on see tõesti hea mõte rääkida oma kogemustest, mis tasapisi avasid mu silmad elu seesmistele seadustele ja mitmesugustele seostele, mis ühendavad erinevate inimeste saatuseid. Tule homme tagasi. Ma räägin sulle ja mõnele teisele, kelle silmad on elu seesmistele seadustele avatud, neist kogemustest, mis aitasid mul leida selle, mida inimesed nimetavad valgustumiseks. Räägin teile, kuidas kogesin pühitsemist.”
Järgmine päev leidis mind koos teiste edasijõudnud õpilastega vana naise ees istumas. Ja tema alustas jutustust oma pühitsemisest.
Nii sai alguse see raamat.
Ärkamine
Nagu välgusähvatus läbis valu mu keha ja hetke pärast maandusin põrandal.
Hädaoht! Aidake mind! Kuid mitte see täiskasvanu, kes seisab šokeerituna mu kõrval ja tahab vaadata, mis juhtus – ei! Ma ei taha praegu teda! Armastan teda, kuid ohuhetkel ei ole tema see, keda vajan.
Jooksin tagasi tuppa mulle võõravõitu ilusa naise juurde, kellega äsja head ööd olime soovinud. Teadsin, et tema võib mind mõista ja aidata. Veetsin sageli meeleldi koos selle naisega aega, sest tundsin end ta seltsis kaitstuna. Seepärast jooksin nüüdki paanikas abi otsides just tema juurde. Nuttes näitasin oma pisikest pontsakat kätt, mis rippus jõuetuna ja ei kuuletunud mulle enam sugugi. Ilus naine heitis pilgu mu käele, viskas kleidi, mida parajasti õmmelnud oli, käest ja karjatas: “Robert! Robert! Tule ruttu!”
Uks avanes ja sisse astus täiskasvanud mees, kelle kohta ma ähmaselt teadsin, et ta elab koos meiega ja kuulub kuidagimoodi meiega kokku. Esimest korda vaatlesin teda täie tähelepanuga. Ta oli pikka kasvu ja elevandiluukarva näoga; juuksed, habe ning vuntsid mustad nagu eebenipuu, silmad tumedalt hõõguvad. Temast kiirgas alati nii palju jõudu ja kindlust, et inimesed hoidsid alateadlikult temaga distantsi. Mees heitis pilgu mu jõuetult rippuvale käele ja ütles: “Arst! Stefi, kutsu kiiresti arst!”
Onu Stefi jooksis välja ja pikk tumedapäine mees küsis meilt, mis oli juhtunud. Me selgitasime talle. Pärast seda, kui mina ja Grete olime head ööd soovinud, haaras onu Stefi mind selga ja tassis magamistuppa. Seal libistas ta mind seljast maha, aga ma libisesin liiga kiiresti. Et hoida mind kukkumast, kahmas ta mul käest. Samal hetkel tundsin paremas randmes ägedat valusööstu. Kui püüdsin kätt tõsta, jäi see jõuetuna rippuma.
“Jah,” lausus pikka kasvu täiskasvanu, “käsi on randmest välja väänatud. Kõige hullem on see, et pean kohe tööreisi tõttu lahkuma ega saa jääda arsti ootama. Tänane öö möödub mul nagu nõeltel istudes. Anna mulle kohe teada, kui arst on käinud ja ütle, mida ta tegi.”
Ta suudles mind ja ema ning läks. Vaatasin hämmeldunult otsa ilusale naisele, kes nimetas ennast emaks ja keda meiegi seetõttu emaks hüüdsime.
Röökisin täiest kõrist. Olin tõsiselt pettunud ja hirmunud, kui mõistsin, et täiskasvanud ei saa mind aidata. Nad pole suutelised peatama järjest piinavamaks muutuvat valu ega mu kätt terveks tegema. Kui kuulsin pikka tumedapäist meest mainivat, et veedab kogu öö nõeltel istudes, kasvas mu hämmeldus ja mure tema pärast. Unustasin nutu ja pärisin emalt: “Miks ta peab terve pika öö nõeltel istuma?” Ema heitis mulle üllatunud pilgu, siis puhkes naerma ning lausus: “Sest isa on su käe pärast tõsiselt mures.”
Mis vastus see oli!? Täielik mõttetus! See ei selgitanud midagi. Pikk mees, keda kutsusime isaks, oli tõemeeli lausunud, et istub nõeltel ja nüüd olen mina see, kelle üle ema naerab. Miks ometi? Kordasin ju vaid isa sõnu. Mida mõtles ema, lausudes, et isa on “tõsiselt mures” ja miks isa selle pärast nõeltel istub? Kas see tähendab, et teda võivad nõelatorked ohustada? Ema veetis palju aega õmmeldes ja oli mulle näidanud, kui ohtlik võib nõel olla. Nõela ots on tõeliselt terav ja võib vägagi palju haiget teha! Sellepärast kasutataksegi seda üksnes õmblemiseks. Mis totrat juttu räägivad mulle täiskasvanud – ja seda ainult sellepärast, et mu käsi on nii abitu ja valus ning ma pean seda teise käega toetama? Miks peab isa istuma terve öö nõeltel, kuigi need on ette nähtud vaid õmblemiseks? Olin juba harjunud tõsiasjaga, et täiskasvanud räägivad mõttetuid asju, kuid see oli liig. Ma ei saanud nõeltel istumise kohta edasi pärida, sest sisse astus onu Stefi koos arstiga.
