ta on minust intellektuaalselt niivõrd üle, et tema juuresolekul kaotan ma kõnevõime ja kardan üldse rumalusi rääkida. See-eest olen magamistoas temast täiesti üle, kuna voodis olen ma kindlasti temast targem. Minu Estriga suheldes tehtud avastus seisneb aga selles, et minu mälestused on osutunud hulga sügavamaks ja ma mõtestan neid ümber. Tähendab, mälestused ei ole püsiv suurus. Nad on paindlikud ja muutuvad. See on vapustav!
Nüüd aga mitte mälestuste paindlikkusest, vaid faktidest. Sisuliselt, ega ma palju tea: dokumentidest selgub, et meid vennaga tõi orbude varjupaika õde Elżbieta. Varjupaiga oli loonud Wanda Wasilewska, Stalini lemmik – praegu ei mäleta seda poolatarist punakirjanikku enam keegi – sellesama Stalini poolt hukkaaetud poolakate lastele. Ilma Wandata poleks midagi toimunud, ehkki ametlikult protežeeris varjupaika Punane Rist ja salaja Poola katoliku kirik. Kuidas me Elżbieta juurde sattusime, ei tea. On vaid teada, et lapsed – minu ja venna – tõi tema juurde mitte ema, vaid keegi teine naine, ja see toimus 1943. aastal. Mina polnud kolmekuunegi, Witek oli kuueaastane. Kuidas meid üle piiri toimetati, ka ei tea. Võimalik, et ametlikult, Punase Risti dokumentidega, võimalik, et illegaalselt. Viimast on – kahe juudi lapsega – raske ette kujutada. Kuigi teisalt, neis paigus on külarahvas aegade algusest ületanud piiri mööda salaradu, mis kulgevad läbi metsade ja soode.
Poola orbude varjupaik asus Zagorskis. Ei tea, miks just see linnake – vene väike Vatikan, varem oli selle nimi Troitse-Sergijeva Lavra, Sergijevi Kolmainu suurklooster, varjupaigaks valiti. Nüüd pole ju kelleltki küsida. Võib-olla veedavad kuskil Poolas oma elulõppu nunnad, kes meie eest tookord hoolitsesid. Varjupaik ise viidi pärast sõda, 1946. aastal üle Varssavisse ja näib, et tegutseb seal tänini. Läks nii, et sattusin sinna teist korda juba viiekümnendatel, kui ema mind Varssavisse tõi.
Minu esimesed lapsepõlvemälestused: hiiglasuured kirikukuplid, veduriviled, valge leib, kakao, mingi magus pasta – Ameerika kingitused. Meid varustas Punane Rist, nunnad aga ei osanud varastada. Olin kõige noorem, tüdrukud mängisid minuga, tassisid süles. Ja põhiline – mul oli vanem vend, minu elu esimene armastus. Ta oli väga ilus. Kahju, et ühtegi fotot pole säilinud. Enne kohtumist Estriga oli ta ainuke, keda ma pidasin vanemaks. Ta suri 1953. aastal, kuueteistkümneselt.
Kui varjupaik Poolasse tagasi kolis, jäin mina, Witek ja veel mõned lapsed Nõukogude Liitu. Meile polnud järelepärimist tehtud. Ema oli veel vangilaagris, aga sugulasi, kes meie eest asju ajaks, polnud. Jäime Zagorskisse. Witek rääkis minuga alati poola keeles. Rääkis sosinal. See oli meie salakeel. Naljakas, et pärast, kui ma sattusin Poolasse, rääkisin kaua sosinal. Vend kõneles alati: kindlasti läheme me Poolasse tagasi. Ma pole ilmas kedagi temast rohkem armastanud. Ja tema armastas mind üle kõige. Viimastel aastatel, kui minust sai koolitüdruk, saatis ta mind tüdrukutekooli, siis aga kõndis kahe kvartali kaugusel asuvasse poistekooli. Mäletan üksikasjadeni esimest koolipäeva: meile jagati välja pruunid vormikleidid ja valged põlled, ja ta hoidis mul käest kinni. Teised tüdrukud olid emade ja vanaemadega, minul aga oli vend, ja ma tajusin arusaamatut üleolekut. Olin nii uhke!
Oli veel üks saladus, lisaks poola keelele, mille Witek mulle avaldas, kui me juba nõukogude lastekodus olime. Ta ütles, et oleme juudid. Kuid lisas sinna juurde, et usub katoliiklaste jumalasse. Ma ei tea, kas ta oli ristitud. Kuid Witek ütles, et tuleb palvetada, et Jumalaema on meie kaitsja, ta kannab orbude eest hoolt. Palvetasingi tema poole, aga ta Poeg ei huvitanud mind üldse. Arvan, et nunnad olid seda kõike vennale sisendanud. Kui Witek suri, palvetasin ma, et ta üles tõuseks, aga seda ei juhtunud. Siis, pärast Witeki surma, läksid minu suhted Püha Neitsiga sassi. Lõpetasin palvetamise. Kuid pärast nägin teda unes: mitte midagi erilist, Neitsi tegi mulle pai, ja me leppisime ära.
Ema ei teadnud kõik need aastad meist mitte midagi. Ta ei teadnud, et Witek elab, ei teadnud, et ta on surnud. Ta oli metsas, siis sõdis, siis istus Stalini laagrites kinni, ja ta vabastati alles 1954. aastal, aasta pärast Stalini surma. Ja pärast Witeki surma.
