Aga pärast? Poolasse ma ei sõitnud. Ei tahtnud. Tema aga ei saanud lihtsalt niisama Iisraeli külla tulla. Olla munk on hullem kui olla sõdur. Sõduril on vähemasti puhkus või teenistuse tähtaeg. Mis puutub Danieli, siis temal polnud mingit tähtaega. Jooksis, jooksis, oma risti kandes… ei taha isegi meenutada. Näitan hiljem surnuaeda, see on eraldi lugu.
Ühesõnaga, ootan laeva. Vastuvõtjaid pole teab kui palju, tookord lendasid juudid juba lennukiga kohale. Meritsi tuldi harva.
Saabus laev – Napolist. Mina aga näen, et vastuvõtjate hulgas seisab üks, sutaan seljas – sain kohe aru, et vennale on vastu tuldud. Lõpuks visati sild maale, ja rahvas hakkas maale tulema – turistid muidugi. Aga mina ei näe teda ikka veel. Siis aga ta ilmub, minu vend. Sutaanis, ristiga. Ega ma muud ei oodanudki, teadsin juba kolmteist aastat, et ta on munk. Kuid ikkagi ei uskunud. Vend ei märganud mind kohe. Otsis rahvasummas vastuvõtjaid – seesama munk võttis suuna tema poole. Seepeale panin jooksu – venna suunas, et ette jõuda. Vend astus selle juurde, kes talle vastu oli tulnud, midagi nad seal rääkisid, ja siis nägin, et vend pöördub minu poole.
„Olen ööd sinu juures, hommikul sõidan kloostrisse…” ütleb.
Kallistasime – oo, minu veri! Ikka seesama lähedase inimese lõhn. Ta kandis habet – sellisena polnud ma teda näinud. Kui me lahku läksime, oli ta üheksateist, siin aga seisis täiseas mees. Ja veel tundus mulle, et ta on nii ilusaks läinud. No mis sa naerad, Ewa! Muidugi hakkasin ma nutma. Mõtlesin, et küll on hea, et naist kaasa ei võtnud. Loll, mõtlesin ma, küll ma olen loll! Olgu pealegi preester, olgu või kurat ise – mida ma tast norin. Põhiline, me jäime ellu!
Istusime autosse ja hakkasime sõitma. Tema luges muudkui viitasid ja oigas iga kord. Sõitsime teelahkmele, üks nool näitas Akkosse, teine Megidosse. Tema hüüab: „Issand, kuhu ma olen sattunud? Harmagedooni on 35 kilomeetrit.3 Saad sa aru? Vastan: „Dieter, ma saan isegi väga hästi aru, seal elab Milka sõbranna, käime seal külas.”
Tema aga naerab: „Megido! Üheski maailma keeles ei tähenda see midagi. Ainult ivriidis! Ütleb mulle: „Sõidame sinna!” Kuid nüüd olin mina juba toibunud, hakkasin vastu: ütlesin ei, sind ootab kodus terve perekond, Milka pole juba kaks päeva köögist nina välja pistnud. Tema tardus äkki, sõnas: „Saad sa aru, mida sa praegu ütlesid… Sa ütlesid, et mind ootab perekond… Ma poleks kunagi arvanud, et mul võiks olla perekond.”
Mina vastu: „Aga kes siis meie sulle oleme? Teist perekonda sul pole, seda oled sa ise soovinud.”
Tema naerab, teatab: olgu, olgu, vaatame siis seal seda perekonda. Tookord ei viinudki ma teda kuskile mujale, kohe koju. Tookord, Ewa, ei elanud me selles majas siin, kus praegu istume. Meil seisis sellel krundil väike majake, ilma mingite mugavusteta. See on praegugi alles kui abihoone, seisab otse selle maja taga. Kõik meie lapsed on seal üles kasvanud. Viiekümnendatel aastatel ei käinud meie kooperatiivi käsi kuigi hästi, alles kuuekümnendate algusest läks lahti. Jaa, meil oli Iisraeli parimaid kooperatiive…
Jõudsime Danieliga koju. Milka ja lapsed pudenesid õue peale, ja meie tüdruk tõi talle lilled. No mis lilli juulikuus olla saab? Kõik ammuilma ära kõrbenud. Naaber Šloma sõitis hommikul maha kaheksateist kilomeetrit. Seal on lillekasvatus. Tõi tulbid, meie lilled. Mis sa arvad, kas piiblikuningas Taavet siis teistest lilledest laulis? Minu tüdrukud klammerdusid talle külge ja ma nägin, et kõik on korras. Nojah, rist ripub kaelas, see on muidugi veider, kuid ma elan üle. Meile õpetati „Akivas” ususallivust. Ma siin elan araablastega nii palju aastaid kõrvu, nad kah kristlased. Sa ju tead, kohalike araablaste hulgas on kristlasi rohkem kui moslemeid. Praegu on suhted pingestunud, aga varem oli töömeeste hulgas palju araablasi, meie pereski elas üks Ali-nimeline poiss, meie lastest vanem. Noh, nüüd on ta siit ära sõitnud…
Sedaviisi jah, Ewa, astus ta majja öeldes: „Šalom”. Astus laua juurde, ütles ivriidikeelse õnnistuse. Ei löönud risti ette ega midagi… Minu ainus mõte oli – ei hakka nutma. Milka tõi köögist supitirina – ja nüüd puhkes Daniel ise nutma. Siis nutsin ka mina. Kui nutab vanem vend, siis võin ka mina… Nägin: ta pole üldse muutunud. Hiljem läks aega mööda, võin öelda: jah, ta polnud üldse muutunud.
