ei suuda personaliga nii pingevabalt suhelda nagu sina.” Val nihkus temast kaugemale. Ta võttis laualt oma taldriku ja hakkas musti nõusid nõudepesumasinasse laadima.
Mees jälgis teda kiretult: naine oli kaotanud kaalu ja uudne kõhetu pingulolek ei sobinud talle, muutis ta näojooned liiga teravaks, närilisesarnaseks. Ja taevas hoidku, kas ta tõesti pidi kutsuma Debsi ja Myrat personaliks?
„Hea seegi, et üks meist seda suudab,” lausus ta muretult. „Nii saab töö kergemini tehtud. Hiljem näeme!”
Ta läks välja, kõndis üle õue kohvikusse, tundis mõnu päikese soojusest ja kajakate kisast. Väike köök oli puhas ja lõhnas oivaliselt. Myra ja Debbie, kes omavahel nõu pidasid, vaatasid talle murelikult otsa, kui ta sisse astus.
„Mul on kohutavalt kahju,” lausus Myra sedamaid. „Asi on lihtsalt selles, et koolist helistati. Gary jäi haigeks ja ma peaksin ta koju viima. Ma püüdsin ema kätte saada, aga ta ei vasta telefonile.”
„Kõik on korras,” rahustas teda Chris. „Pole hullu, Myra. Sa võid minema kihutada ja mina aitan Debbie’t. Me saame hakkama, saame ju, Debs?”
„Muidugi saame.” Debbie vaatas talle säravate silmadega otsa. „Ma juba käskisin tal minema hakata.”
Chris läks kõrge talalaega ruumi teise otsa ja vaatas ringi. Kuuest lauast neli olid hõivatud ja kaks naist olid kauemaks pidama jäänud ruumi kõige kaugemasse nurka, kus paiknesid riiulid ja lauad käsitsi maalitud postkaartide, kaunite saviesemete, reisijuhtide ja erineva mustriga siidsallidega. Kogu toodang oli kohalik: kõik toiduained olid siinset päritolu. Chrisi läbis tõeline uhkuselaine ja ta naeratas naisele, kes talle lähenes sooviga arvet maksta.
„Kook oli ülimaitsev,” kiitis naine ja võttis välja rahakoti.
„Mul on hea meel, et te seda nautisite,” vastas mees ning kui Debbie köögist välja astus, lisas: „Ja siin on kokk.”
Kui Chris kassaaparaadi avas, päris naine teda silmadega mõõtes kelmikalt: „Kuidas teil õnnestub kõigi nende ahvatluste keskel nii saledana püsida?” Naine pilgutas Debbiele silma. „Arvata võib, et te hoiate teda pidevalt tegevuses.”
„Seda küll,” nõustus Debbie sedamaid. „Nii öösel kui päeval. Ma ei anna talle minutikski puhkust.”
Nad puhkesid ühekorraga naerma, nautides mõnusat nalja ja päikesepaistelist päeva. Chris nägi läbi akna, kuidas Val üle õue sammus. Pea norgus, huuled pruntis, ei paistnud naine märkavatki päikesepaistet; ärevus täitis kõik ta meeled ja mure surus ligi maad. Leti juurde astus veel üks naine; tal oli käes kaunis käsitsi maalitud siidsall, kaks Port Isaaci vaatega postkaarti ja keraamiline küünlajalg. Mees lõi nende arve kokku ning samal ajal sisenes kohvikusse vanapaar, kes tellis Debbie’lt kaks koorega teed: järgnesid uued naljad ja lõbus vestlus. Kui mees uuesti läbi akna välja vaatas, oli Val kadunud.
Val vaatas üle pesuköögi, kuivatas masinad ja pühkis puhtaks põranda. See ruum pidi iga kell laitmatult puhas olema; oli oluline, et kõik puhtusest säraks. Debbie või Myra pidi igal õhtul pärast kaupluse ja kohviku koristamist ka selle ruumi kriitilise pilguga üle vaatama, aga Val kahtles, kas see neil alati meeles oli. Tavaliselt tuli Liv neile appi; ta kuulis sageli, kuidas nad seal kolmekesi naersid ja üksteise kallal sõbralikult nöökisid; Livi jaoks polnud probleem ka kõige lihtsamate tööde tegemises kaasa lüüa.
Kui Val majast väljus ja õue astus, ronis Liv parasjagu oma autost välja, kott üle õla, käes lilleseade. Valile tuli mõte, et Livil on sageli midagi käes – koogikarp, lilled, veinipudel –, midagi, mis talle on kingitud või mille ta kavatseb ise kellelegi kinkida.
