üle ujutatud. See peab olema palju, palju ilusam, palju imeväärsem, palju ülendavam. Ma tean… ma mäletan!”
“Hmm,” ütles isa, “sa mäletad?” Ta naeratas armulikult. “Su fantaasia on üle töötanud!” Ema ulatas talle kohvitassi, isa võttis sealt lonksu ja pöördus taas minu poole: “Mul on tõesti väga kahju, et sa polnud päikesetõusuga rahul. Täna on ilm täiesti selge ja see ei saa olla ilusam ja värviküllasem, kui ta on. Ma ei saa sinna midagi parata.”
Ma ei vastanud. Olin vihane ja mitte ainult pettumusest päikesetõusu pärast, vaid eriti selle fakti pärast, et isa – kuigi ma teadsin täpselt ja mäletasin, jah, mäletasin selgesti! – ütles, et “mu fantaasia on üle töötanud”. Fantaasia on sootuks midagi muud. Kui ma mõtlen oma peas midagi välja, siis see on fantaasia. Aga päikesetõusu, tõelist päikesetõusu, nii nagu see tegelikult on, ei saa välja mõelda! See oli midagi, mis peitus elaval kujul minu sees, oli sügavalt mu mälestusse sööbinud, isegi sügavamalt kui eilne päev. Olin tõesti vihane! Olin alati vihane, kui tundsin abitust ja suutmatust tõestada midagi, milles olin kindel. Äkki hõikas isa: “Ookean! Lapsed, tulge ruttu siia! See on ookean!”
Tormasime koridoriakna juurde… ja seal allpool oli meri – mu armas meri! Rong rühkis edasi kõrgele mägede poole ja all avardus tohutu meri. Olin erutatud ja õnnelik, sest teadsin täpselt, et olen merega tuttav ja ma ei näinud seda esimest korda. Ma ei kahelnud selles hetkegi ega murdnud pead, kuidas see tunne on võimalik. Vaatasin sõnagi lausumata alla mere poole ja mu südames laulis rõõmus hääl: “Imeline, imeline meri! Armas meri, alati sama, alati mõistev, kõike kogev ja igikestev! Kallis sõber, kes oled nii tihti kuulanud mind mu valus ja rõõmus ja kurbuses… kuulanud nii mõistvalt… pakkunud mulle lohutust oma lõputuses ja igavikulisuses… su kõrgendav lohutus ületab kõik inimliku! Sa oled siin, sa oled jälle siin, sa oled alati siin, muutumatuna, ja ma vaatan taas su sügavustesse, kuulan su laineid ja need räägivad mulle igavikust…”
Isa puudutas mu õlga ja küsis: “Kuidas sulle meri meeldib? Kas see sulle sobib või peab meri samuti teistsugune olema?”
“Ei, isa,” vastasin, “meri on täpselt niisugune, nagu ta peab olema…aga kallas? Miks mere ümber on kallas? Meri peab olema lõputu, teist kallast ei tohiks paista!”
“Jah,” ütles isa, “sa ei näe enam teist kallast, kui sõidame edasi. All paremal meist on suur laht ja seepärast paistabki kallas ümberringi. Kui sõidame edasi, veele lähemale, siis näed ainult merd, kuni silm ulatub.”
Tundsin suurt kergendust. Olin vaimustatud sellest suurepärasest vaatest nagu mu õdegi. Lõpuks leidsime midagi, milles olime ühel meelel. Talle meeldis meri samavõrd kui mullegi ja hiljem, kui läksime kaljude vahele krabisid ja vähke püüdma, olime parimad sõbrad.
Olime selles rannakuurortis väga õnnelikud. Isa oli heas tujus ja see kannustas meid kõiki. Ema säras, sest ta sai veeta kogu päeva isa seltsis.
Ühel päeval läksime väikesesse kirikusse, mis asus kaunis aias, ümbritsetuna küpressipuudest. Ema põlvitas ja palvetas kaua ning pühendunult. Isa seisis ta kõrval, näol tõsine ilme. Ka Grete põlvitas ja palvetas. Oleksin teinud sama, aga ei suutnud. Ma ei laskunud põlvili, sest minul polnud vähimatki soovi seda teha. Ma ei tahtnud kunagipõlvili laskuda nähtavate vormide ees! Kas peaksin põlvili laskuma, sest teised teevad nii? Ei, muidugi mitte! Lihtsalt selleks, et olla “hea tüdruk”? Jumalale pole seda vaja. Jumal näeks, et see pole siiras. Ei, ma ei põlvitanud, selle asemel vaatasin, kuidas teised inimesed palvetasid.
Mõne aja pärast, kui mul hakkas juba veidi igav, puudutas isa ema õlast. Ema tõusis ja me läksime välja. Õues säras kõik päikesepaistes. Hüplesin rõõmsalt ja tundsin end päikese käes Jumalale palju lähemal olevat kui külmas kirikus.
