Kui esimene hirm oli möödunud, ei olnud härra Hobbs sugugi nii pahane, kui Cedric oli arvanud. Ta oli nähtavasti otsustanud olukorraga leppida. Ja enne kui jutt lõppes, oli ta esitanud terve rea küsimusi. Kuna Cedric sinult vähestele küsimustele suutis vastata, siis andis härra Hobbs ise seletusi krahvide, markiide, lordide ja nende mõisate kohta sel viisil, et härra Havisham oleks tõsiselt imestanud, kui ta neid oleks kuulnud.
Seal oli siiski palju asju, mis äratasid härra Havishami imestust. Ta oli kogu eluaja Inglismaal elanud ja polnud harjunud Ameerika rahva ning sealsete kommetega. Peaaegu nelikümmend aastat oli ta Dorincourti krahviga läbi käinud ning tundis väga hästi tema mõisaid ja muud varandust. Kõige külmema ärilise huviga oli ta võtnud ajada selle väikese poisi asja, kes tulevikus pidi saama kõigi nende varanduste omanikuks ja Dorincourti krahviks. Härra Havisham teadis, kui pettunud oli krahv oma vanemates poegades, ta teadis ka sellest vihast, mis kapten Cedric oma Ameerika-abieluga oli välja kutsunud. Ka teadis ta seda, kuidas seda noort leske vihati ja tema kohta kõige kibedamaid sõnu tarvitati. Krahv toonitas, see olevat harilik ameerika tüdruk, kes ainult seepärast Cedricuga abiellus, et too oli krahvi poeg ja väga rikas.
Vana advokaat leidis, et see võis tõepoolest nii olla. Ta oli oma eluajal tundma õppinud palju au- ja rahaahneid inimesi ega olnud heal arvamisel ka sellest ameeriklannast. Kui ta sõitis kitsasse tänavasse ja tema vanker peatus lihtsa maja ees, tundis ta tõsist hirmu. Mõte, et selles majas on sündinud tulevane Dorincourti, Windhami, Toweri ja Chortworthi losside ja muude varanduste omanik, näis temale uskumatu. Imestusega ootas ta silmapilku, millal seda last saab näha ja missugune ema tal on. Teda kohutas mõte mõlemaid tundma õppida.
Ta pidas lugu perekonnast, kelle teenistuses ta oli palju aastaid olnud ja mõtles hirmuga kokkupuutumisele selle lihtsa rahaahne naisega, kes oma surnud mehe nimele sugugi au ei teinud. See oli vana ja väga lugupeetud nimi, mille ees härra Havisham tundis täit aukartust, olgugi et ta oli külm, asjalik, vana advokaat.
Kui Mary teda tuppa juhatas, vaatas ta uurivalt ringi. See oli lihtne, kuid väga kodune tuba. Siin ei olnud odavaid, karjuvaid ilustusi ega pilte. Kaunistused andsid tunnistust heast maitsest ja osava perenaise kätt oli igal pool tunda.
„Ei ole sugugi nii halb,” ütles ta endale, „aga siin on vist veel maksev kapteni maitse.”
Aga kui proua Errol tuppa astus, nägi advokaat, et proua oli olnud siin mõõduandja. Kui advokaat poleks olnud nii vana ja kogenud mees, oleks proua Erroli nägemine teda tõesti kohmetama pannud. Naine nägi oma lihtsas, kuid meeldivas mustas kleidis rohkem välja noore tütarlapse kui seitsmeaastase poisi emana. Ta ilusat õrna, suurte tumedate silmadega nägu varjutas pehme kurbusjoon, sest mehe surmast saadik ei andnud mure talle asu.
Cedric oli harjunud ema nägema ikka sellisena. Ainult neil hetkil kadus ema kurbus, kui Cedric temaga mängis või juttu ajades tarvitas mõnd pikka sõna, mis ta härra Hobbsi poolt ajalehtedest oli kaasa toonud. Cedric kasutas heameelega pikki sõnu ja rõõmustas, kui tema üle naerdi, olgugi et ta ei leidnud oma jutus midagi naeruväärset.
Vana advokaat oli oma eluajal inimesi tundma õppinud, ja niipea kui ta nägi Cedricu ema, teadis ta, et krahv oli rängasti eksinud, kui oli teda nimetanud harilikuks ja rahaahneks naiseks. Härra Havisham oli poissmees ja polnud kunagi armastanud, siiski mõistis ta, et see noor ilus, pehme hääle ja kurbade silmadega olend oli kapten Errolit palavalt armastanud ja et tal seejuures mõttessegi ei tulnud mehe rikkus ja seisus. Ta nägi ka, et tal ei tule selle naisega mingeid sekeldusi ja et väike lord Fauntleroy oma perekonnale häbi ei tee. Kapten oli olnud ilus mees, noor ema niisama ilus, ja võis arvata, et poeg on veel ilusam.
Kui ta teatas proua Errolile oma tuleku põhjuse, kahvatas proua.
