lugu tundus talle väga imelik. Kui sel lapsel on tavalised kombed ja kalduvus lihtsa seltskonna poole, siis oleks see väga halb. Kõige piinlikum krahvile oli see, et tema vanemad pojad liikusid neis ringkondades, mis seisid krahvi omast palju allpool. Kas võiks olla võimalik, et see laps on pärinud oma onude halvad omadused ja mitte isa häid, mõtles härra Havisham.
Kogu jutuajamise jooksul proua Erroliga piinasid teda need mõtted, kuni laps tuppa astus. Kui uks avanes, ei söandanud ta ümber pöörata, aga kui ta seda siiski tegi ja nägi last ema käte vahele jooksvat, läbistasid teda rõõmuvärinad. Ta tundis kohe, et see on armsaim poiss, keda ta üldse on näinud. Ceddie oli kirjeldamatult ilus. Tal oli tugev ning painduv keha ja nägu, mis näitas niisama palju õrnust kui jõudu. Ta oli väga oma isa nägu. Isalt oli ta pärinud kullakarva juuksed ja emalt tumedad silmad, kuid ilma kurbuse ilmeta. Need silmad kõnelesid, et nad polnud kunagi üle elanud hirmu ja kahtlust.
„See on kõige ilusam ja armsam poiss, keda ma kunagi olen näinud,” mõtles härra Havisham. Mis ta aga ütles, oli väga lihtne: „See ongi siis see väike lord Fauntleroy!”
Mida rohkem härra Havisham väikest lord Fauntleroyd vaatas, seda suurem oli tema üllatus. Olgugi et ta oli Inglismaal küllalt näinud punapõselisi poisse ja tüdrukuid, ei teadnud ta neist palju. Võib-olla oli põhjuseks isiklik huvi, mida ta tundis väikese lord Fauntleroy vastu. See sundis teda hoolsamini vaatlema, kui ta seda teiste puhul oli teinud.
Cedric ei pannud tähelegi, et vanahärra uurib teda tähelepanelikult, ja ta käitus nii nagu harilikult. Ta astus temale omase sõbralikkusega härra Havishami juurde, andis talle kätt ja vastas kartuseta kõigile küsimustele, nagu ta härra Hobbsile oli harjunud vastama.
Ta ei olnud ei kartlik ega liiga julge, ja kui härra Havisham kõneles proua Erroliga, pani advokaat tähele, et poiss kuulas hoolega nende juttu.
„Ta on arukas poiss,” ütles advokaat.
„Nii mõneski asjas on ta üsna arenenud,” vastas proua Errol. „Tal on kiire mõtlemisvõime ja ta on suuremalt osalt elanud täiskasvanute seltsis. Aga niisama kui ta armastab pikki sõnu ja lauseid, mida ta raamatuist on õppinud, niisama heameelega mängib ta oma lapselikke mänge.”
Kui härra Havisham väikest lordi teist korda nägi, ei kahelnud ta enam viimase ütluse juures. Kui tema vanker käänas nurga taha, nägi ta poiste rühma, kes nähtavasti olid väga ärritatud. Kaks neist jooksid võidu. Üks oli väike lord, kes teise oma lõbusa tujuga kaugelt üle lõi.
„Üks… kaks… kolm!” kõlas hüüd – ja poisid kihutasid minema nagu nooled.
Härra Havisham vaatas huviga seda pilti. Väikest lordi vaadelda oli huvitavaim silmapilk tema elus.
„Hurraa, Cedric Errol!” hüüdsid teised poisid, erutusest hüpeldes ja karjudes. „Hurraa, Billy Williams! Hurraa, Cedric! Hurraa… raa… raa!”
Cedric jõudis kaks sekundit varem laternapostini.
„Ma usun, et ta kindlasti võidab,” ütles härra Havisham. Ta ärritus, kui nägi Cedricu punaseid jalgu sibamas ja Billy Williamsi püüet jõuda esimeseks. „Ma ei saa… ei saa tõepoolest aidata, et ta võidaks.”
Samal silmapilgul jõudis tulevane Dorincourti krahv sihile, laternaposti juurde, kaks sekundit enne Billy Williamsit.
„Kolm korda hurraa, Cedric Errol!” hõiskasid väikesed poisid. „Hurraa, Cedric Errol!”
„Braavo, lord Fauntleroy!” hüüdis ka härra Havisham.
