Äkki teete vaheaja, ma pakun lõunat? Mul on kõik juba valmis.
AVIGDOR: Jah, hästi. On sul abi vaja?
MILKA: Mind pole vaja aidata, lihtsalt istuge ümber, et saaksin lina lauale panna.
EWA: Oo, juudi toit! Puljong matsapallidega! Kaelatükk!
MILKA: Kas siis Ameerikas söövad juudid samuti sellist toitu?
EWA: Nojah, ainult mõnedes peredes. Mul on vanem sõbranna, tema valmistab. Mulle ei meeldi üldse süüa teha.
AVIGDOR: Kuidas, kas sa siis üldse süüa ei teegi?
EWA: Praktiliselt mitte. Minu mees on armeenlane, talle meeldib alati süüa teha, ja kui me kutsume külalisi, valmistab ta nüüdki ise kõiksugu armeenia roogasid.
AVIGDOR: Noh, armeenia road on midagi muud, see on midagi araabia köögi poole.
MILKA: Sööge, sööge!
EWA: Kinnitan teile, et mitte. Neil esineb türgi roogasid, see on tõsi. Kuid köök ise on hoopis peenekoelisem. Väga maitsev. Kuid selles juudi toidus oleks justkui tunda kodu lõhna. See on geneetiline mälu. Kasvasin üles orbudekodudes ja lapsena ei toitnud mind keegi puljongiga…
AVIGDOR: Kuhu me jäimegi?
EWA: Hakkasite jutustama Piłsudski koolist. Kuid oleksin tahtnud kuulda „Akiva” ühingust, kuhu te kuulusite.
AVIGDOR: Kõigel on oma aeg, Ewa. Seal koolis õppis ta veel… see peaks sulle huvi pakkuma, kuna hiljem kulus see oskus Danielile vägagi marjaks ära. Kuula nüüd…
Juudid olid koolis mõistagi vähemuses, kuid minu vennal vedas, kuna ta õppis meie nõoga ühes klassis. Klassis suhtuti juutidesse päris normaalselt. Vahest on see minu isiklik eksiarvamus, kuid mulle on alati tundunud, et antisemitism on pöördvõrdelises sõltuvuses kultuuri ja intellekti tasemest. Selles grupis, kus õppis vend, olid linna kõige kultuursematest peredest pärit lapsed. Nii või teisiti, ei tema ega ta nõbu ei pidanud oma väärikust kaitstes kaklema. Daniel ei kakelnud üldse – see polnud tema loomuses. Ausalt öeldes ei märganud minagi juudivaenu, ehkki õppisin ju ametikoolis, see oli midagi kutsekooli taolist, ja seal käisid lihtsamat sorti poisid.
Arvan, et esimest korda puutus Daniel juudivaenuga kokku siis, kui teda ei võetud skautide salka. Siis elas ta seda väga üle. Ma ei tea siiamaani, kas need olid mingid skaudiühingu üldised reeglid või siis ei tahtnud salga juhendaja lihtsalt juudi poissi vastu võtta, kuid Danielile öeldi ära. See oli löök. Üldiselt oli tal poolakate hulgas palju sõpru. Ei saaks öelda, et eriti lähedasi.
See-eest osutas üks poola sõber, ratsaväeohvitseri poeg, ise seda teadmata, talle väga kasuliku teene. See ongi see lugu, mida rääkida tahtsin. Selle poisi isa – nime olen unustanud – oli polkovnik Poola sõjaväes, ta pidas maneeži, ja selles maneežis käis Daniel koos oma klassivendadega kaks korda nädalas ratsutamist õppimas. Danielile meeldis väga see täiesti mittejuudi tegevus, ja ta harjutas seda aristokraatlikku spordiala mitu aastat. Temast sai tubli ratsutaja ning hiljem, mitme aasta pärast, päästis võib-olla see oskus tema elu.
Suvel enne viimast klassi tuli Daniel vaheajaks koju, ja me saime tol aastal eriti lähedasteks. Meie vanusevahet polnud üldse tunda. Meil olid tekkinud uued ühised huvid, perekonna jutuaineks oli tõusnud uus teema – Palestiina. Astusime „Akivasse” – sionistlikku noorteühendusse, käisime selles ringis pea igal õhtul. Kõik oli peaaegu sama mis skautidel: seesama sport, matkad, ööbimised looduses, sitkuse ja truuduse arendamine. Kuid vahe seisnes sellest, et „Akiva” oli juudiorganisatsioon – nii poliitiline kui üldhariduslik. Meile õpetati ivriiti, juutide ajalugu ja tavasid. „Akiva” sionism polnud religioosne: judaism neid ei huvitanud. Meile pakuti juudi traditsioone, see tähendab elulaadi ja kõlbelise käitumise reegleid, filosoofiliseks baasiks aga olid altruism, patsifism ja sallivus, põlgus mammona vastu: lihtsakoelised, kuid väga ligitõmbavad asjad. Sellest sai meie elufilosoofia. Igatahes polnud „Akivas” ei šovinismi ega antikommunismi. Sionismis oli tunda tugevat sotsialismitendentsi, see on siiani Iisraelis tajutav. Ega ma juhuslikult mošavi sattunud, mulle meeldis see idee juudist, kes harib maad ja elab oma kätetöö viljadest. Elan siin Iisraeli asumisest saadik, 1941. aastast alates. Noori on siia võimatu saada. Minu lapsed ei tahtnud siiajäämisest kuuldagi. Nii kui suuremaks sirgusid, nii ka ära sõitsid. Aga noorim – poeg Alon – see läks üldse kuueteistaastaselt kodunt ära.
