ju on, aga oma ruume mitte. Võiksime selle ise üles ehitada. Tõsi, siin pole ei veevärki ega elektrit, lähim allikas asub druuside juures. Nende juures lõpeb ka elektriliin. Ilma elektrita saaks veel kuidagiviisi hakkama, aga ilma veeta ei saa kuidagi. Daniel arvas, et üritab druuside külavanemaga rääkida, äkki nad annavad veejuhtme vedamiseks loa, ja see oleks geniaalne, kui meie ettevõtmine õnneks läheb: saame Haifast minema, elaksime siin autonoomselt, Danielil saab kloostrisse jalgsi – viis kilomeetrit, meeldiv jalutuskäik. Kui sõita autoga, tuleb teha pea kolmekümne kilomeetrine haak.
Ah jaa, Daniel ütles veel, et lihtsam on druusidelt vett hankida kui kirikujuhtidelt luba saada. Nüüd käisimegi asju ajamas. Ta läheb neil päevil druuside vanema juurde. Tahtsin temaga kaasa minna, kuid ta ütles, et läheb parem üksi, ja jutustab mulle hiljem kõigest üksikasjaliselt.
Kirjutan ja tunnen, et olen unustanud teatada midagi olulist: Daniel arvas, et oma üsna korraliku ivriidi keele oskusega võiksin ma ülikooli õppima minna. Lubas selleks raha hankida. Seal on selline ettevalmistusosakond – hüütakse mehinaks. On osalise kaugõppe kursus: kord kuus tuleb mõneks päevaks loenguid kuulamas käia, ülejäänu on iseseisev töö. Ja pärast seda esimest aastat viiakse sind üle judaistika esimesele kursusele. Ma tahaksin väga.
Kõik, tuleb magama heita, homme peab tõusma hommikul kell viis.
Ei jõudnud kirja ära saata, ja Daniel jõudis just druuside juurest kohale. On väga rahul.
Kõige tähtsam – nad lubasid vett anda. Ja nende kohta käiv kirjeldus on samuti väga huvitav. Küla on kaunis suur, majad kaasaegsed, kõik väga puhas. Ühes õues istus varjualuse all vanamees, õmbles midagi suure nõelaga, see oli nähtavasti sadulsepp. Daniel ütles esimesele vastutulijale, et soovib rääkida külavanemaga, ja mees vedas ta kohe enda majja – kostitama. Tuli välja, et nende külavanem on õpetaja ja tal on just koolis tunnid. Kuni nad vestlesid, keetis see noormees kohvi. Maja taga käis vaikne askeldamine. Nagu pärast välja tuli, veristati plovi jaoks lambatalle. Jõid kohvi ära, ja majaperemees Salim viis Danieli küla vaatama. Esimene paik, mida talle näidati, oli surnuaed. Selles külas sai hukka kaksteist meest, üks polkovnik, mitu ohvitseri ja sõdurit. Näidati uhkusega – oleme sõjapidaja rahvas. Imelik, kuna pealtnäha on tegu väga rahumeelsete inimeste, talupoegadega: neil on ilusad aiad, viinamäed. Siis läksid edasi ja Daniel uuris, miks ei ole mošeed või midagi muud taolist… Neil ei ole mošeesid, on khalwah, palvemaja. Moslemid ei võta neid omaks, kuna neil on lisaks koraanile ja piiblile veel omad, isiklikud pühad raamatud, mida nad hoiavad teiste ees salajas. Ja veel on eriline doktriin, imetlusväärne, Taquyya. Salaõpetus, ainult druusidele mõeldud. Ja nende vanem, kes on sellesse salajasse doktriini pühendatud, usaldab selle vaid väärikatele, suust suhu. Kuid nende elu peamine mõte on elada rahus kõrvuti selle maa religiooniga, kus nad elutsevad. Neil pole kodumaad, nende kodumaa on nende õpetus. Ja Daniel lausus isegi sedasi kurvalt, et vaata, Hilda, ka kristlastel oleks pidanud sedasi olema, seda taheti teha. Ainult et ei tulnud välja. Druusidel aga tuli. Nad võtavad väljast vastu maailma muutuvad seadused, kuid elavad iseenda, sisemise kaljukindla seaduse toel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
