style="font-size:15px;"> Neil oli hiline abielu. Nüüd, kui on möödunud nii palju aega, arvan, et nad armastasid teineteist, kuid nende iseloomud ei sobinud üldse kokku. Ema oli isast kaks aastat vanem, juba kolmekümnene, seega vanatüdruk – tookord pandi neiud mehele hiljemalt kuueteistkümneselt. Emal oli kaasavara, ta oli tädilt saanud päranduseks maja koos kõrtsiga. Veel enne abiellumist oli tal oma äri. Tõsi, sellest ärist saadav kasum oli tühine, töö seevastu raske – ema tuli vaevu ots otsaga kokku, kuid kogu elu jooksul säilis tal mingi illusioon oma varanduse tähelepanuväärsusest: ümberkaudu oli enamus rahvast veel vaesemad. Ema arvestas abiellu astudes, et mees hakkab tegelema kõrtsiga. Siis ta veel ei teadnud, et oli endale abikaasaks valinud väga ebapraktilise inimese.
Kõrtsmikutöö isale ei istunud, teda tõmbas haritud, tarkade inimeste poole, siin aga koosnes suhtlusring purjus poola talupoegadest. Kuid tal ei tulnud kaua viina müüa – algas Esimene maailmasõda ja ta läks sõtta. Ema naasis kauplemise, isa kahurite manu. Säilinud on isa nendel aastatel tehtud foto – vahva sõdur, vuntsidega, sõjaväe paraadvormis. Uhke silmavaatega.
1918. aastaks muutus kõik – sõda oli kaotatud, koduküla Poolale läinud. Justkui oleks kõik kogu täiega kolinud kultuursest saksakeelsest Austriast vaesesse ja mahajäänud Poolasse. Isa pidas elu lõpuni kinni saksa orientatsioonist. Ta läks alati hea meelega poola keelelt saksa keelele üle. Jidišit, Poola juutide põhikeelt, meil kodus peaaegu ei räägitud.
1922. aastal sündis minu vanem vend. Ta oli hiline, kuid mitte viimane laps. Kaks aastat hiljem sündisin mina. Meile pandi traditsioonilised juudi nimed Daniel ja Avigdor, kuid dokumentides seisid üllad aaria nimed Dieter ja Wilfried. Need on meie lapsepõlve nimed, nõnda hüüti meid koolis. Vend naasis oma iidse nime juurde, kui hakkas mungaks, mina aga siis, kui jõudsin Palestiinasse.
Elu oli perel väga raske. Ema askeldas pidevalt kodumajapidamises ja kõrtsis. Hiljem ostis isa pisipoe – kõrts polnud talle hingelähedane. See poeke oli esimene tema läbikukkunud äride reas. Kõik algatused jooksid liiva, kuid nähtavasti evis ema algusaastail veel mehe ärivaimu osas mingeid pettekujutlusi. Hiljem sai selgeks, et ainus, milles isal edu oli, oli võlgade tegemine.
Noil aastail me jumaldasime isa ja veetsime temaga palju aega. Tal oli romantiline sõjaminevik, ta jutustas pidevalt sõjaväeelust. Sõdur – see oli tema elu parimaid rolle. Isa oli sõdinud küll Austria-Ungari väes, kuid just Saksa sõjamasin oli tema kujutluses täiuse tipp, ja ta pidas meile, põnnidele, vaimustunud kõnesid Bismarckist ja Clausewitzist. Saksa militarismi hävitavat kokkuvarisemist ta ei näinudki, kuna jahvatati koos kuue miljoni usukaaslasega sellesama täiusliku mehhanismi poolt pulbriks. Paistab, et ta ei jõudnudki jätta hüvasti oma viimase illusiooniga – saksa kultuuri ülimuslikkusega maailmas. Ta luges Goethet ja jumaldas Mozartit.
Nüüd, kus ma olen ise juba ammu ületanud selle vanusepiiri, mil mu vanemad koonduslaagrites hukka said, mõistan nende liigutavaid ja närvilisi suhteid palju paremini. Isa oli nende inimeste tüüpi, keda Šalom Alejchem nimetas „õhu inimesteks”. Tema peas kubisesid sajad ideed, kuid ükski tema algatustest ei toonud edu. Ta ehitas õhulosse, mis varisesid üksteise järel, ja ta langes seejuures hüsteerikasse, oli väiklane.
Emal oli kange loomus, ja vanemate vahel tekkisid pidevalt riiud. Isa nõudis, et ema teda välja aitaks, ta laenas raha rikkamatelt naabritelt ja ema õdedelt. Nood aitasid tõepoolest aeg-ajalt isal raskete olukordadega toime tulla. Vanemad nägelesid tihti, kuid selle kõige juures olid nad ühtne paar, nende tormakad tülid vaheldusid leppimistega ning emal oli isast kahju, arvan ma.
Me ei saanudki teada, kuidas nende elu lõppes. Surmalaagris. Kindel see.
EWA: Millal te vanematest lahku läksite?
