doktor … teie … te tulite tagasi, siiski tagasi …”
„Kus mu naine on?” küsis Hinnov uuesti. Ta tahtis öelda naabrinaise nime, et kuidagi vaigistada tolle erutust, aga ta ei mäletanud seda. Ometi oli ta ju palju kordi selle naisega rääkinud, tolle jalga uurinud ning isegi ravikuuri määranud. Peas valitses tühjus, mis oli sama abitu kui naise lõdvad midagi pomisevad huuled verevaeses kortse täis näos.
„Kus mu naine on?” kordas Hinnov.
„Teie proua? … Ta sõitis ära.”
„Sõitis ära? … Kuhu?”
„Jah, sõitis ära … sõitis ära jah, kulla doktor.”
„Kuhu ta sõitis, Anetta?”
Hinnov vaatas naist üksisilmi. Siiski ta mäletas nime. See pudenes kuidagi kogemata ta huultelt ning ta tundis seda öeldes isegi pisut rõõmu. See naine siin teadis lõpuks ometi midagi ning ta ootas, üleni pinevil ja kärsitu. Aga naine vaikis, näol abitu segadus.
„Sõitis ära … ma ei tea …” pomises ta uuesti, „prouat ei ole jah.”
Ta läks trepist alla ja siis aeglaselt edasi mööda tänavat. Suur kevad oli Tartus. Üle aedade sirutusid õiekobarais sirelioksad. Päike kuumas tema pintsakuseljal. Tee viis alla otse jõeni, keeras siis paremale ning suundus läbi kaldaäärse pargi puusilla poole. Parki jõudes istus Hinnov esimesele pingile, toetas kompsu enda kõrvale ning puhkas. Ta väsis ikka veel ruttu. All, poolpõiki üle jõe lähenes mõlade naksudes üleveopaat. Osavalt juhituna peatus see kaldapajude all paadisilla ääres. Paadimees oli endine, amputeeritud reieköndi otsa seotud pika puujalaga. Mees oli läinud ainult tüsedamaks. Kunagi mustades salkudes oli nüüd tugevalt halli. Mõlaga paadisillale toetudes hoidis ta paati tasakaalus, kuni kliendid välja ronisid, uuris siis, koni suunurgas, kallast ning üksikuid trepist laskuvaid sõita-tahtjaid. Kuhugi polnud kiiret. Lõpetanud koni, sülitas paadimees selle välja vette ning süütas laisa käeliigutusega teise paberossi. Hinnovit märgates noogutas ta tollele sõbralikult. Mööda kaldaperve lähenes paarike. Suvekleidis end poisi käevangu haakinud õbluke tüdruk lobises millestki elavalt ning lõkerdas sekka naerda. Paati märgates näitas poiss talle seda ning ütles midagi poolihääli. Jah, siin elati, kevad elas Tartus ja linn elas kevades. Aga Hinnovil oli külm. Külm polnud kehast kadunud pärastlõunase päikesegi kiuste. Ta istus, surus põlved tihedalt kokku ning vaatas alla jõele, vaatas, kuidas paadimees mõlad uuesti vette surus ning tullide naksudes poolpõiki vastaskalda poole sõudis. Ta oli vaba, oli tulnud sealt, kust tihti tagasi ei tuldud, aga kui valusalt pigistas praegu teda see vabadus!
Olga oli sõitnud ära veel sündimata lapsega. Oli teinud seda kiirustades, ülepeakaela. Oli käinud kaks korda vanglas tema järele küsimas ning sõitnud siis ära. Ainult suur kohver oli kaasas. Voorimees oli selle trepist alla tassinud. Mööbel jäi kõik paigale. Ta peaks küsima jah tollelt mehelt, nõudma asjad tagasi, ehk saaks korterigi kätte, kui oleks kõrgeid tuttavaid. Aga see oli muidugi kahtlane, sihukese olekuga on too uus üüriline jah, et ega sealt enam midagi. Temagi kohe kardab jah, teine naaber rääkinud, pidada seal töötama, nende hulgast jah …
Hinnov istus naabri pisikeses köögis ning kuulas tolle lakkamatut jutuvada. Aga mõtted olid hajevil, nende hägus-hajuv pilv koondus hetketi ainsaks tulekeraks – kus oli Olga?
