istumise alla keeranud. Täitsin klaasid ja ulatasin teise temale:
“Noh – värskenduseks – pika päeva peale–”
Me rüüpasime lonksu. Ta pani käekotist sigaretti ette – ja siis tuli talle midagi meelde:
“Kuule – kas sa tunned niisugust härrasmeest nagu Lingo Luuk?” Minu üllatus oli küsimuse ootamatusele vastav:
“Ha-ha-haa. Tunnen. Täna tutvusin. Kust sina teda tead?”
Marge jutustas: Lingo Luuk oli, tuleb välja, juba eile vastuvõttu helistanud ja lasknud Pillel enese täna kella kümneks läbivaatuse tarvis kirja panna ning oli olnudki täna hommikul kell kümme ootetoas kohal.
Muuseas, niipea kui ta oli jäänud kabinetti Margega nelja silma alla, oli ta tarinud oma läikivast diplomaadikohvrist kilogrammise roosade lehvidega paki “Fazeri” pralineesid. Marge oli suhtunud sellesse kerge, aga mitte ülemäärase tõrjuvusega–
“Noh – kui te olete selle toonud – tänan väga – aga mistendite aeg on meil nüüd ometigi möödas.”
Tuli välja, et Stokholmi noorsandile oli sõna mistend tundmatu. Nii et Marge pidi talle seletama selle etümoloogiat, mis tegi tähenduse sedamaid selgeks: “Sõna tuleb ju sellest, et tohter, kellele see toodi, šokolaadikarp või ürbitasku surutav ümbrik, laskis seda harilikult sündida, aga pomises mitmesugusel määral tõrjuvalt: “Oh mis te n’d ilma asjata–” Kuid nüüd seda enam ei praktiseerita. Vähemalt eraarstide juures mitte.”
Mille peale isand Luuk oli naernud: “Aga ärge pange pahaks, meie pool jäädakse järjest teie siinsest arengust maha–”
Ja siis olid nad kõnelnud isand Luugi tervisest. Nagu ta kinnitas, oli ta viimasel ajal eriti kõvasti töötanud: “Saate aru: aina sõidud, kohtumised, nõupidamised, läbirääkimised – täielik lack of relax.” Nii et tal on aeg-ajalt valud südame piirkonnas, kord põgusamad, kord püsivamad. Ja tal on tunne, et ta vererõhk – see on tal ennegi kippunud aeg-ajalt kõrge olema – on tema Eestis viibimise ajal jälle tõusnud. Nii et Marge oli käskinud tal võtta kuue ja siis ka särgi seljast ning kuulanud ta rindkere hoolega läbi. Ja helistanud siis nupuvajutusega Pille laboratooriumist kohale ning lasknud tal võtta isand Luugilt korraliku kardiogrammi. Vähegi tõsisemaid hälbeid see ei osutanud. Aga vererõhk oli tal olnud suhteliselt kõrge küll. Ülemine näit 180, alumine 100. Nii et Marge oli kirjutanud talle retsepti nifedipiin-tablettidele ja soovitanud vältida soolaseid toite ja alkoholi. Aga kui siis kardiogrammilindiga Pille oli lahkunud kabinetist, oli isand Luuk toppinud sirmi varjus kiiruga särgi püksi ja kuue selga ja lipsu ette ning astunud sirmi tagant välja ja rääkinud rutates ja poolel häälel:
“Kallis proua doktor! Peale tervisemurede oli mul teie juurde tulekuks veel üks põhjus. Silmapilgul õieti kõige olulisem põhjus. Vaadake, mul on siin Tallinnas teoksil üks tehing. Mitmeid tehinguid, aga nende seas üks võib-olla kõige pisem. Mis on mulle teatud sümboolses mõttes kõige tähtsam. Selle tehingu teiseks osaliseks on teile hästi tuntud härra Aabel Haljand–” Marge küsis, vaadates mulle arusaamatuses otsa: “Ütle, kust võib Rootsist tulnud isik, meile mõlemale täiesti võõras isik, teada, et meil on teineteisega midagi–?”
Mina ütlesin: “Head luureandmed, igatahes– Aga mis ta siis edasi sinust tahtis?”
Ta oli seletanud: “Me saame teisipäeval härra Haljandiga kokku. Me peame oma tehingut veel natukene noh viimistlema. Ja pärast seda tuleb meil seda pühitseda. Nii et viimased läbirääkimised ja siis pühitsemine. Ma olen reserveerinud selle tarvis teisipäeva õhtuks “Reederi” restorani kõige mõnusama separee. Me sööme seal kõigepealt õhtust. Kell seitse. Aga muidugi ainult siis, kui härra Haljand võtab vaevaks sina tulla. Ma pean tunnistama: ma pole selles sajaprotsendiliselt kindel. Sellepärast ma teid palungi: tehke nii, et härra Haljand võtab teid teisipäeva õhtul käevangu ja tuleb teiega kell seitse “Reederisse”.