AVIGDOR: 3. septembril 1939. aastal. Lahkusime põgenike salkadest umbes teel. Kõik aimasid ette, et jätame jäädavalt hüvasti. Dieter oli seitseteist, mina viisteist. Ja ka meil seisis ees lahkuminek – pea kahekümneks aastaks.
Ma jumaldasin oma vanemat venda: meie vahel polnud rivaalitsemise varjugi. Vahest seetõttu, et ta suhtus minusse alati kui vanem nooremasse: mängis minuga, hoolitses, kaitses. Kuigi meie vanusevahe oli ligi kaks aastat, pandi meid ühel ajal kooli. Ja mis kool see ka oli – poola kool, talulastele. Ühes ruumis istusid eri vanuses lapsed. Haridustase oli enam kui tagasihoidlik, kuid lugema ja kirjutama siiski õpetati. Usuharidust meile ei antud – hederit2 tookord külas polnud: kogu piirkonnas oli vast kakskümmend juudi peret. Lapsi oli vähe. Kuid juudi surnuaed ja sünagoog olid veel alles. Tean, et nüüd neid enam pole.
EWA: Olete seal käinud?
AVIGDOR: Aga mida ma seal teen? Isegi haudu pole alles. Lapsepõlv ongi lapsepõlv: jõgi, mets, mängud. Täiskasvanute elu oli väga raske – sõjajärgne kriis.
EWA: Mida te neist aastatest mäletate?
AVIGDOR: Ärakolimise aeg. Kõik – nii poolakad kui juudid – kolisid tookord linnadesse. Külad jäid tühjaks. Algas suur juutide väljaränne: pragmaatilisemad sõitsid Ameerikasse, teised, võlutud sionismist, Palestiinasse. Kuid meie peret see peaaegu ei puudutanud: ema klammerdus oma kõrtsi külge, nagu oleks see perekonnaloss.
Emal oli kaks suurt eesmärki – säilitada oma omand, kõrts, ja anda meile haridus. Pealegi ilmnes, et Dieter on väga anderikas. Need anded ilmnesid varakult. Lastena olime väga sarnased, kohe nagu kaksikud, kuid vend oli, erinevalt minust, väga andekas. See ei kurvastanud mind kunagi, pealegi oli mul oma väike talent – osavad käed, ja igasugune oskustöö, nii puidu kui raua alal, õnnestus mul palju paremini. Vaata, ka siin, Iisraelis, kuigi ma pole saanud kõrgemat haridust, olen alati vastutanud kogu põllumajandustehnika eest. Siiani, kui miskit katki läheb, joostakse minu juurde. Vaatamata sellele, et olen juba pensionär. Kuid ma tunnen siin kõike, selles mošavis olen ma esimesest päevast alates.
EWA: Kas mošav on sama mis kibuts?
AVIGDOR: Mošav on maaomanike ühendus, kibuts aga täielik sotsialism, seal on kõik tehtud ühiseks, nagu oli nõukogude kolhoosides. Ära sega vahele, mul läks meelest, kuhu ma jäin… Ah jah, Dieter… Ehkki meie siin oleme ammu unustanud tema saksa nime – muudkui Daniel ja Daniel… Ühesõnaga, kui ta sai seitsmeaastaseks, võttis tädi ta naaberlinna enda juurde, et ta saaks käia heas juudi koolis.
See kool oli eriline – Ida-Poolas midagi taolist polnud. See oli viimane näide Austria-Ungari pedagoogilisest õppeasutusest. Esiteks, kool oli ilmalik, mitte religioosne, teiseks, õpetus käis saksa keeles. Õieti peetigi seda juudi kooliks vaid seetõttu, et ülalpidajad ja enamik õpetajaid olid juudid.
Sel ajal oli erakordselt tähtis, mis keeles õpetust anti. Saksa haridust hinnati poola omast rohkem, rääkimata veel jidišist või vanaheebrea keelest, milles õpetati juudi koolides. Vaatamata oma silmapaistvatele lingvistikaannetele oskas Danile jidišit kehvasti. Näib, et saatus kandis hoolt… Asi on selles, et tema kõnes puudus absoluutselt juudi aktsent. Kui ta rääkis võõraid keeli, oli aktsent ilmselgelt poola oma. Isegi ivriidis, mille ta sai väga kähku selgeks, mida rääkis suurepäraselt ja luges selliseid raamatuid, milliseid mina isegi kätte võtta ei suuda, isegi pealkirja ei saa kokku loetud, oli tal poola aktsent. Uskuge või mitte – mina räägin paremini. Ilma aktsendita.
Nelja aastaga lõpetas vend algkooli. Ta tuli koju vaid suveks, talvel ei käinud ta kodus kuigi tihti. Siis polnud raudteed, nelikümmend versta jala maha ei kõnni, aga hobustega sõitis isa kas ise kuskile või siis andis neid paarimehele. Tookord püüdis isa teha metsaäri või midagi taolist… mis kah välja ei tulnud. Kui vend suvel koju tuli, oli minul pidu. Ta jutustas nii palju. Vahel mulle näib, et nimelt need vestlused täitsid mõnel määral puudujäägid minu hariduses. Ta oskas rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt ja selgelt.
Religioosne juudi algkool. – Tlk.
