sellest siiani päris üle saanud – et ta meelitati sinna mingi nipiga. Ütlen ausalt, võtsin igaks juhuks relva kaasa: Walther, mu hüva trofee.
Leidsin selle karmeliitide kloostri üles, see on Krakówist veel nii kakskümmend kilomeetrit edasi.
Mind sinna sisse ei lubatud – väravavaht, taadikõbi, istub ees, ei lase! Ähvardasin teda vähe püstoliga, eks siis lasi sisse, läksin kohe kloostriülema juurde – seal istus veel üks vana känd, oli nagu vastuvõturuumi moodi. Tõmbasin jälle püstoli välja. Sõnaga, ilmub kloostriülem – vana, halli peaga, suur mehejurakas. Kutsub kabinetti: astuge sisse, pan.
Istun ja panen püstoli lauale: ütlen, et andke siia mu sõber Dieter Stein. Too aga seletab: palun väga, ainult pange relv ära ja oodake kümme minutit.
Ja tõsi ta on, kümne minuti pärast saabubki Dieter. Polnud tal mingeid mungarüüsid seljas, oli lihtne töökittel, käed mustad. Kallistasime, suudlesime.
Ütlesin, et tulin talle järele. Sõitku minuga kaasa. Tema naeratab: ei, Efraim, olen otsustanud siia jääda.
„Kas oled hulluks läinud või?” küsin mina.
Märkasin, et kloostriülem istub oma hiiglasuure laua taga ja muigab. Mulle tuli sihuke maruviha peale – ta nagu naeraks minu üle! Miks ta nii kindel on, et ma Dieterit kaasa ei vii?
„Muigate?” karjusin mina. „Meelitasite väärt mehe enda juurde ja muigate? Petma olete osavad! Milleks teil teda vaja läheb, kas juute on vähe või?”
Too aga ütles: „Noormees, me ei hoia kedagi kinni. Meil pole vägivalda. Teie olite see, kes püstoliga tuli. Kui teie sõber tahab teiega koos minna, mingu.”
Dieter aga seisab ja naeratab nagu tobu. No jumala eest, nagu lollakas. Käratasin siis talle ka: mine, korja oma koli kokku ja lähme!
Tema raputab pead. Ja siis ma taipasin, et nad olid talle miskit sisse jootnud või ära nõidunud.
„Lähme!” ütlesin talle. „Keegi ei hoia sind siin kinni. See pole juudi koht!”
Ja seepeale nägin, Avigdor, kuidas nad – kloostriülem ja Dieter – omavahel pilke vahetasid. Nagu oleksin mina hull. Sõnaga, võin sulle öelda – elasin seal kolm päeva. Dieter on muidugi hull, kuid mitte ses mõttes, nagu me tavaliselt sellest aru saame. Tal on peas miskit sassi läinud. Käitumine on päris normaalne: rohtusid ei võta, kuid peas on tal täielik hullumaja, just selle jumala-värgi osas. Selline normaalne mees oli ennem, sõber, tarkpea, üldse ei saa tema kohta miskit halba ütelda, alati oli nõus kõiki aitama, nii omi kui võõraid, ja mis põhiline – ellu jäi! Ja säh sulle!
Kolme päeva pärast jätsime hüvasti. Dieter ütles, et on otsustanud oma allesjäänud elupäevad pühendada Jumala teenimisele. Kuid miks just nende Jumala? Kas meil siis oma Jumaat pole? Ma ei suut-nudki teda veenda, et Jumalat võib teenida ükskõik kus, mitte ilmtingimata katoliku kloostris. Oleme mõlemad kakskümmend kolm – ühe aasta mehed. Võib saada arstiks, õpetajaks, kas siis teenimiseks vähe viise on?
Sõnaga, Avigdor, poisist on kahju. Tule ise, vahest sind ta kuulab. Too talle sealt Palestiinast fotosid või midagi, äkki suudad teda veenda? Lõppude lõpuks, kui ta nii väga juudi rahvast armastab, siis miks ta selle rahva teiste, võõraste pärast hülgab?
Olen ennast Wrocławis sisse seadnud, kuidas asjalood arenevad, ei tea, kuid seni olen Palestiinasse mineku mõtte edasi lükanud. Tahan uue Poola üles ehitada. Siin on niisugune allakäik ja vaesus, ja sellega on tarvis võidelda ning riiki edendada. Tervisi sulle ja sinu naisele.
