auto tasulisse parklasse, see läheb maksma kolm liiri. Palun makske see ära.”
Vaat selline lugu juhtus.
EWA: Aga mis aastal see oli?
AVIGDOR: Noh, täpselt ei mäleta. Mäletan, ta ütles „liirid”. Järelikult enne 1980. aastat.
26
August 1965, Haifa
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
Kallis vend!
Aitäh raamatute eest. Sain äsja paki kätte. Kahjuks pole lugemiseks praegu üldse aega. Pole isegi aega, et sinu kirjale vastata. Seetõttu luban kirjutada edaspidi pika „seletava” kirja. Sinu intuitsioon osutus õigeks, kohe pärast Iisraeli saabumist algas teatud sisemine protsess ja paljud minu vanad vaated lõid vankuma. See maa on erakordselt intensiivse eluga – nii sotsiaalse kui poliitilise kui vaimueluga – ehkki ma seda sõna ei armasta, kuna mulle hakkab vastu see elu jagamine kõrgeks ja madalaks, vaimseks ja lihalikuks. Küsimuse, mis tekkis väga varsti pärast minu Iisraeli tulekut, võiks sõnastada nii: millesse uskus meie Õpetaja? Küsimus pole sellest, mida ta jutlustas, vaid nimelt – millesse uskus? See huvitab mind üle kõige. Ma ei luba, et kirjutan sulle neist mõtisklustest lähiajal, kuid kunagi teen seda kindlasti.
Tervitan sind Issandamuutumise pühal! Eile pidasin missa Taabori mäel. Seal seisavad kaks kirikut – katoliku ja õigeusu, omavahel raudtaraga eraldatud nagu trellidega. Leidsime paiga mäenõlval, tipust veidi allpool. Arvan, et just selles paigas langesid silmili maha nägemusest pimestatud jüngrid. Ja seal me siis palvetasime. Lisaks koguduse püsiliikmetele olid meiega kaasas mõned õigeusklikud ja kaks anglikaani naist. Suur rõõm.
Isegi unes nägin neid roostes trelle, mis kahte kirikut eraldavad. Need on trellid Peetruse ja Pauluse vahel! Ja sellises paigas! Ei lähe meelest. Kuid kuna mulle, kerglasele inimesele, pole pikad mõtiskelud omased, kirjutasin juba palvekirja Ladina Patriarhile, saamaks luba luua siin, Haifas kõigi nominatsioonide kristlik liit ühiste palvuste pidamiseks. Sisimas mõtisklen samuti ühise liturgia võimalusest. Kui selles suunas töötada, siis võib seda näha meie eluajal. Ma pole hull ja annan endale aru, kui palju takistusi sellel teel seisab, kuid kui Jumal seda soovib, siis saab see nii olema.
1. märts 2006, Moskva
Ljudmila Ulitskaja kiri Jelena Kostjukovitšile
Kallis Ljalja!
Mul on selline ootamatu uudis – juba novembris, Vollenzeles, jäädes üksi väljalülitatud telefoni, mittetöötava arvuti ja ainult flaami keelt rääkiva perenaisega, toas, kus oli indoneesia tapast mediteerimisvaip, taipasin, et tahan üle kõige kirjutada Danielist. Mitte kaasahaaravat mütoloogilist süžeed, mitte „Rohelist telki”5, mis osaliselt on juba olemas – ei midagi taolist. Ainult Danielist. Kuid ma loobusin täiesti dokumentaalsest lähenemisest, kuigi olen, nagu arhiivirotile kohane, õppinud pähe kõik raamatud, paberid, dokumendid, publikatsioonid ja sadade inimeste mälestused. Hakkasin kirjutama romaani, või kuidas seda nüüd nimetadagi, inimesest neis oludes, nende probleemidega – nüüd. Ta kandis oma elu kaudu meieni terve hulga lahendamata, mahavaikitud ja kõigi jaoks äärmiselt ebameeldivaid küsimusi. Elu väärtusest, mis on tallatud jalge alla, vabadusest, mida vajavad vähesed, Jumalast, keda aina vähem sisaldab meie elu, ponnistustest kraapida välja Jumal vaesunud sõnavarast ja kogu sellest kiriklikust kribukrabust ning elust, mis on sulgunud iseendasse. Keerasin vägeva vindi peale, mis?