Minu ja ema kohtumine leidis aset haiglas: jäin sarlakitesse, ja mind pandi Moskva haiglasse. Ta tuli otse palatisse. Inetu. Viletsalt riides. Kuivetunud. Mulle ei tulnud pähegi, et tol hetkel kartis ta kõige rohkem nutma puhkeda. Kuid mina puhkesin nutma – pettumusest. Ema ajas dokumendid korda ja me sõitsime Poolasse. See oli õudus. Minu elu kõige suurem õudus. Tema ei hakanud mind armastama, mina aga lihtsalt vihkasin teda. Ma ei teadnud midagi olukorrast, milles ta meid maha jättis. Võõras naine, välimuselt ei erinenud ta kuigivõrd ärapiinatud vene kasvatajatest või karustest njanja’dest. Mina aga kujutasin oma ema ette blondina, rõhutatud õlgadega siidkleidis, punase lõksu alt tulvavate heledate lokkidega…
Ester, ärge kartke. Ma pole hull. Olen läbinud psühhoanalüüsi kuuri. Lapsel oli lihtsalt ema vaja. Normaalset ema. Tema aga rääkis ainult poliitikast. Ta kõneles ainult kommunismist. Ta kummardas Stalinit, arvas – pärast nii paljusid Stalini laagrites veedetud aastaid – et tolle surm oli tohutu hoop kogu progressiivsele inimkonnale. Nii ta ütleski: „progressiivne inimkond”.
Varssavis ma tutvusin selle progressiivse inimkonnaga – mõnede ellujäänud seltsimeestega põrandaaluse kommunistliku mineviku päevilt. Neist kõige sümpaatsem oli Pawel Kociński. Temaga on mul siiani säilinud head suhted. Ta on armas ja täiesti oma. Oli ka sõja ajal partisanisalgas, Karpaatides. Salga kolmesajast liikmest jäi ellu kaks. Kui Gomułka hakkas 1968. aastal juute Poolast välja puksima, astus ta ise parteist välja.
Minu ema veendumustele ei mõjunud isegi laagrid ega vanglad, ta istus kinni üle kümne aasta – alguses Poolas, hiljem Venemaal. Ta esitas mulle pidevalt oma ideid, kuid minu organismil on vapustav vastupanuvõime kõige suhtes, mida ta räägib: ma ei kuule teda.
Varssavis elasin temaga aasta. Ta ei tulnud minuga toime. Käitusin kohutavalt. Olin kolmeteistaastane, kõige jubedam iga. Ja siis andis ta mu ära samasse varjupaika, mis kunagi oli asunud Zagorskis, kuid nüüd üle viidud Varssavisse. See aasta oli minu jaoks eriline – käisin koos teiste varjupaiga tüdrukutega kirikus. Meie ümber olid nunnad – vaiksed, ranged, nad välistasid üksnes oma olekuga mitte ainult vastuhaku, vaid isegi vaikse virina. Emaga olin nugade peal, kuid nunnadele allusin kergelt ja ilma vaevata. Peagi läksin katoliku kirikusse ja lasin ennast ristida. See oli minu soov, keegi ei sundinud mind. Võimalik, et osalt lähtusin vihast ema vastu.
Käisin kõigil missadel, palvetasin põlvedel tundide kaupa. Siis käis kõva katoliiklaste tagakiusamine, ja minus elas vastuhaku vaim maailma labasuse vastu – nähtavasti seesama vaim, mis tegi emast kommunisti, tõi minu kirikusse. Klassiõdede hulgas mul sõpru polnud: olin itske, pealegi kirglik katoliiklane. Need kaks asja koos polnud normaalsed. Veetsin palju aega hiigelsuures katedraalis, seal oli piiskopi troon, ja neil kuudel tegelesid kõik uue piiskopi ametissepühitsemise ettevalmistamisega. Katedraali keldrites paiknesid piiskoppide, preestrite, munkade hauakambrid, ridade kaupa daatumeid ja perekonnanimesid, vast 15. sajandist alates.
Palvetasin iga kirstu juures – palavalt, langedes sügavasse transsi. Elu ülakorrusel lahkus minust täiel määral, ma ei tahtnud isegi õue minna. Huvitav küsimus: mille nimel ma palvetasin? Praegu ütleksin, et elumuutuse nimel. Tookord, kolmeteist-neljateistaastasena palvetasin selle nimel, et seda, mis on, poleks üldse, et kõik oleks teisiti. Võib oletada, et olin lähedal meeltesegadusele, kuid ei teadnud ise seda. Vahest kaitsesid mind need kirstud?
Nunnad märkasid minu innukust ja mulle eraldati tähtis roll eesseisval kirikupühal – pidin kandma väikest patja, millel lebas okaskroon – korona cierniowa… See päev jäi mulle meelde kogu eluks. Katedraal oli rahvast tulvil, põlesid tuhanded küünlad, mungad kandsid viirukipanne, millest tulvas imelist lõhna. See lõhn toob mind tagasi minu lühikese ja meeleheitliku usupuhangu juurde. Seisin põlvili, ent väljasirutatud kätel hoidsin Kristuse krooni. Minu käed olid tuimad ja külmunud – otsekui kaks jäätükki. Põlvedesse soonisid põrandakivisid katva linase vaiba sõlmed. Valus oli. Hiljem lakkasin valu tundmast, lakkasin jalgu tundmast – tõusin koos okaskrooniga kõrgustesse ja hõljusin altari poole. Ulatasin
