juures aga moodustusid veejoomiseks järjekorrad. Heina polnud kusagilt osta, ja neid ärapiinatud kronusid vaadates jooksis mul lihtsalt süda verd. Need taluhobused ei meenutanud sugugi noid suuri ja ülesmukitud ratsusid, mida anti harjutamiseks ratsaväepolgu maneežis. Kui me Krakówisse jõudsime, rakendasin nad lahti ja ütlesin hüvasti. Jätsime hobused otse raudteejaama lähedal tänavale lootuses, et head inimesed nad endale võtavad.
Rongi peale oli väga raske pääseda. Veetsime raudteejaamas kaks ööpäeva, ja alles kolmandal õnnestus meil ronida kaubavagunisse. See oli viimane Krakówist väljunud rong – mõne tunni pärast hakati jaama pommitama. Meie rong jäi pommirünnaku alla ööpäev hiljem. Rong kannatada ei saanud, kuid raudtee oli lõhutud, ja edasi läksime jala. Arvan, et me polnud liikunud kaugemale kui kakssada kilomeetrit. Kohalikke elanikke polnud peaaegu üldse näha – külad olid hüljatud, paljud purustatud.
Hiigelsuur põgenike summ – imetlusväärne, kuidas ühe rongi peale nii palju rahvast mahtuda võis, – venis mööda lagunenud külavaheteed. Mõne tunni möödudes saime teada, et V. linn, kuhu me liikusime, oli juba sakslaste käes. Pealetungivast Saksa väest ette jõuda meil ei õnnestunud. Isa pomises: ma ju rääkisin… ma ju rääkisin…
Otsustasime minna ringi ümber linna: külades sakslasi polnud, nad kindlustasid ennast ainult suuremates keskustes. Pöörasime teelt kõrvale ja tegime metsatukas peatuse. Mina ja vend olime kogenud matkajad – „Akivas” valmistati meid ette uute maade ülesharimiseks, ja me ehitasime vanematele väikese varjualuse ja puhkepaiga, süütasime lõkke ja hakkasime viimastest allesjäänud kruupidest putru keetma.
Kuni toit valmis, said vanemad veidi magada. Hiljem ärkasid, ning me kuulsime, kuidas nad tasakesi vestlesid. Isa korrutas: muidugi, muidugi, sul on õigus…
Ema võttis kotist neli hõbelusikat, tädi pulmakingi, pühkis nad taskurätiga üle ja andis igaühele lusika. Istusime maha ja sõime tahmunud pajast hõbelusikatega putru. See oli meie perekonna viimane söömaaeg. Kui olime söönud, ütles ema, et meil on aeg lahku minna: nemad on liiga vanad, et meiega edasi liikuda.
„Oleme teie teekonnal takistuseks, otsustasime siia jääda. Läheme koju tagasi,” ütles ema.
„Sakslased ei tee meile kurja, olen teeninud Austria sõjaväes, nad võtavad selle arvesse. Ärge meie pärast muretsege,” ütles isa.
„Teie püüdke pääseda Palestiinasse. See oleks kõige parem, kuna siia jäädes võetakse teid kindlasti tööteenistusse või mõeldakse välja midagi hullemat,” ütles ema.
Tookord liikusid kuuldused, et sakslased hakkavad kasutama kohalikke noori, et lasta neil rünnaku eel käia tankide ees.
Vanemad seisid kõrvuti – nii väikesed ja vanad, ja nii väärikad – mitte mingeid pisaraid, mitte mingit kaeblemist.
„Ainult lubage mulle, et te kunagi teineteisest ei lahku,” lisas ema.
Siis pesi ta järelejäänud vees põhjalikult puhtaks neli lusikat, lisas neile kotist veel kaks, pühkis korra taskurätiga üle ja imetles neid. Ema armastas neid lusikaid – lusikad aitasid tal ülal hoida tema eneseteadvust.
„Võtke, isegi kõige hullemal ajal saab hõbelusika eest pätsi leiba…”
Isa võttis pidulikult välja rahakoti – samuti nagu emagi, armastas ta soliidseid asju, mis ei vastanud seisusele. Ta andis meile raha. Nüüd mõtlen, et see oli kõik, mis neil oli. Seejärel võttis ta ära oma kella ja pani selle ümber mu käe.
Mõtlesin hiljem – miks me nii alandlikult vanemaid kuulasime? Olime juba suured poisid – mina seitseteist, vend viisteist, ja me armastasime neid väga. Arvan, et meil oli väga tugev vanemate sõna kuulamise harjumus, ei tulnud pähegi, et võiks neid mitte kuulata, kuidagi teisiti talitada.
