– algusest peale sai temast midagi sotsiaaltöötaja taolist. Vaid nimetus on selline: preester. Saad aru, ausalt öeldes pidanuks ta olema arst või õpetaja. Temast oleks saanud väga hea arst. Võib-olla oli ta hea munk. Ta tegi üldse kõike, mida tegi, auga, väga hästi.
Kuid sealsed mungad olid hoopis teine asi. Tema oli nende jaoks võõras. Kõigepealt, ta oli juut. Seal elas üks munk, kes teda üldse ei teretanud. Kogu elu ühes kloostris, aga too ei rääkinud temaga surmani välja. Daniel naeris. Vend sõidutas teda arsti juurde, too aga vaikis ja vahtis mujale. Tema olukord oli väga keeruline. Kuid sa ju tunned tema iseloomu – ta ei kaevanud kunagi, ainult otsekui muigas iseenda üle.
Ja tema kogudus? Mida kujutas endast tema kogudus? Rahutu rahvas, oma kodukohast eemale kistud, põhiliselt juutidega abiellunud katoliku naised – kas haiged või hullud, lastega, segaduses. Sa palun ära arva, et ma ei tea, kui raske on mittejuudil Iisraelis elada. Väga raske. Enne Danieli oli üks preester, iirlane, ja kogudus ei tahtnud teda, kuna ta oli tõeline antisemiit. Aga need kohalikud katoliiklased on juutidega veresidemete kaudu seotud. Danieli koguduses oli üks naine, kes päästis oma mehe elu, too elas tal poolteist aastat keldris, naine viis igal öösel talle toitu, tühjendas ööpotti, ja seda kõike sakslaste nina all. Ja sellisele naisele ütles preester: sa oled sigitanud itskesid! Ühesõnaga, iirlane viidi üle mingile Kreeka saarele, kus polnud juutidest kuuldudki, ja kõik oli hästi. Daniel aga toodi Haifasse, kohalike katoliiklaste juurde. Esimestel aastatel pidas ta jumalateenistust poola keeles. Ent siis hakkasid lisaks poolakatele tulema ungarlased, venelased, rumeenlased, keda kõike seal polnud. Kõik keeled. Ja kõik tulijad õppisid ivriiti – kuidas teed küsida, kui palju leib maksab. Ning tasapisi sai nende suhtlemiskeeleks ivriit. Mõne aasta pärast hakkas Daniel pidama jumalateenistust ivriidi keeles. Tema koguduse inimesed olid pea kõik kerjused, ei teinud õiget tööd, sünnitasid lapsi ja said sotsiaalabi.
Tulin 1941. aastal Iisraeli – kolm päeva hiljem olin tööl. Selles samas kohas, kus ka praegu. Nojah, esialgu olin muidugi abitööline. Aga sotsiaalabi küsida ei tulnud mõttessegi! Kuid kõik need inimesed olid abitud, eksinud. Ja vennast sai nende sotsiaaltöötaja – ta täitis nende eest pabereid! Korraldas neile õppimise. Ja lastele muide ka.
Siis ekskursioonid. Alguses tulid kirikudelegatsioonid, itaalia katoliiklased, sakslased. Ta näitas neile kõike. Seejärel hakkasid tulema mittekatoliiklikud seltskonnad, tavalised turistid, ja palusid tal näidata pühi paiku. Ta ju tundis Iisraeli minust paremini. Mina sõitsin siin maal harva ringi – kus mul see aeg? Töö, lapsed. Ent tema tundis siin iga põõsast, iga teerada. Eriti Galileas. Ta teenis sellega raha. Osa andis kloostrisse, osa kulutas koguduse peale. Minu vanem tütar rääkis alati – meie onu on tõeline mänedžer. Ta suudab kõike korraldada. Ta organiseeris kooli siia asunud lastele, ja varjupaiga, ja vanadekodu. Ostis kogudusele maja.
EWA: Aga miks ta kloostrist ära ei tulnud?
AVIGDOR: Arvan, et ta oli sõdur! Ta oli nagu sõdur vahipostil. Seal oli range distsipliin. Ta pöördus alati tagasi kloostrisse ööbima. Lahkus hommikul, tagasi jõudis kesköö paiku. Miks tal seda kloostrit vaja oli, ei tea. Rääkisin talle ammu – tule koli meie juurde. Eriti viimastel aastatel, kui lapsed lahkunud olid. Meil oli siis juba see ruumikas maja. Olime Milkaga kahekesi. Oleks siin taldriku kodust suppigi söönud! Ei, ja ongi kõik.
Tema peale kirjutati kaebusi. Mul vedeles kodus kaua üks paber, Danieli toodud. Ükskord kutsus kloostriülem ta välja ja ulatas kutse ilmuda peaministri kantseleisse. Daniel sõitis meile, näitas – mis see küll peaks tähendama? See juhtus juba pärast kohtuprotsessi, paistis, et kogu see kära ajakirjanduses oli vaibunud. Uurisin kutset – seal ei seisnud sugugi kantselei aadress, vaid hoopis julgeolekuteenistuse oma. Šin Bet. Nagu teie CIA. Ütlesin: ära mine. Tema istus, vaikis, sügas kõrvatagust. Tal oli selline komme – kui mõttesse jäi, hakkas kõrvatagust sügama.
