Kõige suuremas hoones asus kool, mida tõmmati koomale – anti pool maja politseijaoskonnale. Sealsamas oli ühes toas ladu, kus hoiti rõivakraami. Seda, mis oli veel elavailt ära võetud ja juba surnutelt seljast kistud.
Politseinikud olid põhiliselt valgevenelased. Poolakaid oli vähem, kuna 1940. aastal ja 1941. aasta alguses oli ligi poolteist miljonit poolakat idapoolsetest piirkondadest Venemaale küüditatud.
Politseijaoskonnas, kuhu ma järgmisel päeval läksin, et saada luba külas elamiseks, võttis mind vastu politseisekretär, poolakas, ja minu legend vanemate kohta ei äratanud tas kahtlusi. Minu õpilaspilet, ainus dokument, oli laitmatu, aga rahvust seal kirjas polnud. Poola keel oli tõepoolest mulle emakeeleks. Selles jaoskonnas sain uued dokumendid, millesse oli märgitud, et isa on sakslane, ema aga poolatar. Nüüd oli mul isegi õigus saada Volksdeutsche’ks, see tähendab sünnipäraseks sakslaseks. Kuid ma ei kasutanud seda privileegi. Minu privileegiks osutus saksa keele oskus.
Sedasi ma legaliseerusingi. Esialgu toitis mind ära kingsepatöö. Raha ei antud, maksti toiduga. Mõne aja pärast pakuti mulle kooli koristaja tööd ja toakest koolihoones. Kõrvaltoas elas politseiülem. Minu kohustuseks oli koristamine, puude lõhkumine ja ahjukütmine. Peagi lisandus kohustustele õpetada koolis lastele saksa keelt.
Algasid külmad. Sooje rõivaid mul polnud. Ükskord pakkus politseisekretär, kelle vastutusalasse kuulus ladu, mulle võimalust end riidesse panna ja avas rõivaid täistuubitud toa ukse. Kogesin kohutavat tunnet – need olid sakslaste tapetud juutide rõivad. Kartsin neid puutuda. Kuid mida teha? Palvetasin, tänasin mõttes oma tapetud hõimlasi ning võtsin kantud lambanahkse kasuka ja veel mõned asjad. Ma ei teadnud, kui kaua veel oli mulle määratud neid rõivaid kanda.
Kui Saksa ülemused kohale sõitsid, kutsuti mind tõlkima. Olin väga mures – sain aru, et pean ennast sakslastest võimalikult kaugele hoidma. Ükskord saabus jaoskonda ringkonna politseiülem Ivan Semenovitš. See oli sakslastele alluv Valgevene organisatsioon, seda kutsuti „Okupeeritud alade Saksa sandarmeeria Valgevene abipolitsei”, ning selle ülemal oli vilets maine – ta oli tuntud purjutamise ja julmuse poolest. Temaga koos sõitis kohale ka mingi Saksa ametimees ning mind paluti tõlkima. Õhtul kutsus Semenovitš mu enda juurde ja pakkus tööd isikliku tõlgi ja saksa keele õpetajana.
Ma ei tahtnud politseis töötada. Otsustamiseks oli mul üks öö. Õudne mõelda – mina, juut, teen koostööd politseiga. Kuid juba siis tuli mulle pähe, et Semenovitši juures töötades võiksin arvatavasti päästa kasvõi mõnegi, kellele politsei jahti peab. Teha midagigi inimeste heaks, kes vajasid abi. Valgevenelased olid väga vaene ja peksasaanud rahvas, nad kartsid ülemusi ja nende silmis oli kaalu isegi nii tühisel ametil nagu Valgevene politsei tõlk. See amet andis mõningase mõjuvõimu.
Ja ma otsustasin Semenovitši juurde tööle minna, ning nii veider kui see ka pole, tundsin kergendust: isegi sellel väikesel ametikohal võisin ma tuua kasu kohalikele elanikele, neile, kes vajasid abi. Paljud lihtsalt ei mõistnud, mida nendelt nõutakse, ja said seetõttu karistada. See võimalus andis mulle tagasi väärikuse ja ainult sellisel moel, tehes midagi teiste heaks, võisin ma päästa oma südametunnistuse, oma isiksuse. Uue töökoha algusminutitest peale sain ma aru, et vähimagi vääratuse korral ähvardab mind surm.
Hakkasin Saksa sandarmeeria, Valgevene politsei ja kohaliku elanikkonna tõlgiks. Võtsin seljast viimase „juudi päranduse” – politsei laost pärit mahalastud juutide rõivad. Nüüd kandsin musta politseimundrit hallide mansettide ja kraega, kalifeesid, saapaid ja musta nokkmütsi – küll ilma pealuu kujutiseta. Mulle eraldati isegi relv. Musta vormi kandsid SS-väed, meie omal erinesid vaid mansetid ja krae.
