Delamere’is tõmbas Matt auto teepervele, et Costa Coffee’s kohvi juua; kohvik oli rahvast täis, aga ta leidis nurgalaua ja seadis ennast inimesi jälgima. Ta nägi keskealist paari, kes rääkisid midagi omavahel, näod tõsised. Üks noor naine uuris saadud sõnumeid, heitis siis pilgu Mattile, naeratas kergelt ja vaatas jälle kõrvale. Tagapool luges keegi mees ajalehte, olles selle taga peaaegu täiesti peidus. Matt võis nende kõigi kohta kokku panna väikese loo, aga enne, kui ta mõttes alustas, sirutas keskealine naine käed ahastava liigutusega ette.
„Aga mida me siis teeme?” kuulis Matt teda ütlemas ja nägi, kuidas naise kaaslane toolileenile toetus ja huulde hammustas.
Matt rüüpas kohvi ja tema peas tekkisid erinevad stsenaariumid: võib-olla olid mees ja naine salaja kohtuvad armukesed, naine hakkas varjamisest tüdinema ning lootis, et saab meest mõjutada mingi otsuseni jõudma. Ta vaatas neid uuesti. Kumbki polnud kuigi peenelt riides ega tundunud olevat pingutanud, et kena välja näha – võib-olla nad siiski polnud armukesed. Võimalik, et nende täiskasvanud lapse elus oli parajasti keeruline aeg – lahutus näiteks, ja tuli mõelda ka lapselastele, või oli asi elatanud emas või isas, kes vajas hooldust. Otsekohe läks Matti mõte oma emale ja kurbusele, mis oli varjutanud kogu ema elu. Tundus võimatu uskuda, et ema on surnud, samas oli ema elu imbunud läbi sellisest lootusetusest, et ta vaevalt oli üldse kunagi elanudki. Mõnikord oli Matt tundnud ennast süüdi, et oli rõõmus olnud ja naernud, kui ema oli vajunud sellisesse masendusse.
„Aga miks me peaksime ennast süüdi tundma?” küsis Im ikka. „Mina olin liiga väike, et isa mäletada, ja sinagi olid ainult neljane, kui ta suri. Meil pole mõistlik ennast terve elu õnnetuna tunda. Selle järgi, mida Lottie meile temast räägib, tean ma, et isa tahaks, et me naudiksime igat hetke. Kui ema suudaks lõpetada oma murede pudelisse uputamise, siis saaks tema ka sellest aru.”
Matt teadis, et Im’il on õigus, kuid emaga koos olles ei suutnud ta nii karm olla. Matti enda üksildus aitas tal ema õnnetut olekut mõista ja sageli istusid nad hulk aega vaikides koos, eriti pärast seda, kui ema haigeks jäi.
„Miks ema enam ei räägi?” oli ta Lottielt küsinud, kui suuremaks sai. Ma mõtlen, et päriselt ei räägi.”
Lottie oli siis pead vangutanud ja Matt mõistis, et Lottie on ise ka segaduses, kuidas oli lein avaldunud sunnitud vaikimises, otsekui oleks ema kartnud rääkida, et mitte öelda asju, mida võiks hiljem kahetseda. Lõpuks oli Mattil olnud hea meel, et ta minema pääses ja sai ema Lottie hooleks jätta, kuigi ta tundis ennast selle pärast ka süüdi. Ta kadestas väga Im’i muretust.
„Lottie ei pea ju jääma,” ütles õde. „Tal on võimalus valida. Ta ise ütleb, et on sellise asjakorraldusega üsna rahul ja võib alati Milo juurde minna. Jäta see muretsemine, Matt.”
Keskealine paar tõusis, et minema hakata. Matt jõi kohvi ära ja läks välja auto juurde. Tibutamine oli järele jäänud. Läänetaevas säras veel kuldsest valgusest, kuid peagi pidi see tumedaks tõmbuma. Teekonna lõpuni oli Mattil raadio lahti, ta sundis ennast sellele keskenduma, et ei saaks oma mõtteid mõelda.
Kell oli juba peaaegu kaheksa, kui Matt A39 pealt ära Allerfordi keeras ja mööda pikka kitsast külateed Bossingtoni suundus. Kui ta üle kitsukese Alleri oja sõitis ja sissesõidutee otsas üle veiseid takistava sõrestiku logistas, nägi ta kõrgel üleval künka otsas Mäemaja tulesid.
„Lottie helistas, et Matt jõudis kohale,” teatas Im elutoa uksele ilmudes. „Mul on hea meel, et ma Mattile helistasin. Ma ausalt öelda ei uskunud, et ta istubki autosse ja hakkab kohe sõitma. Matt haub liiga palju oma mõtteid. Vaheldus tuleb talle ainult kasuks. Lottie ütles, et Matt näeb väga hea välja. Venetia jääb sinna õhtust sööma. Oh, ma nii tahaks ka seal olla, aga sina?”
