aga oli keeldunud: rasedus oli juba liiga kaua kestnud.”
Ester vangutas hoolitsetud pead:
„Näed sa, tal oli õigus: nii tore tüdruk sündis. Ja jäi ellu…”
Ester nägi nii väsinud välja, ja ka aeg oli hiline. Lahkusin. Leppisime kohtumise kokku. Mul on imelik tunne – olen alati tahtnud kõike teada tollastest oludest, minu isast. Nüüd aga ehmatasin äkki: tahan ühevõrra teada – ja mitte teada. Olen nii palju aastaid minevikku oma seljas lohistanud, ja alles viimased aastad, Griša seltsis, on minevik minust lahti lasknud, ja nii Zagorski poola orbudekodu pisitüdruk Ewa, kui ka nõukogude lastekodu teismeline piiga pole justkui mina, vaid kaadrid ammunähtud filmist. Nüüd aga avaneb võimalus saada teada, kuidas kõik päriselt oli. Ma siiski ei suuda endale ette kujutada, mis sunnib noort naist, kahe lapse ema, neid orbudekodusse ära andma… Mulle näib ikka, et seal on midagi, mida ma ei tea.
2
Jaanuar 1986, Boston
Ester Gantman
Võinuks arvata, et minu eas enam uusi inimesi ei ilmu. Esiteks, südame kogu vakants on ära kulunud nende peale, kes nüüdseks surnud. Teiseks, siin, Ameerikas, on palju heatahtlikke inimesi, kuid nende kaunis piiratud elukogemus teeb neist lamedad ja veidi justnagu papist olevused. Liiatigi on mul veel kahtlus, et eluiga ise loob teatud kaitsekihi, ja isiklikud emotsionaalsed reaktsioonid jäävad nõrgemaks. Samuti tõi Isaaki surm välja selle, kui väga ma temast sõltusin. Sõltun. Ma ei kannata üksinduse all, kuid märkan, et see mähib mu endasse justkui udu. Keset neid üsna nukraid tundmusi ilmus ootamatult välja Ewa. Tajusin tema ilmumises midagi saatuslikku. Siin on noor naine, kes oleks võinud olla minu tütar. Tore oleks sellest Isaakiga rääkida. Tema oskas alati leiutada midagi teravmeelset ja minu jaoks isegi ootamatut – kogu meie teineteisemõistmise juures. Mida ta oleks selle tüdruku kohta öelnud? Juba meie kohtumise fakt üksi on uskumatu. Veelgi enam uskumatu on, et juttu tuli Tšornaja Puštšast. Tema ema, see Kovacz, oli tõeline koletis. Isaak pidas naist Nõukogude spiooniks. Ta rääkis alati, et juudid on kirglik rahvas: ta liigitas ühe ja sama psühhotüübi alla nii innukalt usklikke juute, eriti hassiide nende siidkübarate, tobedate kaftanite, paigatud ja äranõelutud sukkadega kui ka juudi komissare, tulihingelisi kommuniste ja tšekiste.
Midagi samalaadset rääkis Ewa juba meie teisel kohtumisel oma ema kohta, ehkki teisel viisil. Hämmastav, et sealjuures pole tal mingit intellektuaalset rafineeritust, isegi mitte korralikku haridust. Näib, et tegemist on väga tugeva, orgaaniliselt ausa isiksusega: ta tahab iseendale ja iseendast tõde rääkida. Ta küsitleb mind ahnelt, ükskord jäi kella kaheni öösel minu poole, ja nagu hiljem välja tuli, kahtlustas mees teda abielurikkumises või milleski selletaolises. Ta on kolmandat korda abielus, viimane mees on Venemaa emigrant, temast kümme aastat noorem. Ewa sõnul edukas matemaatik.
Meie keskustelud viivad meid pidevalt välja sellesse valdkonda, mis oli nii tähtis ja oluline Isaakile. Ta ironiseeris alati selle üle, et mitte ükski talmudi-uurija maailmas pole Issanda Jumala üle nii palju mõelnud kui tema, uskmatu materialist.
Vanuse poolest võiks Ewa olla meie tütar. Ja me olimegi tookord metsas, kuid ta sündis mitte meile, vaid teistele vanematele. Isaak rääkis ikka, et lastetus oli juutide jaoks 20. sajandil samasugune taeva kingitus nagu muistne lasterikkus… Ta ei tahtnud kunagi lapsi. Vahest sellepärast, et nad ei tulnud meil välja? Nooruses valasin meie abielu viljatuse pärast palju pisaraid, tema aga lohutas mind: loodus on teinud meist äravalitud, oleme lapsesaamise orjusest priid. Ta justkui aimas ette, milline tulevik meid ees ootab.