„Ei,” ütles ta. „Lähen ikka. Mul on kogu elu nende eriteenistustega oma sotid olnud – töötasin politseis, olin partisan. Mul on muide kaks medalit, Lenini ja Staliniga… Töötasin kaks kuud NKVD-s, enne kui jalga lasin.”
Seda panin ma imeks – NKVD-st polnud ta mulle rääkinud. Siis ta rääkis: kui venelased Valgevenesse tulid, anti talle kõigepealt medal, siis aga kutsuti NKVD-sse. Üks kuulas üle, teine kirjutas üles, kolmas istus ja kuulas. Kus on sündinud, kes on isa-ema, vanaisa-vanaema, kes oli koolis pinginaaber, kes istus paremal, kes vasakul. Vastas. Nemad küsisid uuesti samu küsimusi. Ja siis läksid kolmandale ringile. Pärast palusid – aita meid, ja meie aitame sind. Tema: vastasin, et nende abi ei vaja, aga kuidas sain mina nendele kasulik olla? Aita meil aru saada selle kantselei paberitest, kus sa Emskis töötasid, seal on kõik saksa keeles, meie peame selle üle vaatama, nende agendid üles leidma.
Daniel aga unistas vaid ühest asjast – kähku kõigi juurest lahkuda, oli juba oma otsuse teinud. Kuid taipas, et heaga teda välja ei lasta, nõustus, et tõlgib nende jaoks kõik ära, annab neile kõik Gestapo dokumendid üle. Ta viidi Emskisse, samasse majja, kust ta oli põgenenud, sama laua taha. Ainult et Saksa kapteni asemel oli venelane. Ja kaks leitnanti, venelane ja valgevenelane. Talle anti jälle vorm, võeti arvele samas sööklas, kus ta politseinikega käinud oli. Ka töö oli sama – kõik, mis ta varem oli tõlkinud valgevene keelest saksa keelde, oli nüüd vaja vene keelde ümber panna. Ja ta teadis, et nii pea, kui ta kõik selle ära tõlgib, võetakse ta jalamaid kinni. Nii, kaks kuud läks mööda, jõudis kätte päev, mil kapten kutsuti Minskisse, ja vene leitnant sõitis temaga kaasa. Kuid minu vend oli nutikas inimene! Mõtles-mõtles ja ilmus leitnandi ette puhkuseluba paluma. Ütles: „Töö on kõik tehtud, nagu kokku lepitud. Mul on Grodnos sugulasi, tahan neile külla sõita. Andke mulle paariks päevaks puhkust!” Valgevenelasest leitnant aga konkureeris Danieliga kõvasti, arvas, et Daniel võidakse võõrkeelteoskuse pärast tema koha peale võtta, ja lausus nii: „Ära lasta ma sind ei saa, mul pole selliseid volitusi. Kuid kui sa sugulasi vaatama sõidad, ei pruugi ma isiklikult seda teada…” Tähendab, ta ei öelnud: „Lase jalga ilma loata”, vaid andis justkui mõista. Ja siis Daniel lasigi, vist viimast korda, salateenistusest jalga.
Nüüd aga kutsub teda välja Iisraeli oma – mida teha? Ütlesin: ära mine. Sa oled iseenda peremees, pealegi munk. Ära mine ja kõik!
Daniel aga sügas kõrva ja arvas: „Ei, ma lähen. See on minu riik. Olen selle riigi kodanik.” Läkski. Siis tuli kolme päeva pärast uuesti meile, mina pärima: noh, käisid? Tema naeris.
„Esiteks,” jutustas ta, „võta too kapten seal ja see siin – mõlemad olid täitsa ühte nägu. Ja küsimused ka samad: millal, kus sündisid, kes olid ema-isa, vanaema-vanaisa, kes oli koolis pinginaaber, kes istus paremal, kes vasakul… Vastasin ära. Ta esitas jälle samad küsimused. Ja siis läks kolmandale ringile – nad oleks kõik justkui sama luurekooli lõpetanud!”
Ewa, ta rääkis seda nii naljakalt. Ehkki paistis, et asi on naljast kaugel. Pärast küsiti temalt, kas ta tahab riiki aidata. Daniel ütles, et riiki aitab ta alati rõõmuga. Kapten elavnes ja pakkus talle hakata koguduse liikmete kohta infot andma. Ütles, et nende hulgas on kindlasti üks või mitu Venemaalt saadetud agenti.
EWA: Mis sa räägid, Avigdor! Ei või olla!
AVIGDOR: Misasja ei või olla, Ewa? Kõik võib olla! Kas sa arvad, et agente ei olnud? Oli, ja küll veel. Siin oli nende omi, seal meie omi, igal pool teie omi. Ja kui palju Briti eriteenistusi siin tegutses, on kõigil teada. See on ju Lähis-Ida. Sa arvad, et kui ma siin külas kügelen, siis ei saa ma poliitikast aru? Saan küll, mitte kehvemini kui Daniel, ehkki tema luges kõiki väljamaa lehti.
Ühesõnaga, edasi läks lugu nii: ta keeldus. „Ei,” ütles ta. „Minul on oma ametikohustused ja ametisaladus. Kui ma tunnen ohtu riigile, siis pean aru, kuidas toimida, kuid seni pole taolisi olukordi ette tulnud.”
Siis küsis