„Mina ei tahaks,” vastas Julian. Ta lõpetas halgude ladumise suure avatud kolde juurde, läks naise kannul läbi kitsa halli kööki ja pesi käed kraani all puhtaks. „Ma olen väsinud, mul on kõht tühi ja ma tahan vaadata „Elu Marsil”. Asi pole selles, et ma neid ei armasta, aga täna õhtul saan ma ilma nendeta hakkama küll. Jumal tänatud, et ma pole öösel koduvalves ja võin ühe napsi võtta. Kas tahad ka, Im?”
Ta sirutas veinipudeli naise poole ja Im noogutas. Julian ulatas naisele klaasi ja kallas siis enda oma ka täis. „Maja asjus uudiseid ei ole?”
„Ei midagi, mida me saaksime endale lubada.” Im tõstis pastaroa soojendatud taldrikutele ja asetas need laiale männipuust letile, mis eraldas kitsast kööki ülejäänud suurest heledast ruumist. „Ma ei tea, kas meil on põhjust paanitseda. Tahaksin, et võiksime siia jääda, aga Piers räägib, et tal on lihavõtteks üürida soovijaid. Ausalt öeldes arvasin ma, et ema asjadest saab natuke rohkem raha. Mul polnud aimugi, et hooldusravi nii kalliks läks. Tegelikult oli see ikka paras šokk.”
„Sellest ei ole midagi.” Julian viis taldrikud lauale. „Exfordis on üks maja, mis sobib päris hästi, kui me muud ei leia. Ma tean, et see pole just meie unistuste kodu, aga Exmoor on ju piirkond, kus me tõesti elada tahaksime, eks ole? See ometi loeb. Vahel lihtsalt tuleb kompromisse teha. Ja siis on ju veel see küünimaja Goat Hillis. See on Simonsbathile väga lähedal, ainult kümneminutine sõit minu töökohani ja sa saad Challacombe’i külapoes käia. Billy Webster ütles, et võib selle välja üürida, kui tema poja maja on sissekolimiseks valmis, ja selle väljanägemise järgi otsustades juhtub see nüüd iga hetk. Vaene vana Billy on tüdinud puhkuse ajaks üürimisest ja tahaks teha pikaaegse lepingu.”
„Ma tean.” Im istus mehe vastu. „Peaksin minema ja sellele pilgu peale viskama, kui tema pojal midagi selle vastu ei ole. Aga ma parema meelega ostaksin, kui meil võimalik oleks.”
„Majade hinnad langevad.” Julian võttis pestot. „Oleks mõistlik veel natuke oodata, aga ma tahan elada töökohale nii lähedal kui vähegi võimalik. Neli ööd nädalas koduvalves olemist on juba siingi küllalt halb. Kusagil kaugemal ma küll elada ei tahaks.”
Imogen lükkas oma heledad juuksed kõrva taha ja toetas lõua kätele. „Oleks hea küll Simonsbathile lähemal olla.” Ta naeratas mehele. „Aga meil on isegi vedanud. Ja Milost oli nii kena lasta meil ülearune kraam Mäemajja viia. See võtab ka pinget maha, eks ole?”
Julian tundis Im’i vastu tohutut armastusepuhangut: naise energilisus ja soojus tekitasid tunde, et kuni Im on temaga, pole miski võimatu. Im vaatas teda ja naeratas kergelt.
„Nii et kuidas siis kutsikaga on?”
Mees hakkas naerma. „Kas sa mõtled seda tõesti tõsiselt? No kuule, me elame üheksakuuse lapsega möbleeritud üürikorteris ja meil pole aimugi, kus me paari nädala pärast elama hakkame…”
„Alati leiab põhjuse, kui mõnda asja teha ei taha. Ma olen sellest Piersiga rääkinud ja tema ütleb, et…”
„Piersiga rääkinud?” katkestas Julian naist. „No tõepoolest, Im…”
„Noh, ma pidin ju rääkima. See on tema maja. Ega ma siis nii vastutustundetu ka ei ole, Jules. Ta rääkis, et elas siin väikese poisina, enne, kui nad Michaelgarthi läksid, ja otse pärast abiellumist ka. Ta väidab, et siin on alati koerad olnud ja veel üks kutsikas ei muuda enam midagi. Piers on nii tore, no lihtsalt kullatükk.”
Julian pööritas silmi ja ohkas. „Nii et see asi on siis selge.”
„Ma kardan küll. Kas sa küsiksid selle taluperemehe käest, kas ma võin minna kutsikaid vaatama?”
„Eks ma siis küsin.”
„Sa ütlesid, et nad meeldivad sulle. Sa ütlesid, et nad