Kui me getost lahkusime ja Tšornaja Puštšasse sattusime, ütles ta mulle: kas sina, Ester, oleksid tahtnud, et meil oleks praegu kolm last? Ja ma vastasin ausalt – ei. Me lahkusime Euroopast pärast Nürnbergi protsessi – Isaak kuulus ekspertide gruppi kui arst, geto vang ja partisan. Pärast kohtuprotsessis osalemist avanes meil võimalus sõita Palestiinasse, aasta enne Iisraeli riigi loomist.
Ewa esitab nii palju küsimusi, et ma söandasin lugeda läbi Isaaki märkmed, mida ta nendel aastatel tegi. Õieti kirjutas ta raamatut, kuid hooti, jättis „pärastiseks”. Suri seitsmekümne üheksa aastaselt, une pealt. Vanadus polnud veel käes, ta oli tugev ja energiline, ei jõudnud pensionilegi minna. Ja nii jäigi raamat kirjutamata.
Ewa pärib minult oma isa, Bauchi kohta: „Võib-olla on teie abikaasa pabereis midagi minu isast? Äkki on mul vendi või õdesid? Saage aru, Ester, olen ju lastekodulaps, kogu elu unistanud perekonnast!”
Isaaki paberid on ideaalses korras, märkmed lahterdatud aastate kaupa. Kardan veidi neid avada. Ewa ütles, et on valmis mind paberite ülevaatamisel aitama – pärastsõjaaegseid märkmeid tegi Isaak poola keeles, viiekümnendate lõpust läks üle inglise keelele. Ütlesin ära – võimatu on anda Isaaki märkmeid võõrastesse kätesse. Muide, kõik neljakümnendatesse aastatesse jäänud sündmused on kirja pandud palju aastaid hiljem. Isegi mitte Iisraelis, vaid juba Ameerikas, see tähendab pärast 1956. aastat, kui ta siia tööle kutsuti.
Ewa juttudes jahmatas mind veel üks asi: ta sattus kolmekuusena koos vennaga orbudekodusse. Nende ema osales samal ajal Gwardia Ludowa organiseerimises, sõdis, siis istus kinni Stalini laagrites ja vabanes viiekümne neljandal, kui Ewa oli üksteist-kaksteist. Tema vend Witek ei elanud ema tagasitulekuni. Selleks ajaks oli Ewa juba väike katoliiklane.
Ewa on väga ilus. Välimuselt kuulub ta pigem sefardi tüüpi: rasked tumedad juuksed, kitsas, liialdusteta nägu, väga idamaised silmad, kuid mitte looritatud, vaid tulised. Nagu Isaakil.
3
1959–1983, Boston
Isaak Gantmani märkmed
Isikliku vabaduse teema on mind kogu elu paelunud. See on mulle alati paistnud kõrgeima hüvena. Võimalik, et pika elu jooksul on mul õnnestunud mõned sammud vabaduse poole astuda, kuid rahvus on see, millest ma ilmselt pole suutnud üle olla. Ma pole suutnud lakata olemast juut. Juudiksolemine on peale sunnitud ja kohustuslik, see on neetud koorem ja imeline and, see dikteerib mõtteviisi ja loogikat, aheldab ja kammitseb. See on äramuutmatu nagu sugu. Juudiksolemine piirab vabadust. Olen alati tahtnud liikuda selle piiridest väljapoole – läksin ära, kuhu iganes, kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat, kuid mingil hetkel avastasin, et polnud kusagile jõudnud.
Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasiateiste, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus veri välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt – juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. Minu osalemine Nürnbergi protsessil oli rängem kui viibimine getos või partisanisalgas. Läbivaadatud kilomeetrid filmilinte, mida sakslased väntasid koonduslaagrites ja liitlased pärast vabastamist, lõhkusid minu Euroopa-teadvuse: ma ei tahtnud enam olla keskeurooplane, ja me sõitsime Palestiinasse. Sõitsime sinna, et olla juudid. Kuid mul ei jätkunud selleks piisavalt juudi kirglikkust.
1948. aasta sõda mõtisklemisteks aega ei jätnud, kuid kui see – ajutiselt! – läbi sai, siis tundsin, et kuuli- ja mürsukilluhaavad, amputeerimine ja põletusjärgne plastika viivad mu depressiooni. Kus on mao resektsioon, kivide eelmaldamine sapiteedest, harilik pimesoolelõikus ja soolesulgus, rahuaja rahulikud tõved? Hakkasin tegelema südamekirurgiaga.
Palestiina vappus, sionistlik riik oli muutumas ususümboliks, juudid olid saamas iisraellasteks, araablased – mingis mõttes – juutideks. Rahvusidee, ükskõik millisel kujul, ajas mul südame pahaks.
Mis
