ei väsinud korrutamast, et visiidil on puhtreligioosne eesmärk, rõhutasid nad samas, et Paulus VI külaskäigul on oluline riiklik tähendus. Üksteist tundi pärast saabumist pidas paavst lahkumiskõne. Ta tänas kõigepealt „võime” ja sõnas, et ei unusta kunagi külaskäiku pühadesse paikadesse. Samuti märkis ta, et „kirik armastab kõiki”. Ja nüüd kõlas kui kõu selgest taevast: paavst mainis Pius XII-t: „Minu eelkäija, suur Pius XII tegi viimase sõja ajal kõik, mis võimalik, et aidata tagakiusatuid, sõltumata nende rahvusest. Täna on kuulda hääli, mis süüdistavad seda püha inimest pattudes. Teatame, et ei ole suuremat ebaõiglust kui need süüdistused. Tema mälestus on meile püha.” (Kes oli Pius XII? Paljuski tänu selle „pühamehe” mahitusele hukkus kuus miljonit juuti, tema aga ei liigutanud sõrmegi nende päästmiseks. Pruukinuks vaid öelda üks sõna! Kui palju elusid oleks päästetud!) Isegi katoliiklasi pahandas Paulus VI avameelsus. Antisemiidist paavsti mainimine Jeruusalemmas oli juba iseenesest taktitu. Lennuki pardalt saatis pontifeks tänutelegrammid kõigile võõrustajatele. Kuningas Husseini poole pöördus paavst täistiitliga, samuti lisas tänusõnad „minu armastatud Jordaania rahvale”. Iisraeliga palverändur nii ei toiminud. Telegramm algas sõnadega: „Härra president Shazar, Tel-Aviv”. Mitte Jeruusalemm, Jumal hoidku sellest…
24
Juuli 1964, Haifa
Kiri Karmeli Mäe Pühima Neitsi Maarja Paljasjalgsete Vendade Ordu Liibanoni provintsi provintsiaalile
Teie Kõrgeausus!
Annan teile teada, et eelmisel kuul jõudis minuni kurvastav informatsioon ühe meie kloostrivenna reaktsiooni kohta pontifeksi kohtumisele rühma poliitikutega Megiddos. Jutt käib meie kloostrisse 1959. aastal Poolast ületoodud vennast Daniel Steinist. Tol ajal valitses suur vajadus poola keelt oskava vaimuliku järele, et läbi viia jumalateenistusi ja hingehoiutööd Haifa poolakeelse elanikkonna hulgas. Vend Daniel saab oma kohustustega edukalt hakkama, kõik vastukajad koguduseliikmete poolt on üsnagi soodsad, mida ei saa öelda tema eelkäija kohta.
Pärast ühe meie venna käest saadud apellatsiooni kutsusin vend Daniel Steini välja selgitavaks kõneluseks. Ta esitas mulle oma seisukoha mõnedest kirikupoliitika küsimustest, mida võiks kokku võtta järgmiselt:
1. Vend D. arvab, et Iisraeli pinnal tuleb taastada kristlik juudi kogukond (!).
2. Vend D. arvab, et kaasaja katoliku kirik, olles ennast juudi traditsioonist lahti rebinud, on minetanud oma sidemed juurtega ja viibib haiguse seisundis.
3. Vend D. arvab, et sellest „haigusest” tervenemiseks on hädavajalik kiriku „delatiniseerimine” läbi kristluse inkultureerimise kohalikesse kultuuridesse.
Viitasin omalt poolt kiriklikule distsipliinile, mida ta on kohustatud jumalateenistuse läbiviimisel järgima, millega ta nõustus vaid osaliselt ja teatas, et jumalateenistuste läbiviimine ivriidi keeles, mida ta püüab teostada, ei ole vastuolus mingite kiriklike reeglitega.
Kuna ma ei tunne ennast otsustamisel piisavalt kompetentsena, pidasin oma kohuseks esitada Teile meie vestluse sisu. Lisan oma kirjale ka esialgse dokumendi, mis oli minu poolt läbiviidud vestluse põhjuseks.
Juuni, 1964
Teie Kõrgeausus!
Pean oma ordukuulekuse kohuseks anda Teile teada meie kloostri venna Daniel Steini lubamatutest arvamusavaldustest Püha Tooli seisukohtade teemal, mida ta endale juba ammu lubanud on.
