näib kiirustavat tulevikku hoolimata sellest, mida see endaga kaasa toob.
„Ma nägin nii imelikku und,” räägib ta hiljem Juliale. „Me kõik olime seal. Sina ja mina ja Tom. Kõigepealt oli laps minu süles ja Tom minu kõrval, siis aga hoidsid sina tüdrukut süles ja mina seisin sinu kõrval. Seejärel ilmus meie kõrvale veel keegi.” Kulm kortsus, püüab ta unenägu meelde tuletada.
„Hoidsin tüdrukut süles?”
Tiggy naeratab. „Ma mäletan, kuidas keegi ütles: „Tema nimi on Claerwen, lühidalt Clare,” ja siis ma ärkasin üles. Kogu uni oli äärmiselt veider. Ja näis kohutavalt reaalsena.”
„Claerwen,” kordab Julia. „Päris kena nimi. Kas see on kõmri nimi?”
„Minu vanaema nimi,” lausub Tiggy. „See tähendab „puhas valge”. Kui mul tõesti sünnib tüdruk, panen talle nimeks Claerwen. Lühidalt Clare.”
Neljas peatükk
2004
Rõduga väikese maja esik oli teekaste täis tuubitud.
„Ma püüan hoida elutoa ja meie magamistoa võimalikult tühjana,” ütles Caroline Juliale, kui nad köögivarustust lahti pakkisid. „Mul on tarvis paika, kus hullu rabelemise vahel lõõgastuda.” Ta võttis kaela ümbert kitsa siidsalli ja sidus selle oma läikivate pruunide juuste ümber. „Nii kena, et te mulle appi tulite. Kõikvõimalike linade, käterätikute ja muu seesugusega kavatseme me hiljem ise rinda pista.”
Julia ajas selja sirgu ja asetas töötasapinnale mõned taldrikud. „Kõik see meenutab mulle minu minevikku,” lausus ta. „Kuidas ma alati kolimist kartsin. Pikki asjade nimekirju ja abielupaaride korterite komandanti, kes väidab, et ma olen pliidi räpaseks jätnud. Ehkki tuleb tunnistada, et paljude mereväelaste peredega võrreldes loobusin mina juba varakult Pete’iga ringi rändamisest.”
„Mina sind ei süüdista,” kinnitas Caroline kirglikult. „Minu jaoks on see alles teine kolimine, aga ma olen juba praegu väsinud.”
„Rasedus väsitab samuti. Meie kolisime Trescairni, kui Charlie oli umbes aastane ja seejärel jäingi paikseks, Washingtoni suunamine välja arvatud. Kuule, ma võtan kogu selle kraami välja ja laon lauale, sina aga anna juhtnööre, kuhu need asjad panna.”
Caroline vaatas meeleheitliku pilguga tillukeses köögis ringi. „Ma ei suuda tõelist kolimist isegi mitte ette kujutada. Meil pole ju oma mööblit, aga igasugu muud kraami on tohutu palju.”
„Meiega oli täpselt sama lugu,” rahustas teda Julia. „Isegi nendel kordadel, kui me kolisime ühest möbleeritud korterist teise, kogunes alati tohutu palju kaste, milles olid raamatud, portselannõud ja kõikvõimalik pudi-padi, mis aitab uuest paigast kodu teha. Pildid ja padjad ja nipsasjad ja lambid. Ja loomulikult rõivad.”
„Tõenäoliselt loob just väikesevõitu maja mulje, et varandust on hirmus palju. Ehk soovite võileiba? Ma võin kihla vedada, et Pete on juba näljane.”
Julia läks esikusse ja sealt edasi ruumi, mis täitis ühtaegu töö- ja söögitoa otstarvet. Pete oli jõudnud juba paar maali seinale riputada ning tegeles nüüd raamatute lahti pakkimise ja nende riiulitele asetamisega.
„Kui Zack koju jõuab, peab ta need ise paika panema,” ütles mees. „Ma tean, et tal on patoloogiline kirg raamatud tähestikulisse järjekorda sättida, aga selleks ei jätku mul aega. Oleks tore, kui me jõuaksime enne lahkumist võimalikult palju ära teha, et Caroline’il ei tekiks kiusatust mõnd rumalust korda saata.”