Sinu
Efraim Zvik
5
1959, Napoli, Mergellina sadam
Daniel Steini kiri Władysław Klechile
…ei mingit rändurikeppi, üksnes kerjakott. Kaheksa päeva elasin kloostri külalistemajas. Kell neli tõusin koos teistega hommikupalvusele, pärast läksime vendadega refektooriumi. Peale hommikueinet jagas majapidaja mulle ülesandeid, täitsin nagu oskasin. Sedasi elasin nädala, kõik ootasid piiskopit, mina ka: mulle oli lubatud raha sõiduks Haifasse. Raha polnud mul üldse. Ühel hommikul ütles majapidaja: sõida õige Pompeisse ekskursioonile. Istusin bussijaamas liinibussi ja sõitsingi. Silmale on see tee pea talumatult ilus vaadata: Napoli laht, Capri – kõik sädeleb. Meie vaene Poolamaa – ei ole talle antud ei sooja merd ega päikest. Siinne maa on rikas nii taimestikult kui kalaliikidelt. Kalaturul tunned samuti sellist rõõmu ja vaimustust kalade ja kõiksugu mereelukate ilust. Tõsi, ka koledaid tuleb ette, kuid rohkem ikka imetabaseid.
Pompeis tabas mind ebaõnn – väljakaevatud linna ei lubatud, muuseum oli kinni, töötajad streikisid. Nojah, mõtlesin, imeline maa see Itaalia. Kujutan ette, kui meil, Krakówi Wawelis korraldataks streik. Sedasi ei saanudki antiiklinna näha. Ehkki lonkisin ringi, vaatasin purustatud linna agulit, Vesuuvi – see on nii õrnade piirjoontega mägi, mingit hirmu ei aja peale ega saa seda kahtlustada tolles vembus, mille ta kaks tuhat aastat tagasi viskas. Raha oli mul vaid tagasisõiduks ja pizza bianca’ks, see tähendab leivatüki jaoks. Kõndisin mööda kaasaja linna ja nägin pühakoda. Uusehitis, arhitektuuri poolest mitte midagi erilist. Keskpäevakuumus oli ülikõva, mõtlesin, et astun sisse, puhkan jahedas jalga. Santa Maria del Rosario kirik.
Ah, Władek, ja algabki lugu, mis olekski justkui mõeldud eraldi minule – nägin kirikus ex-voto kollektsiooni. See peaks väljendama nende tänulikkust, kellega Jumalaema poole palvetades oli juhtunud ime. Nagu teada, on need tavaliselt hõbedast käte, jalgade, kõrvade kujutised – kehaosad, mis terveks said. Siin aga polnud mingeid käsi ega jalgu, rippusid hoopis laste ja nende vanemate joonistatud pildid, kus saamatud ja tänulikud käed kujutasid imesid. Näiteks joonistasid laps, tema isa ja tuletõrjuja tulekahju, millest laps välja toodi. Kolm pilti. Mingi sõdur andis Esimeses maailmasõjas vande, et kui ta tervena tagasi tuleb, siis abiellub orvuga – ja kogu lugu on üles joonistatud: siin palvetab sõdur sõjas keset leeke, siin on ta koju jõudnud ja ülemõde toob ta juurde neiu. Seejärel jääb see neiu haigeks ja endine sõdur anub Jumalaemalt tema tervenemist, ning seal nad nüüd kolmekesi ongi, nende viieaastase poja joonistusel… Üks sohver, kes mäekurus toimunud avariist eluga pääses, tõi Jumalaemale kingiks oma juhiload, keegi aga annetas sõjas saadud medalid. Nii palju armu ja nii palju tänulikkust!
Kuid see pole kõik – tuli nunn, rääkis, et see kuulus koht on rajatud tänu ühele nurgaadvokaadile nimega Bartolo Longo. Ta oli vaene, kuid haritud, ja ajas ühe rikka Napoli lese asju. Bartolo nägi nägemust – Jumalaema käskis tal siia kirik ehitada. Ta ütles, et on vaene, ja siis küsis Neitsi, kas tal on vähemasti üks liir. Üks liir tal oli. Ja siis sõnas Neitsi, et sellest saab vaeste kirik, ja ta peab selle kiriku tarbeks koguma annetusi ühe liiri kaupa. Ükskõik, kas vaestelt või rikastelt. Mees hakkaski koguma, kuid ikka jäi puudu, ja siis lisas puuduva raha lesk, kelle juures ta töötas. Peagi nad abiellusid ja asutasid siia orbudekodu – sellesama, kust tänulik sõdur endale pruudi sai. Pärast avasid siin ka vaestemaja. Ja suur õnnistusrikas vägi ilmutas ennast siin – paljud tervenesid haigustest, said mitmel kombel armu tundma. Nüüd on Bartolo Longo kuulutatud õndsaks. See on pühakukskuulutamisele eelnev aste.
Kui ma katedraalist väljusin, kärgatas taevas ja algas ülivõimas äike. Kõmin ja sähvatused olid nii vägevad, ja see kõik tuli Vesuuvi poolt, nii et mulle tuli pähe mõte, et Vesuuv, iidne mägi, annab endast märku…
Jõudsin tagasi Napolisse, hommikul aga saabus piiskop ja andis mulle sõiduraha. Läksin sadamasse ja ostsin pileti laevale. See seilab Haifasse kolme tunni pärast. Istun siin