Saad aru, ma olen ateist. Religioon pole mind kunagi huvitanud, jumal pole huvitanud! Kõik need jutud – jumal on, jumalat pole. Ühtedel on tõendid, et jumal on, teistel, et pole. Kuid minu meelest on kuus miljonit auku aetud juuti peamine tõendus sellest, et mingit jumalat ei ole. Nojah, oletame, et see on igaühe enda asi, mida ta jumalast arvab. Kuid miks mu vend, kui tal seda jumalat nii väga vaja oli, valis kristliku? Kui palju neid jumalaid üldse on – üks, kaks või neli? Kui juba valida, oleks juudi jaoks loogiline valida juudi jumal. Kuid ausalt öeldes, kui tuletada meelde, mis tookord juhtus – no mille poolest jumal saatanast erineb?
Minu vend oli selline inimene, selline inimene! Vagamees oli ta. Muide, alguses käis ta nende rõivastega ringi, siis aga võttis ära, käis nagu kõik inimesed. Ta armastas väga minu vanu rõivaid lõpuni kanda. Uus riie talle ei istunud. Kingid talle uue rõivatüki, tema kingib selle alati kellelegi edasi. Vaata, see on meie viimane foto. Aasta enne tema surma. Vanem tüdruk käis külas, tegi pilti. Ei, see olen mina, see on tema. Muidugi oleme sarnased, kuid on ikka vahe ka. Ja suu-ur vahe. Palun istu, Mika toob kohe struudli.
EWA: Kuidas teie laste suhted nii veidra onuga kujunesid?
AVIGDOR: Mis suhted? Nad jumaldasid teda, ta mängis nendega, oli kord hobune, kord elevant, kord koer. Neid oli neli, meil käed-jalad tööd täis, mõistad isegi, et ega me nendega eriti mänginud, aga kui Daniel külla tuli, siis oli pidu. Kui midagi tähtsat toimus, jooksid nad kohe tema juurde, Milka oli isegi veidi solvunud.
MILKA: Ei solvunud ma midagi! Kui juhtus see lugu Aloniga, olin talle isegi tänulik.
EWA: Mis lugu?
AVIGDOR: Too need kirjad, Milka, ma tahan neid Ewale näidata. Alon on meie noorim poeg. Tal oli alati kange iseloom – kuueteistaastaselt otsustas ta meie juurest õe juurde kolida. Saime ta vaevu tagasi toodud. Siis aga läks sellisesse kohta õppima, et nüüd ei näe me teda üldse. Juba neli aastat pole näinud. Ei tea, kus elab ja millega tegeleb. Ainult seda teamegi, et on välismaal. Ja et on elus. Ja kui surma saab, siis annab ministeerium meile teada. Vaata, loe, loe kohe praegu. Sulle ma neid kaasa ei anna.
9
1981, Haifa
Danieli kiri Alonile
Palju õnne, kallis Alon!
Sa oled kuusteist, ja sa oled sooritanud oma esimese täiskasvanuteo, kolinud kodust õe juurde. Kõik inimesed teevad varem või hiljem seda – lahkuvad vanemate juurest. Ent sina tegid seda erilisel viisil – mitte sellepärast, et oleksid abiellunud ja otsustanud oma pere luua, ega ka mitte sellepärast, et oled sõitnud õppima või tööle läinud. Kolisid ära, kuna vanemad ei saa sinust aru, ja üldse pole kõik nende arusaamad sulle hingelähedased. Mis olukorda sa panid oma õe? Ta armastab sind, muidugi annab sulle peavarju, kuid tal on vanemate ees piinlik! Tuleb ju välja, nagu kiidaks ta sinu tegu heaks!
Tead, sul on õigus – raske on elada peres, kus pole arusaamist. Kuid asi on selles, mu kallis Alon, et see protsess on vastastikune: nemad ei mõista sind, sina ei mõista neid. Üldse on meie maailmas suuri probleeme arusaamisega: laias laastus ei saa keegi kellestki aru. Ütleksin isegi, et inimene ei saa väga tihti aru ka iseendast. Näiteks ütle, miks pidid sa emale kuulutama, et ta on suuteline aru saama vaid oma farmi kanadest? Miks sa ütlesid isale, et tema arusaamine elust on mehhaanilisel tasandil – piirneb vaid karburaatori ja käigukastiga? Pidid sa midagi nii lolli ütlema! Milka mõistab oma kanu! Milka tunnetab, mida neil vaja on! Kui oli taud, ja kõik
Johannese ilmutuse raamat, 16:16; ilmselt hbr k ’har m(e)gido’, Megido mägi. Tegelikult küngas, mis on tekkinud inimasustuse tõttu. – Tlk.