Julia näole ilmus lai naeratus. „Miski pole muutunud, ega ju? Mäletad kõiki neid aastaid minevikust, Pete? Mulle tundus, et iga kord, kui meie uude paika kolisime, pidi allveelaev startima just siis, kui kolimisauto oli ukse ette tellitud.”
Pete puhkes naerma. „Loomulikult oligi see nõnda planeeritud. Ega me lollid polnud.”
„Seda ma usun. Mulle meenus veidi aega tagasi, kuidas me Trescairni kolisime. Meie köök oli pungil täis armsaid mehi, kes sõid pirukaid, jõid teed ja mängisid Charlie ning kaksikutega. Nad olid meie vastu kohutavalt kenad.”
„Ja sina mängisid tõenäoliselt abitut naisterahvast ja lasid neil ära teha ka sellised tööd, mille eest neile ei makstud.”
„Loomulikult, just seda ma tegin. Ka mina polnud rumal. Caroline küsis, kas sa võileiba soovid.”
„Tead, minu meelest võime me endale midagi toekamat lubada. Miks mitte jalutada Browni hotelli ja seal lõunat süüa?”
„Just,” oli Julia kohe nõus. „Muide, see on suurepärane mõte. Caroline’ile Brown meeldib.” Ta naeratas mehele, kummardus seejärel impulsiivselt talle lähemale ja suudles teda põgusalt huultele.
Mehe kulmud kerkisid kõrgele. „Mille eest? Kui mitte arvestada asjaolu, et sa oled minu järele hull.”
„Mälestuste eest,” vastas naine. „Saad aru küll. Selle eest, missugune oli meie elu palju aastaid tagasi.”
Mees vaatas talle nukralt otsa. „Ega see polnud ju meelakkumine.”
Naine raputas pead. „Aga mõned hetked olid lihtsalt fantastilised.”
Pete asetas riiulile veel paar raamatut. „Ma pean käed puhtaks pesema,” lausus ta. „Ja seejärel pean ma tegema ühe õlle.”
Caroline astus tuppa. „Kas te olete juba nälga suremas? Ma ostsin Creber’sist tõelisi delikatesse ja võin teha võileibu. Ja sinu jaoks, Pete, oli mul meeles paar pudelit Doom Bar’i õlut varuda – kui sind peaks vaevama janu.”
„Pete tahtis sinult küsida, kas sa sooviksid Brownis lõunat süüa,” tegi Julia ettepaneku. „See on päris hea mõte, kas pole? Ainus tsiviliseeritud paus kogu selle kaose keskel.”
Caroline’i nägu lõi heameelest ja kergendusest särama. „Oh jaa. Fantastiline idee. Ma lähen teen end korda.”
Naine kadus; Pete’i ilme muutus mõtlikuks.
„Meie minia käitumine meeldib mulle,” täheldas ta. „Tal on väärtused paigas.”
„Kindlasti ei vihja sa tema soovile kena ja korralik välja näha?”
„Ah, ole nüüd,” lausus mees. „Ma räägin Doom Bar’ist. Mulle meeldivad tüdrukud, kes tunnevad ära hea õlle.”
„Kas pole kena majake?” küsis Julia hiljem, kui nad Trescairnile lähenesid. „Jessas, kuidas mu selg valutab. Aga ma olen siiski kindel, et kõige hullem jäi seljataha ja Caroline võib puhata. Kahju, et Zacki polnud kodus, et teda aidata.”
„„Seraph’i” täienduskoolituse alguseni on vaid paar nädalat, aga ma ei usu, et ta saab mahti kauemaks koju jääda. Töö, mille ta hiljuti vastu võttis, on ülioluline, sest kui ta tahab saada allveelaeva kapteniks ja juhtida oma laeva, on talle „Perisheri” kursuste jaoks tarvis soovitusi. Ta ei taha jääda mereväebaasi, kus laevad seisavad dokkides.”
„Vaene Caroline.” Julia vaatas pingsalt autoaknast välja. „Ma loodan, et Zack on vähemalt lapse sünni ajal kodus. Nii tore oleks teda jälle näha. Kui ta maismaale jõuab, ootab teda ees kahenädalane puhkus. Tead, Pete, ma olen nii rõõmus, et Caroline ja Liv