„Oh!” hüüdis ta. „Teda tahetakse minult ära võtta! Ja me armastame teineteist nii väga! Ta on minu õnn! Ta on mulle kõik. Olen püüdnud olla talle hea ema.” Ta hääl värises ja pisarad voolasid üle põskede. „Teie ei tea, teie ei või teada, mis ta mulle on olnud,” ütles ta.
Advokaat köhatas kohmetult.
„Ma pean teile teatama,” ütles ta, „et Dorincourti krahv teist mitte… mitte kõige paremini ei mõtle. Ta on vana mees ja tema eelarvamusi ei ole võimalik muuta. Ameerika ja ameeriklased on talle ikka vastumeelt olnud, seepärast oli ta ka oma poja abielu pärast nii kuri. Ma kahetsen, et teile nii halbu sõnumeid pean teatama, aga ta on otsustanud teiega mitte kokku puutuda. Tema soov on, et lord Fauntleroyd kasvatatakse tema järelevalve all. Krahv armastab Dorincourti, kus ta veedab suurema osa aastast ja seal peab ka tema pojapoeg elama. Teie jaoks on määratud üsna lähedal asuv villa „Court Lodge”. Edasi on ta teile määranud küllaldase summa, millega võite rahulikult elada. Lord Fauntleroy võib teid külastada, teie aga ei tohi minna tema juurde, isegi parki mitte astuda. Teid ei lahutata teie pojast mitte täielikult, madam. Tingimused pole nii halvad, nagu te alguses mõtlesite. Need eesõigused aga, mis lord Fauntleroyle osaks saavad, on väga suured, nagu te isegi näete.”
Vanahärra arvas, et proua Errol hakkab nutma ja stseene tegema, nagu mõned naised harilikult teevad. Ta ei talunud naiste nuttu.
Kuid midagi säärast ei juhtunud. Proua Errol seisis mõned minutid vaikselt akna all ja advokaat nägi, kuidas ta püüdis end rahulikuks sundida.
„Kapten Errol armastas väga Dorincourti,” ütles proua Errol viimaks. „Ta armastas Inglismaad ja kõike, mis sellega seotud. Ta tundis suurt kojuigatsust. Ta oli uhke oma kodu ja oma nime üle. Ta soovis seda, ma tean, ta soovis seda, et tema poeg peaks nägema neid ilusaid kohti ja et teda kasvatatakse sel viisil, nagu see tema tulevikule kohane.”
Siis tuli ta laua juurde tagasi ja vaatas härra Havishamile usaldava pilguga otsa.
„Minu mees soovis seda,” kordas ta, „ja see on ka minu pojale kõige parem. Ega krahv ei õpeta talle ometi seda, et ta peaks mind unustama! Ja ma tean, et kui ta seda peaks katsuma, siis selles asjas sarnaneb minu poeg väga oma isaga ega lase end eksiteele viia. Tal on väga hea loomus ja truu süda. Ta armastaks mind ka siis, kui ta mind ei näeks. Niikaua aga, kui me oleme teineteise läheduses, ei kannata ma eriti palju.”
„Ta mõtleb väga vähe enesele,” mõtles advokaat. „Ta ei esita mingeid tingimusi.”
„Madam,” ütles ta valjusti, „ma pean seda otsust kiitma, mis te oma poja kohta tegite. Ta tänab teid selle eest, kui ta meheks saab. Ma kinnitan teile, et lord Fauntleroyd hoitakse hoolega ja tehakse kõik tema õnneks. Dorincourti krahv hoolitseb tema eest niisama, kui teiegi seda teeksite.”
„Ma loodan,” ütles ema õrna ja väriseva häälega, „et vanaisa hakkab Cedricut armastama. Väike poiss on väga õrnatundeline ja igaüks on teda seni armastanud.”
Härra Havisham köhatas jälle. Ta suutis vaevalt kujutleda, et vana haige ja tüdinenud krahv võiks kedagi armastada. Aga ta teadis, et krahv võib olla hea selle vastu, kes saab tema pärijaks. Pealeselle teadis ta ka, et kui Ceddie krahvi nimele au teeb, siis võib too tema üle uhke olla.
„Lord Fauntleroy harjub varsti oma uue ümbrusega, selles olen kindel,” vastas ta. „Ainult lapse õnne pärast soovis krahv, et te võiksite elada poja läheduses ja näha teda iga päev.”
Härra Havisham arvas paremaks krahvi tooni veidi leevendada ja muuta.
Jällegi köhatas advokaat, kui proua Errol palus Maryt tuua Cedric ja kui Mary ütles, kus poiss viibib.
„Ma leian ta kohe, madam,” ütles ta, „ta istub härra Hobbsi poes kõrgel toolil keset kirjusid seepe, küünlaid, kartuleid ja juurvilja. Seejuures räägivad nad poliitikast, nagu härra Hobbs ütleb.”
„Härra