Jätsime vanematega hüvasti 11. septembril 1939. aastal. Kui nad lahkusid mööda teed selles suunas, kust me just tulnud olime, heitsin rohule pikali ja nutsin jupp aega. Siis korjasime vennaga oma kodinad kokku, mina viskasin selga seljakoti – see oli meil kahe peale üks, vend võttis pambu, ja me hakkasime astuma, jättes päikese selja taha.
Ekslesime mitu päeva teedel ringi, ööbisime metsas – meil polnud mingit toitu, küladest käisime ringiga mööda, kuna kartsime kõiki. Lõpuks taipasime, et tuleb ennast sulaseks kaubelda. Meid võttis tööle ukraina pere, sokutasime ennast kartuleid võtma. Töötasime nädalapäevad põllul mitte raha, vaid toidu ja öömaja eest. Kui me ära läksime, andis perenaine meile veidi toitu, ja me liikusime jälle itta. Meil polnud mingeid plaane, teadsime vaid, et sakslaste eest tuleb ära minna.
Järgmisel päeval kohtasime sõdureid. Need olid venelased. Tuli välja, et olime sakslaste okupeeritud tsoonist välja jõudnud. See oli täielik ootamatus. Tookord ei mõistnud me poliitikast midagi. Ega ma praegugi sellest kuigi palju taipa. Teadsime mittekallaletungi paktist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kuid ei teadnud selle leppe salastatud osast, mis nägi ette Ida-Euroopa jagamist, vastavalt sellele läksid Läti, Eesti, Ida-Poola (see tähendab, Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ja Bessaraabia Venemaale, Lääne-Poola ja Leedu aga Saksamaale. Selle dokumendi järgi oli Lvov läinud Venemaale. Me ei teadud ka seda, et Poola on kapituleerunud, Venemaa aga seoses Stalini ja Hitleri vahelise kokkuleppega oma piire nihutanud, liites endaga uuesti osa territooriume, mis olid jäänud talle pärast Poola jagamist 1795. aastal.
Jõudsime jala Lvovi. Lvov vapustas meid – me polnud varem näinud nii suuri linnu, ilusate majadega, laiade tänavatega. Kõndisime turuväljakule, kus käis kauplemine. Seal meil vedas – kohtasime oma sõpra, samuti „Akiva” liiget, Aron Stammi. Stamm oli meist vanem, samuti üks neist poistest, kes unistas jõuda Palestiinasse. Tuli välja, et siia olid kogunenud paljud „Akivasse” kuulujad, ja nüüd lootsid nad pääseda mõnda neutraalsesse riiki, kust võis veel sõita Palestiinasse. Leedu oli tollal veel neutraalne riik ja taheti pääseda Vilnosse. Kuid osutus, et asi venib – kõigepealt pidid sionistide liidrid organiseerima peatuspunktid teel Palestiinasse, mis Euroopas käiva suure sõja tingimustes oli väga keeruline. Otsiti ringiminemise võimalusi ja ohutuid marsruute.
Rühm noori jäi Lvovi toppama.
Mina ja vend asusime kohe tööd otsima, aeg-ajalt tekkis mingeid juhuslikke otsi. Vennal vedas rohkem kui minul – ta võeti tööle kord hotelli, kord pagaritöökotta. Ühe hõbelusika vahetasingi omaküpsetatud pätsi leiva vastu – emal oli olnud õigus.
Lvovi eluolu osutus väga keerukaks. Sel ajal tundus ta meile lihtsalt košmaarne – niivõrd pungil oli linn Poola pagulastest, peamiselt juutidest. Hiljem, pärast kõiki sõjavintsutusi, ei paistnud Lvovi elu sugugi kehvana: meid ei peetud tänaval kinni, ei saadetud vanglatesse, ei lastud maha…
Kuidagiviisi saime hakkama, rentisime viie peale eeslinnas, Janowis juudi surnuaia lähistel mingi kuuripugeriku. Saime õhtuti kokku, unistasime tulevikust, laulsime. Olime väga noored – meil ei jätkunud ei kogemusi ega kujutlusvõimet, et näha ette seda, mis meid ees ootab.
Talv saabus varakult. Novembris sadas kõikjale maha lumi, ja sel ajal jagunesid „Akiva” liikmed rühmadesse, et ületada piir, mis tookord oli Vene-Leedu oma. Esialgu valvati piiri üsna hooletult, kuid talve poole suhtumine muutus, piirivalvurid hakkasid toorutsema. Meie rühmad peeti kinni, mõned minu tuttavad arreteeriti ja saadeti Siberisse.
Olin ühe rühma juht, ületasime piiri kusagil Lida linna lähistel. Sinna sõitsime rongiga, kohapeal aga tuli meile vastu teejuht, kes oli lubanud meid öösel üle piiri viia. Läksime läbi metsa, teed polnud, vajusime põlvist saati lumme, olime kohutavalt külmunud – meil polnud sooje rõivaid. Kui jõud oli juba päris otsakorral ja paistis, et piir on juba ületatud,