Nähes, kuidas Liv, näol päikeseõhetus, talle tervituseks lehvitab, mõtles Val haavunult, miks just teda alati nii heasoovlikult koheldakse. Temast kiirgas sundimatut rõõmsameelsust, millele inimesed vaimustusega reageerisid.
„Mis Livi elul viga,” oli ta tõredalt Chrisile öelnud. „Temal pole ainsatki kohustust. Pole ime, et ta teeb seda, mis pähe tuleb.”
„Asi pole üldse selles,” oli mees vastanud – ta astus alati Livi kaitseks välja. „Liv lihtsalt ei ihalda asju nagu meie kõik. Ta ei igatse varandust ja tal puudub vajadus midagi omada või kontrollida. Talle meeldib maailma valgustaja roll.”
„Hea seegi, et me kõik ei mõtle nagu tema,” oli Val teravalt vastanud.
Chris oli õlgu kehitanud ja suunurgad allapoole vedanud. „Oh, ma tõesti ei tea. Võib-olla oleksime edukamad, kui me seda teeksime. Küsimus pole selles, justkui poleks ta oma kulutuste eest maksnud. Tal on alati olnud piisavalt tööd. Lihtsalt temale pole varandus niivõrd oluline nagu enamikule meie hulgast. Ja ta ei lähe närvi, kui kellelgi on temast erinev ellusuhtumine. Tema usub põhimõttesse „ela ise ja lase elada”. Äkitselt oli mees naerma puhkenud. „Just sellepärast talle ta nimi nii hästi sobibki.”
Val polnud mehe nalja üle naernud; ta oli vaikinud ja kuuldu üle järele mõelnud. Järsku oli ta taibanud, et Livi ükskõiksus tema, Vali väärtuste suhtes häiris teda. Chrisil oli õigus: Liv ei ihaldanud oma maja ega viimase moe järgi autot. Ta näis olevat liiga hõivatud lihtsalt elust rõõmu tundmisega.
„Ma ei saa aru, miks sa temast siis lahku läksid, kui ta sinu meelest nii suurepärane on,” oli naine tusaselt nentinud.
„Ah, lõpeta ära,” oli mees tüdinult vastanud.
Kätt Livi tervitusele vastamiseks üles tõstes küsis Val endalt, mida ta tema juures üle kõige hindas. Hoolimata sellest, kui palju Liv teda ärritas, vajas Val endiselt tema sõprust. Tõtt-öelda oli ärritus, mida ta praegu Livi vastu tundis, tekkinud alles viimase paari nädala jooksul – just sel ajal oli ta võidelnud tõsise stressiga. Kui ta nüüd hästi järele mõtles, oli Penharrow’ga seotud plaanide tegemine ja Cornwalli kolimine olnud tõeline seiklus ja Liv oli endast kujutanud tõelist jõuallikat; loomulikult oli ta seda ikka veel. Võib-olla on temal, Valil, põhjust muretseda, et Chris võib uuesti Livi armuda, aga seda võimalust polnud ta kunagi tõsiselt arvesse võtnud: kümme aastat oli pikk aeg ning Liv ja Chris ei reetnud millegagi, et võiksid olla midagi enamat kui lihtsalt head sõbrad. Aga aeg-ajalt tundis Val siiski kerget armukadedussööstu. Nagu näiteks praegu, kurnatu, nutuse ja irratsionaalsena – aga kui Liv talle lähenes, manas ta ikkagi näole naeratuse, ehkki ta peas võtsid kuju etteheited.
„Kas pole kaunid?” sirutas Liv Vali poole lilled veel enne, kui naine jõudis suu lahti teha. „Kamelliad tädi Emi aiast.”
Ehkki Val noogutas, sest lilleseade oli tõesti kaunis, läbis teda ärritusehoog, sest Liv oli justkui meelega hääldanud lillede nime valesti.
„Minu arust kutsutakse neid kameeliateks,” sõnas ta.
„Kui sa oleksid tundnud onu Archie’t, siis sa seda ei väidaks,” itsitas Liv. „Tädi Em saatis need südamlike tervitustega sulle ja palus edasi öelda: „Kui sul on aega, tule mõnikord minu poole teed jooma.””
Ta keeras end kannapealt ringi ja jättis lillekimbu Valile, kes ei suutnud otsustada, kas väita, et tal pole tee joomiseks aega, sest just nõnda ta end praegu tundis; aga Liv oli juba poodi läinud ja poleks teda niikuinii enam kuulnud.
Sõnavahetust pealt näinud Chris tõmbus kergelt pingule, kui Liv sisse astus. Mees ei teadnud, kas Val oli olnud taktitu – või lausa ebaviisakas. Livi olek ei reetnud vähimalgi määral aset leidnud sõnasõda; ta naeratas Debbie’le ja kergitas Chrisi poole kulme.
„Õpid