“No ja siis?” küsisin mina, ma pean tunnistama, pisut nördinult.
“Muud midagi. Nii et nüüd on mul kaks probleemi. Esiteks: kust ta teab, et meil sinuga midagi ühist on? Ja teiseks: kas sa mõtled sinna minna?”
“Kuhu?”
“Noh, sinna “Reederi” separeesse, teisipäeva õhtul?”
Mina mõtlesin kümme sekundit väga intensiivselt. “Tead, ma arvan, et halba see ei teeks. Me saaksime seal igatahes midagi teada. Muidugi, kui sina arvad, et sa riskiksid–” See viimane oli viide ettevaatussüsteemile, mida Margega igal sammul silmas pidasime. Me ei liikunud ju avalikes kohtades kunagi koos. Või ütleme: me liikusime minimaalselt koos. Kaheteistkümne aasta jooksul oli juhtunud ka seda, et me olime, Marge ja mina, sattunud mingis seltskonnas kuskile lokaali. Aga üldiselt vältisime säherdusi asju üsna järjekindlalt. Aga siin ütles Marge korraga – mulle peaaegu et üllatuseks:
“Noh, ma arvan, see separee ei ole ju kuidagi silmatorkav koht. Sinna peaks ju pääsema üsna märkamatult sisse. Selleks ju niisugused kohad vist ongi mõeldud. Aga räägi nüüd, mis salapärane tehing see sul temaga on–"
Mina jutustasin. Lühidalt, aga midagi olulist välja jätmata. Kuidas härra Luuk oli välja ilmunud ja teinud katset mind Tahtamaa afäärist nelja tuhande eest kõrvale tõrjuda. Ja kuidas ma olin võtnud endale esialgu teisipäevani aega. Ja kuidas seesinane Luuk oli esitanud mulle kaks korda oma peaargumendi: “Aga teie isiklikult, härra Haljand – teie ei lähe sinna ju nagunii muda kaevama, eks ole?”
Vahepeal läks Marge kööki ja improviseeris seal meile õhtusöögi. Nagu enamasti alati. Mina tegin seda ühel korral kümnest. Siis istusime mu väikese köögi kõrgeil baaripuki tüüpi istmetel – ma ei tea, millise sisekujundaja tobedavõitu disain – ja sõime neid mingeid üleeile Marge tehtud kohupiimakäkke tema äsja jahvatatud hiinakapsa-salatiga. Mina tegin kaks külmkapist võetud õllepudelit lahti, lülitasin kohvikeetja käima ja küsisin:
“Kuule – kas sa saad korraldada asja nii, et sa kaoksid – noh, esmaspäeva või ütleme parem teisipäeva hommikuni kodust ära? Ja et keegi seal selle pärast ei kõngeks?”
“Mis siis?”
Muuseas, ülim, mis me seni olime endale lubada söandanud, oli Marge kaotsiminek kaheks järjestikuseks ööks ja nende vaheliseks päevaks. Aga reede õhtust esmaspäeva või teisipäeva õhtuni – seda polnud me endale veel lubanud. Kuid tema “mis siis’i” peale vastasin ma nii:
“Mul tuleb käia kord Tahtamaal ära. Sest Luuk on seal ilmsesti käinud. Mul tuleks teada niisama palju, kui tema teab – või pisut enam. Mul tuleks käia esmalt Kuressaares, siis Tahtamaal ja siis Lüütjalal. Mul tuleks sõita siit homme hommikul väga vara välja. Ja ma tahaksin, et sa tuleksid kaasa. Aga – nojaa–”
See “Aga – nojaa–” oli lisatud lihtsalt kui viide sellele, et aga nojaa, ma ju juba tean, see oleks irreaalne soov. Veel enam – see oleks sinu kuritegelik kiusamine sooritama tempu, mida sa ei tohi enesele lubada – Ühesõnaga, see “aga nojaa” tähendas tegelikult “anna andeks, et ma hakkasin sellest üldse kõnelema–” Kuid Marge ütles äkitselt:
“Aga mis siis? Sa tead ju: me oleme sada korda rääkinud, kui tore oleks – kaduda kuskile niimoodi – kolmeks-neljaks päevaks– Pealegi – meremuda on ju lõpuks meditsiiniline asi– Mina pole küll balneoloog või kuidas neid mudandusarste kutsutakse, aga südamehaigustel on mudaraviga igatahes oma suhe– Nii et ma tahan ütelda: võib-olla tekitaks su Tahtamaa nägemine mul koguni mõne idee. Ses mõttes, mida seal