Olen Danieliga tutvumisest saadik selle ümber tiirelnud, ja sa tead, kui mitu korda olen ma üritanud seda käsitleda. Teen nüüd veel ühe katse. Püüan seekord vabaneda dokumentide painest, reaalsete inimeste ees- ja perekonnanimedest, keda võiksin solvata, neile kahju teha, kuid säilitada selle, millel on „üldisem” tähendus. Ma muudan nimesid, pistan vahele enda väljamõeldud või poolenisti väljamõeldud tegelased, muudan kord tegevuse paika, kord aega, kuid hoian ennast rangelt vaos ja püüan mitte omavolitseda. Tähendab, olen huvitatud vaid väljaöeldu tõepärast. Nagu alati, jätan endale õiguse täielikuks läbikukkumiseks. Küllap on see suurim luksus, mida autor endale turumajanduslike suhete ajastul lubada saab.
Ühesõnaga, saadan sulle esimese osa sellest, mida olen jõudnud kirja panna. Kardan, et ei saa hakkama ilma sinu sõbraliku ja professionaalse osaluseta. Paljust olen sulle varem rääkinud, kuid sa kohtad siin ka täiesti tundmatuid tegelasi, kes on alles äsja väljamõeldud ja veel pehmed ja soojad nagu äsjamunetud munad – kas tead, et kana sees on munakoor palju pehmem kui pärast kloaagist väljumist. Lindudel, kullake, pole mitte tagumik, vaid kloaak. Need on vähesed riismed minu bioloogiharidusest.
Kuidas läheb lapsukestel ja sinu Andreil? Minu Andrei lendas oma tööde sabas Zürichisse. Lapsukesed on korras, ei tüüta eriti. Suur uudis – suvel sünnib teine lapselaps.
TEINE OSA
1
September 1965, Haifa
Hilda Engeli kiri emale
Kallis ema!
Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks. Kahjuks ei saanud helistada, kuna sõitsime Danieliga mõneks päevaks Jeruusalemma, käisime kõiksugu ülemuste juures: usuasjade nõukogus, ladina patriarhaadis, isegi ühe vene arhimandriidi vastuvõtul tuli ära käia – seda kõike seoses ühe vapustava plaaniga. Ei tea, kas see läbi läheb, aga väga tahaks. Kirjutan sulle hiljem kõigist üksikasjadest. Ent kõigepealt sinust.
Kirjutasid viimases kirjas, et analüüsid on normis. Jumal tänatud. Muidugi on see kohutav, et sa nii raskesti haigeks jäid, kuid minu jaoks on selles ka head – meil pole sinuga kunagi olnud nii lähedasi suhteid. Selle kuu aja jooksul, mis me koos veetsime, hakkasin sind palju paremini mõistma. Kas tõesti selleks, et üksteist mõista, tuleb tingimata maksta taolist hinda?
Palud, et kirjutaksin üksikasjalikumalt sellest, millega tegelen. Raske vastata – sooritan väga palju liigutusi, kuid kaugeltki mitte kõik pole mõttekad. Vend Daniel – mida rohkem sa temast teada saad, seda rohkem tahaksin jutustada – naerab ja narrib mind pidevalt. Ta ütleb, et vehin kätega nagu tuuleveski, kuid minust ei pudene jahu, vaid taskurätte, rahakotte ja sulepäid…
Kaotasin tõesti läinud nädalal jälle rahakoti, aga seal oli ainult 15 liiri. Õnneks olin just samal päeval viinud 300 ühele puudustkannatavale perekonnale ja 800 kandnud üle ühe neiu õpingute eest. Eelmisel kuul jõudis pärale annetus Saksamaalt ja me saime elektrivõla makstud. Saad aru, me maksame araabia kiriku elektriarveid: nende jumalateenistus on hommikuti, nemad elektrit ei tarbi, meil aga õhtuti ja ilma elektrita me ei saa. Alates sellest, kui nad lubasid meil nende juures jumalateenistusi pidada, on elektriarve neli korda suurem.
Nüüd meie plaanist. Mõni aeg tagasi käisime Karmeli mäel ekskursioonil – Daniel viis sinna kümmekond meie noort koguduseliiget ja mina läksin muidugi kaasa. Imeline paik, vanaaegne druusi küla. Vaevalt et sa druusidest kuulnud oled. Üsna haruldane rahvas, mitte kellegi moodi. Daniel ütles, et nad põlvnevad moslemitest, kuid kummardavad tundmatut moslemi pühakut al-Hakimi, kes meenutab suuresti Jeesust, ning ootavad, nagu kristlasedki, Teistkordset Tulekut. Et nad peavad oma usku suures saladuses. Et nad hoiavad au sees Toorat, Uut Testamenti ja Koraani, kuid lisaks sellele on neil veel mingid omad raamatud, salajased. Ja et neil on mingi eriline reegel – nime olen unustanud – mis näeb ette oma tegelike vaadete varjamist ja välist kohanemist ümbruskonna
Eesti jt tõlgetes kannab see romaan pealkirja „Imaago”. – Tlk.