Kui tõld peatus proua Erroli maja ees, astusid võitja ja võidetu teineteise juurde. Cedric kõneles elavalt Billy Williamsiga. Tema erutatud näol oli kaastundlik ilme, ta juuksed olid niiskel laubal sassis ja käed taskus.
„Tead sa,” ütles ta nähtava sooviga oma õnnetu kaasvõistleja seisukorda parandada, „ma arvan, et võitsin ainult sellepärast, et minu jalad on pikemad kui sinu omad. Ma olen ka kolm päeva vanem kui sina, ja see annab mulle juba edu. Ma olen sinust kolm päeva vanem.”
See seletus tõi Billy Williamsi näole jälle naeratuse. Cedric Errolil oli haruldane anne igaühte lohutada. Isegi esimeses võidujoovastuses mõtles ta, et teine mitte nii rõõmus ei või olla kui tema, ja osutas võimalustele, millal teine oleks võinud võita.
Samal hommikul oli härra Havishami ja võitja vahel pikem jutuajamine, mille kestel vana advokaat mitu korda pidi naeratama ja kondiste kätega oma pikka lõuga hõõruma.
Proua Errol oli välja läinud ja jätnud advokaadi Cedricuga kahekesi. Esiti härra Havisham ei teadnud, millest temaga kõnelda, siis aga tärkas tal mõte tutvustada Cedricut krahviga ja üldse selle elumuutusega, mis teda ootas. Vanahärra nägi, et Cedric veel midagi ei tea, mis teda ootab. Ta ei teadnud ka seda, et ta ei hakka emaga üheskoos elama. Ema tahtis talle sellest hiljem teatada.
Härra Havisham istus tugitoolis akna juures. Teisel pool, veel suuremas tugitoolis istus Cedric ja jälgis hoolega härra Havishami. Cedric peaaegu vajus pehmetesse patjadesse. Ta pea toetus tahapoole, jalad olid risti ja käed härra Hobbsi moodi püksitaskus. Ema kohalolekul oli ta härra Havishami vaadelnud, ja nüüd tegi ta seda ikka veel. Ka härra Havisham vaatas teda. Ta ei suutnud kujutleda, mis küll vana krahv oma pojapoja kohta võiks ütelda.
Cedric lõpetas lõpuks vaikuse.
„Kas te võite arvata,” ütles ta, „ma ei tea veel, mis tähendab krahv.”
„Sa ei tea seda?” küsis härra Havisham.
„Ei,” vastas Cedric. „Aga kui väike poiss tahab krahviks saada, peab ta seda ometi teadma. Eks ole?”
„Jah, tingimata,” vastas vanahärra.
„Kas te oleksite nii hea,” ütles Cedric viisakalt, „ja seletaksite mulle? Kes teeb krahve?”
„Kuningas või kuninganna teeb kellegi krahviks,” seletas härra Havisham, „ja harilikult sellepärast, et too on talle suuri teeneid osutanud või midagi suurt korda saatnud.”
„Oo!” hüüdis Cedric. „See on niisama kui presidendiga.”
„Arvad sa?” küsis härra Havisham. „Kas teie presidendid valitakse samal põhjusel?”
„Jah,” vastas Cedric rõõmsalt. „Kui keegi mees on väga hea ja palju õppinud, siis valitakse ta presidendiks. Siis on tõrvikutega rongkäigud, moosekandid mängivad ja peetakse kõnesid. Ma olen ikka mõtelnud, võibolla saan ka presidendiks, aga krahviks saada – sellele pole ma iialgi mõtelnud. See tuli sellest, et ma krahvidest midagi ei teadnud,” lisas ta ruttu, kartes, et härra Havisham pahandab selle soovi puudumise üle. „Kui ma oleks neist midagi teadnud, siis oleksin ka soovinud krahviks saada.”
„Krahvi ja presidendi vahel on suur vahe,” ütles härra Havisham.
„Või nii?” küsis Cedric. „Kas krahvidel pole rongkäike?”
Härra Havisham pani ühe jala teisele ja seadis hoolega sõrmeotsad vastamisi. Ta arvas, et on saabunud aeg anda asjast selgem pilt.
„Krahv on… on väga tähtis isik,” ütles ta.
„Seda on president ka,” vastas Cedric. „Rongkäik oli mitu kilomeetrit pikk ja lasti rakette.
