavad inimesed sõjas ja vangistuses oma inimliku palge. Räägin seda, et sa mõistaksid, miks keegi meist ei sattunud vaimustusse, et sa lähed sinna erikooli, kus pole mitte tavalised sõjaväelased, vaid mingid erilised – luurajad või diversandid, ei teagi, kuidas neid kutsuda. Nooruses suhtlesin palju sõjaväelastega – sakslastega, venelastega, poolakatega, igasugustega, ja kõigil neil aastail tegi mulle rõõmu vaid üks asi, et mina olin tõlk, räägitagu mida tahes, mina aitasin inimestel omavahel kokku leppida ega tulistanud kedagi.
Sinu vanemad oleksid tahtnud, et sa valiksid rahulikuma ameti, saaksid, nagu sa varem tahtsid, inseneriks või programmeerijaks. Ma saan neist aru. Kuid ma saan ka sinust aru – sa tahad meie riiki kaitsta. Iisrael meenutab Hollandit: seal on tamm, mis pidevalt hoiab tagasi merd, mis Madalmaadesse, see tähendab merepõhjast allpool asuvatesse maadesse valguda püüab, ja iga hollandlane, isegi laps, on valmis sulgema tammis olevat auku. Nii eksisteerib ka Iisrael – ainult et mere asemel on tohutu araabia maailm, valmis meie väikest riiki üle ujutama.
Sa ootasid, et vanemad rõõmustavad väga sinu sissesaamise üle, nemad aga pigem kurvastasid – kuna armastavad sind väga ja kardavad sinu elu pärast. Mis minusse puutub, Alon, siis mina ajan oma asja – palvetan sinu eest.
1983, Negev
Aloni postkaart Danielile
(Vaatega Negevi kõrbele)
Kallis onkel!
Sinu palvete vastu pole mul midagi, ehkki peale ka ei käi. Kuna sinu palvetele pretendeerib hulk inimesi, võid mu märkida oma nimekirjas viimaseks.
1983, Haifa
Danieli postkaart Alonile
(Vaatega Golani kõrgendikule)
Alon!
Märkisin su viimaseks – pärast kassi.
10
November, 1990
Vend Daniel Steini vestlustest Freiburgi linna kooliõpilastega
Ma sündisin Lõuna-Poolas ja polnud kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani käinud kodunt kaugemal kui nelikümmend kilomeetrit. See-eest algas minu esimene, pealesunnitud ja palju aastaid kestnud reis siis, kui olin seitsmeteistaastane, päeval, mil Saksa väed Poolale kallale tungisid. Jutustan teile neist eksirännakutest. Minu jaoks tähendasid need umbes sama, mis juudi rahva jaoks nelikümmend aastat ekslemist kõrbes. Lahkusin Poolast 1939. aasta septembri alguses, tagasi tulin 1945. aastal. Läksin ära poisina, tagasi aga tulin täiskasvanud mehena. Sõjapäevil sattusin, eriti pikki sõite küll sooritamata, kord Lääne-Ukrainasse, mis tookord oli Ida-Poola, siis aga sai osaks NSV Liidust, seejärel Leetu – alguses iseseisvasse, hiljem venelaste ja veel hiljem sakslaste poolt okupeeritusse, seejärel Valgevenesse, mis oli varem Poola osa ja mis nüüd jäi samuti sakslaste kätte.
Nurgake Lõuna-Poolas, kus sündisin, polnud ei linn ega küla. Elanikud olid poolakad ja juudid. Paanika algas kohe järgmisel päeval pärast sõja algust.
Tšehhi piirini oli vaid sada kilomeetrit ja sealtpoolt lähenesid kiiresti Saksa väed. Põhja suunas läks liikvele tohutu inimmass. Meie perekond, kiiruga kokku korjatud kodinad koos, kuhjas need vankrile. Hobuseid polnud, meie vennaga rakendasime ennast ette, isa lükkas tagant. Vanemad olid eakad inimesed, liiatigi oli ema haiglane, tema panime samuti vankrile. Meie liikumiskiirus oli naeruväärne. Mõne kilomeetri järel jõudsid sugulased meile järele, ja me istusime ümber nende hobuvankrisse. Tõstsime hobuvankrisse vaid kõige tarvilikuma.
See pilt seisab siiani silme ees: hobuveokitest umbes tee, jalameeste hordid, kõik väga rusutud: põgeneti sakslaste eest, kuid põgeneti teadmata kuhu. Põhja, itta… Isa oli eriti morn: tema oleks eelistanud paigale jääda. Ta oli Esimese maailmasõja ajal teeninud Austria-Ungari sõjaväes, ja tema pintsaku põuetaskus lebas kaks taskurätiku sisse mässitud medalit. Mälestusväärne munder, mida hoiti kapis kakskümmend aastat, jäi teiste asjade hulgas meie vankrisse maha. Isa vaikis süngelt, nagu ikka juhtudel, kui pidi ema otsustele alluma. Nimelt ema oli tahtnud põgeneda. Tema