Steini arvamusavaldused on varemgi väljendanud mittenõustumist Kiriku poliitikaga Lähis-Idas. Ta teatas, et Iisraeli riigi mittetunnustamine Vatikani poolt on väär ja kujutab endast jätku Kiriku antisemiitlikule poliitikale. Ta on lubanud endale rea konkreetseid arvamusavaldusi, mis paavst Pius XII poliitika natsismiaastatel hukka mõistsid ning süüdistas teda vastuhakkamatuses juutide hävitamisele sõja ajal. Stein ütles samuti välja seisukoha, et Vatikani poliitiline intriig töötab araablaste kasuks, kuna kardab araabia maailma. Olles juut, evib vend Daniel Iisraeli-sõbralikke seisukohti, ja ma kannan selle tema päritolu arvele, mis osaliselt ka tema seisukohti selgitab.
Kuid tema kommentaarid, mis puudutavad viimaste aegade tähtsaimat sündmust – Tema Pühaduse sõitu Lähis-Itta ja Tema Pühaduse ajaloolist kohtumist Iisraeli riigitegelastega Janini–Megiddo maanteel – kritiseerivad minu jaoks kurvastaval kombel kiriku seisukohti, millest ma pean teada andma ka teile. Tema vaated ei paista sugugi vastavat nendele ettekujutustele, mis on Ordus tavaks.
August, 1964. a
Karmeli Mäe Pühima Neitsi Maarja Paljasjalgsete Vendade Ordu Liibanoni provintsi provintsiaali kiri karmeliitide ordu kindralile
Teie kõrgeausus, kallis vend Kindral!
Saadan Teile rea dokumente, mis on seotud preester Daniel Steini viibimise ja tegevusega „Stella Marise” kloostris Karmeli mäel. Kas Teile ei tundu otstarbekas esitada käesolevad dokumendid Rooma Kuuria vastavatele ametkondadele?
Mul oli vestlus preester Steiniga ja ma tegin talle ettepaneku esitada kirjalikult oma vaated ivriidikeelse jumalateenistuse pidamise osas. Ilma Teie soovitusteta ei hakka ma otsuseid vastu võtma.
25
1996, Galilea, mošav „Nof Ha-Galil”
Ewa Manukyani ja Avigdor Steini vestluse salvestus
AVIGDOR: No mida ma sulle, Ewa, saaksin rääkida Danieli elust kloostris? Esiteks, ma pole ise seal kordagi käinud. Sina ju astusid sinna sisse, sa tead paremini, kuidas seal kõik seatud on.
EWA: Nägin vähe. Väravast kaugemale mind ei lastud. Naisi ei lasta. Ainult Golda Meiri võõrustati seal korra. Keegi ei tahtnud minuga rääkida. Öeldi, et kloostriülemat pole. Tema sekretär, kreeklane, ei osanud inglise keelt, ainult vehkis kätega: ei, ei!
AVIGDOR: Tuleta mulle meelde, otsin üles kirja, mille sain ühelt meie „Akiva” sõbralt varsti pärast sõda. See on mul tallel. Seal on juttu tema kloostrielu päris algusest, veel Poolas. Miks sa ise tema käest ei küsinud?
EWA: Tookord küsitles tema mind. Ja üldse – rääkisime muust.
AVIGDOR: Jah, ta ei armastanud endast rääkida. Oli nagu partisan: kui ei pea vajalikuks millestki rääkida, siis ei lobise. Kulus oma viis aastat, enne kui taipasin, kui raske on tal kloostris elada. Saad aru, seal sõltub palju kloostriülemast. Kui kloostriülem oli salliv, laia silmaringiga, kujunesid normaalsed suhted. Kuid kloostriülemad vahetuvad, vist kord kolme aasta tagant. Nende aastate jooksul, mis ta „Stella Marises” elas, vahetus neid palju. Daniel elas selles kloostris peaaegu nelikümmend aastat.
Üks kloostriülem, nagu ma aru saan, suisa vihkas teda. Ma ei tea, millega ülejäänud mungad tegelevad ja kuidas elavad. Kuid nad elavad kloostris sees ega käi peaaegu üldse väljas. Mitte keegi ei oska ivriiti. Kui mõni munk haigestus, sattus haiglasse, oli Daniel alati tõlgina kaasas. Ilma temata ei toimunud ükski ilmaliku maailmaga seotud asjatoimetus. Jällegi, auto. Saad aru, peagi pärast saabumist ostis ta motorolleri Vespa ja hakkas maad mööda ringi sõitma. Hiljem aga ostis auto. Nojah, see oli juba siis, kui ta ekskursioonide pealt teenima hakkas. Alguses oli täiesti
