style="font-size:15px;"> Mulle tundus iseenesest mõistetav, et isa on väga erakordne inimene. Sõna “isa” tähendas minu jaoks “Suurt Isandat“, kes oli kõigest kõrgemal ja keda igaüks pidi järgima. Ta sõnad on seaduseks ja kahtlemata on ta täiuslik. Teisiti poleks ta “Suur Isand”. Neil päevil olin isast ainult pisut huvitatud. Ta tähendas minu jaoks lihtsalt kõigutamatut turvatunnet. Ta polnud minu jaoks probleem ja seepärast pühendasin talle vähe tähelepanu. Vaid siis, kui olime terve perega – isa, ema, Grete ja mina – jalutuskäigul ja ta hoidis mind oma jõuliste kätega, aidates mind üle tee, märkasin, et tema käest kiirgas tohutut tugevust ja tema sõrmeküüned olid alati puhtad kui värske lumi. Seega oli minu jaoks ilmselge, et isa tahab end viivitamata tahmast puhtaks pesta.
Suvi möödus ja olime taas tagasi kodus. Ühel päeval märkasin, et ema pakkis mind jalutuskäiguks valmis seades raskesse kasukasse ja karusnahast mütsi. Õueõhk justkui hammustas mu nahka. Inimesed ütlesid, et on “külm.” Mu ninale ja jalgadele see ei meeldinud. Taevast pudenes valgeid helbeid. Kõikides kauplustes olid valge habemega jõuluvanad. Hiljem saabus aeg, kui ema pani mulle pähe õlgkübara ja aitas selga õhema palitu. Põllud ja aiad olid lilledest tulvil ja me võisime linnapargis palli ning rõngaga mängida.
See oli periood minu elus, mil oleksin võinud olla täiuslikult õnnelik, kui ema poleks sõrmeküüsi lõigates mu elu kibedaks teinud. Kartsin juba ette, kui tundsin küüntelõikamise päeva lähenevat. Nahk mu sõrmeküünte all oli nii tundlik, et pärast küüntelõikust oli isegi kokkupuude õhuga väljakannatamatu. Pärast igat lõikust jooksin sõrmed harali mööda tuba ja karjusin, lubamata kellelgi end puutuda. Ei ütleks, et see oli valu, mida tundsin. Ei, see polnud valu, vaid mingi muu talumatu tunne. Kui ema seda esimest korda märkas, ei mõistnud ta, mis mul viga on. Ta arvas, et on kogemata sisse lõiganud ja tahtis mu näpud üle vaadata, aga kohe, kui ta mind vaevu puudutas, hakkasin kõigest kõrist kisendama. Ema ehmus, kutsus kohale meie perearsti ning küsis temalt, mis minuga lahti võiks olla. Arst seletas talle, et mu närvid on ebatavaliselt ülitundlikud. Ta soovitas emal iga kord küüsi lõigates loputada mu käsi leiges vees ja lasta mul natuke kätega vees pladistada. See aitas mõningal määral, kuid möödus veel palju aastaid enne, kui mu nahk muutus piisavalt tugevaks, et küüntelõikus polnud enam väljakannatamatu.
Mu armas, kallis ema! Kui suure armastava arusaamise ja hellusega püüdsid sa mu ülitundlikkuses mind raskustest üle aidata. Kui sa poleks ümbritsenud mu tundlikke närve oma hooliva armastusega, oleksin võinud surra varases lapseeas. Ainult sinu abiga kasvasin tervena, saavutades aeglaselt ja sihikindlalt vastupidavuse. Soe pehme pesa, mille sina ja meie armastav õilsameelne isa meie, laste, jaoks valmistasite, aitas mul saada selleks, kes olen praegu. Sa aitasid mul õppida hoidma tasakaalus oma jõudude teadlikku arendamist ja tundlikkust. Olin siis vaid laps ja mul polnud õrna aimugi oma tundlikkusest. Uurisin kõike, tahtsin kõike teada, mõnikord oma tervisest hoolimata; jälgisin sinu soovitusi. Ma usaldasin sind täielikult!
Lõvi ja valgus
Nii möödusid mõned talved ja suved. Mulle öeldi, et olen neli aastat vana. Grete käis juba koolis ja ma kuulasin sageli suure huviga, mida ta oma aabitsast luges. Tal käis ka lasteleht, millest ta samuti mulle lugusid ette luges. Kui õde polnud kodus, painasin isapoolset vanaema, kes mõni aeg tagasi oli meile kolinud, ja mangusin, et ta mulle ette loeks. Ma ei väsinud kunagi kuulamast, mis inimestega nendes lugudes juhtus. Mind täitis uudishimu elu suhtes. Imepärane oli mõelda kõigest sellest, mis juhtuda võiks! Üle kõige armastasin ma muinasjutte.
Tädi Adi, mu ema õde, käis meil tihti külas ja oli valmis mu soove täitma. Tal oli kena nägu. Temast õhkus armastust ja ta oli ilus nagu kass. Ta soojad pruunid silmad pildusid rõõmsaid sädemeid ja teda ümbritses omapärane lõhn nagu inimestel, kelle süda on täis armastust. Mulle meeldis sisse hingata seda “armastuse lõhna”, mida võis täheldada vaid väga väheste juures. Kui tädi Adi tuli, sööstsime talle rõõmsalt vastu, aitasime tal mantli seljast ja esimene lause oli alati: “Tädi Adi, jutusta meile midagi!”
