„armukesed” ees. „Üldiselt on Milo meie kõigi vastu väga hea olnud. Ta on tõeliselt lahke.” Väike paus. „On ju?” oli ta kõhklevalt lisanud.
„Tõeliselt lahketest meestest ei saa brigaadikindraleid,” oli Lottie kergel toonil vastanud.
Nüüd asetas Milo Lottie kohvikruusi tema ploki kõrvale ja istus laua otsa. Hetke vaikisid mõlemad. Milo valas teise kruusi kohvi.
„Poiss näeb hea välja,” märkis ta.
Lottie, kes oli jälle ristsõna kallale asunud, pani pliiatsi käest. Tal oli eelmisel õhtul, kui Matt sisse astus, olnud kummaline tunne, et too pole üksi. See tunne oli olnud nii tugev, et ta oli Matti emmates üle mehe õla vaadanud, nii et Mattki oli heitnud pilgu selja taha ja küsinud: „Mis on?” ning Lottie oli pidanud varjama oma segadust sellega, et tegi mingi tobeda märkuse selle kohta, et Pud jookseb välja aeda. Tundus peaaegu, et see vaimolendist alter ego, kelle Matt oli oma raamatu peategelasele omistanud, on tõeliseks saanud.
„Ta näeb tõesti hea välja,” vastas Lottie nüüd. „Ma arvasin, et ta on otsa jäänud ja mures, aga tema näeb suurepärane välja. Ma küsin, kas ta tahab minuga Porlocki tulla. Me võime siis Imogeni ja Rosiet ka vaatama minna.”
„Too nad siis lõunale,” pani Milo ette. „Kas nad on juba leidnud, kus elama hakata?”
Lottie raputas pead. „Nad tahaksid elada Simonsbathi lähedal, aga rahvuspargi alal on isegi väga väikesed majad üsna kallid. Im tahab Rosie pärast, et neil oleks aed ka, aga praegu pole eriti midagi saada. Linnas, Mineheadis või Barnstaple’is, saaksid nad oma raha eest parema elupaiga, aga Im muudkui loodab, et juhtub mingi ime.”
„Ma siin mõtlesin Suvemajast. Ma ju rääkisin sulle, et Moretonid kolivad paastumaarjapäeval välja. Hakkavad elama lastele ja lastelastele lähemal.”
Lottie näis üllatunud. „Kas sa tahad öelda, et nad võiksid seda mõneks ajaks üürida? Noh, ma arvan, et võiksidki. Im oleks vaimustuses, talle on Suvemaja alati meeldinud, see on nii ilus väike majake, aga ma arvan, et nad tahaksid endale midagi osta.”
„Ma tean, et tahavad. Aga nad võiksid ju osta Suvemaja.”
„Hull oled või? Esiteks ei saa nad seda endale lubada ja teiseks, kui saaksidki, läheks Sara marru. Tal läks juba siis hari punaseks, kui sa ütlesid, et ma võin siin edasi elada, kui sina peaksid surema enne mind.”
„See tingimus on endiselt jõus. Nickil pole selle vastu midagi.”
„Ma tean.” Lottie naeratas mehele. „Ärme sellest räägime.”
„Ma tean, et see plaan sulle päriselt ei meeldi. Sellepärast ma mõtlesingi, et Im ja Jules võiksid Suvemaja ära osta. Kui minuga midagi juhtub, siis võid sa ehk sinna nende juurde kolida.”
„Mu kallis Milo, see oleks meile kõigile põrgulikult keeruline. Pealegi ma ei taha Im’i ja Julesiga Suvemajas elada. Ja ma mõtlen endiselt, et Im’ile oleks liiga kallis maja õige hinnaga ära osta, aga sa ei saa ju seda talle lihtsalt niisama anda. Kuule, Matt võib nüüd iga hetk alla tulla. Räägime sellest mõni teine kord. Aga sa ei tohi mingeid rumalusi teha. Sa oled juba niigi meie kõigi heaks küllalt teinud. Unusta see praegu ära ja ütle mulle, mida veel ostunimekirja kirjutada.”
Üleval oma pööningukambris põlvitas Matt madala ärkliakna juures. Teisel pool orgu kallas päike valgust Dunkery mäe talvevärvi laikudega nõlvadele: roostepunastele kilpjalgadele, heledatele kividele, pleekinudpruunile rohule ja külmadele valgetele veega kaetud kohtadele. Kaugemal läänes rippus Severn Sea nime kandva laeva kohal madal pilv, tihe nagu üle lahe tõmmatud paks hall tekk. Ilusad Exmoori sarvilise dorseti tõugu lambad lonkisid üle tee ja nosisid võimsate pöökide all rohtu. Kuna puud olid raagus, oli Mattil peaaegu võimatu aknale lähimas puus pöögilohet ära tunda. Ta oli seda lohet märganud juba väikese poisina: üks oks sirutus ette nagu painduv lehine kael, pikergusest oksakimbust moodustus pea, mille küljes täisnurga all kasvavad oksad olid kõrvad ja väike ava, läbi mille paistis tume puutüvi, näis täpselt ümara metsiku silmana. Kui tuul puhus, käisid lõuad kinni ja lahti ning üks pikk peenike erksate lehtedega oks oli täpselt nagu leekiv keel.
Ta oli seda kujundit kasutanud oma lapsepõlveaegsetes lugudes ja hiljem ka raamatus. Pöögilohe oli talle nii lähedaseks sõbraks saanud, et ta polnud suuteline tegema lohest oma lapstegelase vaenlast, vaid kirjutas temast hoopis kui poisi kaitsjast, kelle kutsus kohale poisi vaimlapsest alter ego, kellele ta pani nimeks David.
„Miks just David?” oli ema peaaegu vihaselt küsinud. Ema reaktsioon üllatas teda, kuni talle meenus, et isa teine eesnimi oli olnud David. Üldse olid ema reaktsioonid enamasti põhjendamatud ja liialdatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