Sel õhtul, kui lugesin koos emaga õhtupalvet, pärisin temalt: “Ema, miks sa kirikus nii andunult palvetasid?”
“Palvetasin,” vastas ta, “et Jumal saadaks meile veel ühe lapse, väikese vennakese teile.”
Olin sõnatu. Väikese venna? Võib-olla võiks temast saada hea sõber? Hästi!
See oleks suurepärane! Nüüd mõistsin, miks ema oli põlvitanud ja nii hardalt palvetanud. Lapse pärast… arusaadav.
Järgmisel talvel ärkasin ühel ööl üles. Vanemate magamistoast kostis veidraid hääli. See oli beebi nutt. Mõne hetke pärast ilmus täies riietuses isa ja küsis: “Kas olete ärkvel?”
“Jah, isa,” vastasime Gretega.
“Midagi imelist on juhtunud! Jumal saatis teile mõlemale väikese venna.”
Oh! See oli nii põnev ja ma tahtsin viivitamata minna väikevenda vaatama, kuid isa ütles, et pean kannatlikult hommikuni ootama, kuni nad koos emaga meile last näitavad. Isa käitus üsna imelikult. Ta naeratas meeldivalt ja leebelt ning rääkis nii vaikse ja maheda häälega, et ma ei söandanud talle vastu rääkida.
Järgmisel hommikul tuli mu emapoolne vanaema, aitas mul riietuda ning me läksime vanemate magamistuppa. Seal lamas ema ja padjal tema käte vahel väike mustajuukseline laps. Vaatasin teda teraselt ja märkasin, et ta kõrvad olid kaetud karvakestega nagu väikesel ahvil. Kuna olin just pesemas käinud, lubati mul last silitada. Kõik vaatasid mind ja olid väga tõsised, vaiksed ning väljapeetud.
Nüüdsest oli peres kolm last ja mina olin veel rohkem üksi kui enne.
Tahan ära
Sel ajal kohtusin tädi Raphaela, mu isa õega. Ta elas teises linnas koos oma abikaasa, onu Ferdinandiga. Nad tulid meile külla vastsündinut vaatama. See ebatavaline, kuningannalikult kaunis naine vaimustas mind. Ta oli pikk nagu mu isagi, Kreeka jumalanna figuuriga, klassikaliselt ilusa, väärika ja kõigutamatut rahu kiirgava näoga, mida kroonisid kaunid juuksed, mustad nagu eebenipuu. Ka tema silmad olid säravmustad nagu isal. Tema liigutused olid majesteetlikud, väljapeetud ja veetlevad. Ta oli ilu ja elegantsi täiuslik kehastus. Armusin temasse esimesest silmapilgust. Ka tema armastas mind ja võttis sageli oma poeskäikudele kaasa. Tema abikaasa oli tark ja armastusväärne. Me saime algusest peale hästi läbi, seetõttu olin tõeliselt õnnelik kuuldes, et veedame suve mägedes, väga lähedal kohale, kus elasid onu Ferdinand ja tädi Raphaela oma lastega.
Suvi oli ilus ja mind lubati tihti koos isa ja onu Ferdinandiga mägedesse jalutama. Metsad ja mägiaasad olid imekaunid ja ma nautisin väga mägedes ronimist ning sealt avanevat vaadet linnadele ja küladele koos nende tillukeste majadega.
Jah, seal üleval olin ma väga õnnelik, kuid all pereringis polnud mu õnn nii täiuslik. Grete oli minust väga erinev ja tahtis alati mängida midagi muud, ning ema tegeles väikevennaga. Tal polnud aega, et näidata mulle, kuidas saaksin ise oma pisikeste kätega midagi valmistada, samuti polnud tal aega minu lõpututele küsimustele vastamiseks. Tunne, et olen üksi, aina paisus ja kasvas lõpuks nii suureks, et hakkasin teistest ja nende tegemistest eemale hoidma. Aga ema jaoks tähendas see lihtsalt sõnakuulmatust.
Ühel õhtul enne magamaminekut riidles ema minuga selle pärast, et tulin aiast tuppa liiga hilja ega tahtnud sugugi voodisse minna. Kortsutasin kulmu ega öelnud midagi. Kui ema jätkas tõrelemist ja nimetas mind sõnakuulmatuks lapseks, tabas mind vihahoog ja ütlesin: “Ma näen, et sa ei armasta mind üldse. Kõige parem oleks üldse ära joosta ja mitte kunagi enam sinu juurde tagasi tulla.”
Ema vastas vihaselt: “Jookse pealegi, mine kuhu tahad!”
Sööstsin uksest välja, trepist alla, läbi suure aia laiale metsarajale, mis suundus mägedesse. Just eelmisel