Sedasi sain faktiliselt Saksa sõjaväelaseks allohvitseri auastmes. Alustasin sõjaväeteenistust auastmes, milles minu isa oli selle lõpetanud. Niisugust saatuse pööret ei osanud keegi ette näha. Käes oli 1941. aasta detsember. Olin üheksateistaastane. Olin elus, ja see oli ime.
21
Juuni 1965, Haifa
Haifa araabia katoliku Pühima Neitsi Maarja Taevavõtmise kiriku koguduse teadetetahvel
(Kuulutused poola ja ivriidi keeles)
15. JUUNIL KELL 7 ÕHTUL TOIMUB KOHTUMINE AMEERIKA ORGANISATSIOONI „JUUDID JEESUSE EEST” ESINDAJATEGA.
PEETERPAULI PÄEVAL KORRALDAME ÜHISE REISI TABHUSSE. SAAME KIRIKU JUURES KOKKU KELL 7 HOMMIKUL.
UUESTI ORGANISEERITUD VANADEKODU VAJAB RADIAATORIT, VÄLIVOODIT JA MITUT SUURT KASTRULIT.
PÜHAKIRJA LUGEMINE JA TUNDMAÕPPIMINE JÄÄB ÄRA VEND DANIELI ÄRASÕIDU TÕTTU. TEMA ASEMEL KÜLASTAB MEID JERUUSALEMMA ÜLIKOOLI PROFESSOR HAIM ARTMAN JA JUTUSTAB PIIBLITEEMALISEST ARHEOLOOGIAST. VÄGA HUVITAV.
MEIL ON ÜLE KAHEKORDNE LASTEVOODI. KUI KEEGI VAJAB, PÖÖRDUGE HILDA POOLE. LASTEHOMMIK – JOONISTUSTUNNID.
22
1964, Haifa
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
Kallis vend!
Ammu pole su kirjale vastanud ega ajakirjade saatmise eest tänanud. Suur aitäh! Kahjuks pole neid veel lugenud. Saad aru, sattusin siia keset sootuks teistsuguseid probleeme, mis asuvad väga kaugel teoreetilistest ja teoloogilistest. Ehkki teame ju ammugi, et teoloogilised probleemid peegeldavad alati neid elulisi seiskohti, mis valitsevad kirikus ja inimestes, kes selle moodustavad. Inimesed, kes mind ümbritsevad – neid on raske kutsuda koguduseks endises tähenduses – asetavad minu ette hoopis teistsuguseid küsimusi. Kui töötasin Poolas, puutusin kokku kindla traditsiooni, rahvuskultuuri raames kasvatatud poola katoliiklastega. See, mida näen siin, on hoopistükkis teine pilt. Teades, et kirik on katoliiklik, ei anna me alati enesele aru, et praktiliselt on meil tegu etnoreligiooniga. Iisraelis kujunenud kristlik keskkond on ääretult heterogeenne, selle moodustavad paljud kirikud oma traditsioonide ja arusaamadega: isegi katoliiklased on siin väga eripalgeliselt esindatud. Lisaks minu kaasvendadele karmeliitidele tuleb suhelda maroniitide, melkiitide ja paljude teiste eriliikidega, mida esindavad kõiksugu kristlikud organisatsioonid, kaasa arvatud mitmed vennaskonnad nagu „Jeesuse väikesed vennad” ja „Jeesuse väikesed õed”, ja iga harul on omad erijooned ja oma nägemus. Näiteks „väikeste vendade ja õdede” hulgas on palestiina- ja iisraelimeelseid, ja nende vahel on selged vastuolud. Üks taoline Jeruusalemma vennaskond saadeti hiljuti isegi laiali: oli liiga raske elada kõrvuti araablastega, jagamata nendega vihkamist juutide vastu. Rääkimata erinevatest õigeusklikest, kelle vahel pole mingit üksmeelt – Moskva patriarhaat on sügavas tülis välismaa omadega ja nii lõpmatuseni. Ma isegi ei püüa kogu pilti haarata.
Kuid mina kui kogudusepreester puutun pidevalt kokku minu pisikese koguduse siseste probleemidega. Poola naised ja nende lapsed, ungarlased, rumeenlased ja muudest rahvustest inimesed, kes ei kohanenud oma „rahvuslikes” kodudes, kuid kes austavad ikka „koduseid” traditsioone, suudavad suurivaevu võõras riigis assimileeruda. Mis puutub juudi soost katoliiklastesse mujal maailmas, siis reeglina ei tunne nad ennast oma elukeskkonnas eriti mugavalt. Kuid minu omadel on eriti ebamugav.
Ainult siin, Iisraelis, selles rahvaste tohuvabohus, sain omal nahal kogeda, et preester ei tööta mitte abstraktsete inimeste, vaid teatud rahva esindajatega, ja igal rahval on nähtavasti oma isiklik, rahvuslik teekond Kristuseni ning sedasi tekib rahvalikus