„Akivast” sai meie teine kodu. Mina ja vend lahkusime hommikul, naasime õhtul. Olime kogemas uut tunnet – meist sai osa rühmast, mida ühendasid ühised väärtused. Vahest kogesid meie usklikud eakaaslased teistega ühinemise tunnet läbi jumalateenistuse, kuid meid see ei puudutanud. Kuigi olime sobivas vanuses, kolmeteistaastaselt, bar-mitsva läbi teinud – kas sa vähemalt tead, mis see on? – täisealiseks saamise eksam ja pidu. Kuid see ei avaldanud ei mulle ega vennale erilist muljet. Lihtsalt nii oli kombeks. Ema tahtis, et me järgiksime traditsiooni.
Õpingud „Akivas” laiendasid kultuurilist silmaringi. Nüüd näisid vanemate ettekujutused elust meile juba provintslikud – igapäevane leib oli nende ainus mure. Meie õpetajad tundusid kandvat kõrgemaid väärtusi.
Unistasime vennaga kolimisest Palestiinasse, kuid see mõte ei tekitanud meie vanemates erilist indu. Juba oma vanuse pärast tundsid nad ennast sobimatuna sellise kangelasliku tegevuse jaoks nagu uute maade ülesharimine. Ja me saime ka ise aru, et vanemad on taoliste muutuste jaoks liiga vanad, aga jätta neid üksi, vanas eas ilma toetuseta, me ei tahtnud. Pealegi polnud raha. Sel ajal lubasid Briti võimud juutide immigratsiooni aastakvoodi raames, kuid nõudsid mandaadialusele territooriumile tulijatelt rahalist tagatist. Kuni kaheksateistaastased noored said sertifikaadi tasuta, nii et minu ja venna jaoks olid uksed valla.
1938. aastal tekkis selline plaan, et üks meist sõidab ära, teine jääb vanemate juurde. Erinevate ärasõiduplaanide hulgas arutati Danieli astumist Jeruusalemma ülikooli. Tema hiilgavaid tulemusi arvesse võttes polnud see üldsegi halb mõte. Kuid vajas samuti rahalist toetust. Ehkki noortele olid sertifikaadid tasuta, oli pilet kallis, samuti tuli maksta õppemaksu. Pealegi seisis vennal ees veel üks aasta õpinguid, aga ta oli juba seitseteist. Seepeale otsustasid ema õed õepoega toetada ja vajaliku raha kokku panna – korjanduskarp lasti peres ringi käima. Samal ajal tuli vennal pingutada ja lõpueksamid eksternina ära teha. Oma küpsustunnistuse sai ta aasta võrra varem kui ta klassivennad.
Ja nii lõppes üks elu ja algas teine. Kuid üldse mitte see, millest me kõik unistasime. Jõudis kätte 1. september 1939 – Saksamaa alustas Poola okupeerimist.
MILKA: Kas te ei saaks korraga süüa ja rääkida?
AVIGDOR: Mina sõin juba ära.
MILKA: Sina oled jah söönud, aga Ewal on taldrik täis!
EWA: Rääkige, kuidas te pärast nii paljusid aastaid kokku saite. Mitu aastat te ei kohtunud?
AVIGDOR: Kaheksateist aastat, neljakümne esimesest viiekümne üheksandani. Saime kokku? Jah, saime… Olin sadamas hommikust peale. Sõitsin spetsiaalselt üksi. Milka pidi tookord kohe-kohe Noemiga maha saama, Šulamita oli päris pisike. Ruth pakkus ennast kaasa, kuid ma käskisin ema järele vaadata. Tema oli vanim, kaheksaaastane. Kuid ma tahtsin, et meie esimene kohtumine oleks just selline – silmast silma. Ausalt öeldes polnud ma endas kindel – äkki hakkan nutma. Kirjutanud olime juba ammu, 1946. aastast alates ja olime kirjades teineteisele palju jutustanud. Vend isegi ei teadnud, et vanemad hukkusid juba 1943. aastal. Paljugi näis mulle imelik: miks ta ei hakanud Poolasse naastes kohe neid otsima? Ei saa aru. Ta arvas muidugi, et neid polnud enam elavate kirjas, ja