Doktor oli pikk ning muljetavaldav sõbralik mees, kes vaatas mind kui vana tuttavat. Ta tõstis mu kõrgele õhku ja rebis niimoodi ema kaitsvast väljast eemale. Mu süda täitus pöörase hirmuga, liikumine põhjustas uue piinava valuhoo ja ma pistsin kõigest jõust röökima. Arst asetas mu lauale. Pead vangutades sõnas ta: “Oi, kui kole see väike tüdruk on, kui ta nutab!”
Olin vapustatud. Mida? Ta ütleb, et olen kole, kui nutan! Kuidas ta seda teab? Kuni tänaseni olin arvanud, et näha võib kõike peale minu. Kõiki ja kõike enese ümber: täiskasvanuid, kokka, Gretet, kanaarilindu, oma mänguasju, isegi mu käsi, mu väikest kõhtu, mu jalgu, kuid minu mina on nähtamatu. Mina on siin, aga nagu pole ka, ta on kusagil, kuid nähtamatu. Ma polnud siiani näinud oma mina ning ma ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik näha seda nähtamatut, mida kutsume minaks. Kuidas on võimalik, et see täiskasvanu, nähes mu meeleheidet, mu valu ja nuttu, näeb minu mina? Kui ta näeb mu hämmastust ja kohutavat olukorda, on see tõesti kole. Puhtast imestusest ja hämmastusest lõpetasin ma nutmise ning heitsin doktorile trotsliku pilgu.
Kõik täiskasvanud hakkasid valjult naerma ja ema ütles: “Vaadake, kui edev see väike tüdruk on! Ta kannatab isegi valu välja, et mitte koledana näida.”
See oli järjekordne rumal märkus täiskasvanu poolt. Mida tähendab “edev?” Kuidas ma saan edev olla, kui ma isegi ei tea, mida see tähendab ja kuidas ma “näin”, kui ma isegi ei tea, et olen nähtav. Siiani arvasin, et mina olen see, kes näeb kõike enda ümber olevat, olles ise väljaspool nähtavat. Kõik see nägemine tuleb läbi mu pea. Avasin suu, et esitada järgmine küsimus, kui doktor haaras mu valusast käest ja tõmbas kõvasti, nii kõvasti, et tahtsin jälle karjuda, sest see tegi nii kohutavalt haiget! See hull mees lihtsalt tuleb ja sikutab mu haiget kätt. Seejärel väänas ta mu pisikest rannet, mis tegi taas jubedalt valu, kuid järgmisel hetkel oli käsi oma õiges asendis tagasi. “Nüüd võib liiges pisut paiste minna, ööseks paneme käe padja peale ja üsna varsti võime kogu selle loo unustada.”
Nüüd hakkasid täiskasvanud rääkima, kui edev ma olin, et vaid edevuse pärast ei nutnud ma üldsegi, kui doktor mu rannet liigesesse tagasi tõmbas. Emale avaldas selline käitumine muljet ja see kurvastas mind. Nägin, et ilus võõras naine, keda olin õppinud armastama, ei mõistnud mind. Arst mind ei näinud ja ma jäin kindlasti nähtamatuks ka emale. Vaatamata sellele kiirgas ta imelist armastust ja pisut hiljem, kui voodisse heitsin ning käe padjale panin, olin õnnelik, et tema kena ja armas nägu aeg-ajalt minu kohale kummardus ning mulle toetavalt naeratas. Ta kiirgas meeldivust ja soojust ja kuni ta mu kõrval oli, ei tundnud ma üksindust ega mahajäetust. Teadsin, et saan temaga arvestada ja talle toetuda. Vähehaaval uinusin. Öö möödus ja minu käest sai jälle kuulekas ihuliige, ustav sõber, kes eesolevatel eluaastatel tõi mulle nii palju rõõmu ja aitas mu teadvusetusest ärkvelolekusse.
Aga arst eksis! Ma ei unustanud juhtunut kunagi ja ühtekuulumise seaduse järgi sai temast minu esimese teadvustamiselamuse kaasosaline. Sellest hetkest alates jälgisin kõike enda ümber ja enda sees suurima tähelepanu ning pideva keskendumisega. Nüüdsest teadsin, et elan kodus, kus pikk, tumedajuukseline ja jõuline täiskasvanu on tingimusteta peremees. Ema kutsus teda Robertiks ja meie pidime teda isaks kutsuma. Kogu pere keerles tema ümber, ema hing ja keha kuulusid talle. Tema jõulisus levis meie kõigini ja hiljem mitmete tuhandete inimesteni. Kõik, kes kuulusid isa mõjupiirkonda, tundsid toetust, turvalisust ja heaolu.
Hommikutunnid, kui isa polnud kodus, veetsin emaga. Temaga koos võisin ma isegi köögis olla ja mõnikord, kui ta vaikselt istus, tikkides erksavärviliste niitidega suurt