Ja ta jutustas meile väsimatult imelisi lugusid. Ta võis jutustada lugu loo järel kõige huvitavamaid muinasjutte, mida eales kuulnud olin. Kui olin haige, jutustas tädi Adi mulle lugusid, kuni unustasin oma haiguse sootuks. Me ei tahtnud kunagi, et ta lõpetaks. Kui aimasime, et ta on jutustamist lõpetamas, pärisime otsemaid: “Tädi Adi, mis edasi sai… Mis juhtus edasi?” Me painasime ja mangusime, kuni ta taas jutustama hakkas. Kui saabus aeg, mil tädi pidi minema koju oma ema, minu teise vanaema juurde, kes mängis imekenasti klaverit, jäin ma Gretega kahekesi ja jälgisin, kuidas tema oma muinasjuturaamatut luges. Muinasjutud lastelehes ja tema pildiraamatutes polnud kaugeltki nii kenad kui tädi Adi jutustused. Kuid need olid siiski muinasjutud ja ma tahtsin neid teada. Hakkasin veetma aega, uurides pikalt ja pingsalt raamatuid, millest Grete lugema õppis. Vaatasin erinevaid tähti ja tahtsin lugeda, aga ma ei teadnud, mida need tähed tähendavad.
Ühel ööl nägin unenägu, mida olin näinud juba mitmel eelneval ööl ja millest ka mu pere juba teadis: jooksen ja jooksen kui meeletu, lõvi kannul. Lõvi valmistub mind kinni krabama ja nahka pistma. Jooksen meeleheitlikult õhku ahmides mööda teed, mis viib väikese maja juurde. Avatud uksel seisab naine, kes ei sarnane minu emaga, aga ometi on selles unenäos mu ema. Ta ootab mind väljasirutatud kätega. Tean, et kui temani jõuan, ei ole lõvil enam minu üle võimu ja ma pääsen. Nüüd on lõvi nii lähedal, et tunnen tema kuuma hingeõhku oma kaelal… ta karvane lakk peaaegu puudutab mind… kohe saab ta mu kätte… võtan kokku oma viimase jõuraasu, tunnen hoopi ja kogu jõuga, mis on minusse veel jäänud, kisendan: „Ema!“… Siis jõuan temani ja kukun kurnatult ta käte vahele. Olen päästetud, lõvi kaob, süda taob meeletult ja ma ärkan kohutavast unenäost värisedes. Ilma sekunditki kõhklemata hüppan püsti, tõmban teki ümber õlgade ja jooksen paljajalu ja öösärgi väel vanemate magamistuppa ning poen ema kõrvale voodisse, tema teki alla. Just nagu soe merelaine voogab minust üle õnnis rahu ja kaitstuse tunne. Ema kallistab mind ja küsib: “Jälle seesama uni… Jälle lõvi?”
“Jah,” vastan ma ja tema õnnistatud kohalolek peatab mu südame pekslemise. Mõne minuti pärast vajun sügavasse unne.
Järgmisel hommikul ärkan ema voodis. Teda pole, aga tema öösärk on minu kõrval. Ruttu uuristan oma väikese nina sellesse, et hingata sisse ema armast lõhna. Isa lamab sealsamas lähedal enda voodis ja loeb ajalehte. See tähendab ainult üht – on pühapäev. Ema astub tuppa ja hakkab isaga rääkima. Isa paneb ajalehe käest, õnneks täpselt minu kõrvale. Tõstan ajalehe üles ja vaatan uurivalt rohkearvulisi musti mõistatuslikke tähti valgel paberil. Mida need küll tähendavad?
“Isa,” küsin ma, “ütle, palun, mida need tähed tähendavad?”
“Vaata,” vastab isa, “see on V, see on Ä, see on I, siis K ja viimane täht on E.”
“Aga need siin?”
“See,” selgitab isa, “on R, see on E ja siis K, L, A, A, M.” Vaadates neid tähti, miski kui avanes mu silmade ees, justkui eesriie kadus ja valgussähvatus läbis mu pea… valgus!!! Tähtede saladus ilmutas mulle ennast ja ma leian end põnevuse ja rõõmuga lugemas.
“Isa! Isa! Siin on kirjas “väike reklaam”, kas pole? “
Ema seisatab hetke üllatusest liikumatuna, tuleb siis minu juurde, võtab mu sülle ja suudleb mind rõõmsalt. “Sa oskad lugeda!” Isa õnnitleb mind täiskasvanulikult ja pisut piinlikkusttekitavalt. Siis astub tuppa Grete, samuti rõõmus ja elevil, sest ma oskan lugeda. Varsti teavad kõik meie majas seda uudist ning Adi, kes saabub keskpäevaks, saab uudist kuulda niipea, kui on ukse paotanud.
Ma oskan lugeda! Mustad tähed valgel paberil pole enam minu jaoks mõistatus. Ma saan neist aru, ma oskan lugeda!
Sellega