Ja laps, tema laps? Tollal veel sündimata paljas ähmane lootus, mis nüüd end kuskil ahnelt elule võitles. Tema laps … Olga ei oodanud teda, ei uskunud enam … Ta teadis, mida öeldi neile naistele, kes tundide kaupa seisid kannatlikult kinniste uste taga. Aga Olga pidi lootma, nagu lootsid paljud tuhanded. Pidi lootma, sest lootus oli siin peamine, ainus, mis aitas, kui sul enam midagi muud polnud jäänud. Kuhu võis ta sõita? Tallinna või mõnda pisikesse väikelinna? Miks ei jätnud ta aadressi? Või ei teadnud ta siis veel isegi seda? Aga minna nii sündiva lapsega, tema lapsega? Ainult Olga võis seda – ühel hetkel jätta kõik … Olga võis … Ta tundis ühtaegu viha ja solvumist. Ja siiski liigutas end hämaruses ka lootus. Ta leiab nad üles, kindlapeale leiab. Otsib läbi kõik teatrid. Just nimelt, teatrid on ta pidepunkt. Kuidas ta kohe selle peale ei tulnud? Ta otsib läbi kõik väikelinnade teatrid ja pealinna teatrid. Ega neid palju olegi, küllap ta leiab nad üles, kindlapeale leiab …
„Te võite siia ööbima jääda, doktor, mul on eestoas diivan …”
Vana naise hallid silmad vaatasid teda heatahtlikult, aga Hinnov tundis endas iga hetkega kasvamas kärsitust. Ta peab minema, läheb kohe. Alustab Tallinnast. Ta läheb raudteejaama ning ostab pileti mõnele öisele rongile. Hinnov tõusis kiirustades ning tõstis põrandalt oma seljakoti. Kui hea, et Olgale ei juhtunud tol ööl midagi muud kätte kui tema vana sõduriseljakott. Hea oli seda kanda, viskasid õlale või hoidsid käes – igatpidi hea.
Raekoja esisel väljakul kontrolliti tal dokumente ning raudteejaamas teist korda. Raudteemiilitsa vormis ohvitseripagunitega mees uuris silmi vidutades põhjalikult tema pabereid.
„Kuhu te sõidate?” päris ta umbusklikult Hinnovit silmitsedes.
„Tallinna, sugulasele külla,” valetas Hinnov kähku, märgates mehe seljakotil peatunud pilku.
„Tallinna?”
Militsionäär uuris tema seljakotti umbusklikult edasi, vaatas siis uuesti paberit.
„Te ei tohi lahkuda linnast.” Mehe sõrm torkis paberit käes.
„Ei tohi?”
„Siin on ju märge … kas teile seal ei öeldudki?”
Ei tohi lahkuda linnast? Ta pidi jääma siia. Mitte kuhugi ja Olga …
Neid vaadati. Keegi pikas hallis mantlis mees seisis nende lähedal ning uuris sõiduplaani seinal. Hinnov võttis paberi, murdis selle uuesti kokku ning pistis taskusse. Tõstis siis seljakoti põrandalt ning sammus läbi ootesaali ukse poole. Ta oli äratanud tähelepanu ja tundis võõraid pilke enda seljal. Militsionäär seisis paigal ja vaatas samuti, aga ei peatanud teda. Sulgenud enda taga ukse, seisis Hinnov kivitrepil ning hingas end rahustada püüdes sügavalt. Võib-olla oli see hirm? Ta tajus seda kui kehasse lõikuvat jahedust, mil käed muutusid kohmetuks ja sul oli tunne, et keha üleni väriseb. Ei, siiski ei värisenud, silmad ei märganud mingit värinat. Ta kobas taskutes, lootes leida mõnd unustatud sigaretti. Aga taskud olid tühjad. Ta oli tõmmanud koridoris viimase suitsu tolle karvase rinnaga mehe ees. Jah, imelik oli see külma- ja värinatunne, nagu külm jääpank ujus su sees. Ta oli selle tunde kaasa toonud öistelt ülekuulamistelt uurija kabinetist ja nüüd võis see tabada teda kõikjal. Hinnov läks üle jaamaäärse tänava ning lonkis Toomemäe poole. Tal oli kohutavalt palju aega ja täielik teadmatus, mida sellega peale hakata. Aga kui all-linnas raekoja kell südaöötundi lõi, muutus ta uuesti tähelepanelikuks. Üksik inimene praegu tänaval tundus igaühele kahtlane. Ta pidi kuhugi minema ja veetma kusagil selle öö. Ning siis meenus talle Ervin Lange, õigemini olid jalad ise valinud selle tee. Tamme linnaosa eramajade vahele jõudnud, puhkes Hinnov korraga naerma. Ta seisatus, toetas käe vastu laternaposti ning rõkkas naerda mingis pöörases neurootilises lõbususehoos. Absurdne, aga tal polnud ju rongipileti raha. Militsionäär tegi seda, mida oleks nagunii teinud kassaneiu. Ta torkas käe taskusse, tõmbas välja rahakoti ning tühjendas selle sisu peopesale. Kortsunud viierublane ning natuke kopikaid. Ikka edasi naerdes arvutas Hinnov mõttes, kui kaugele ta oleks selle raha eest saanud. Võib-olla jaamavahe või kaks. Seegi teadmine sundis naerma. Siis avas keegi tema pea kohal akna ning vihane naisehääl sõitles temaga. Juba vaikides, aga ikka muiates ning pead raputades astus Hinnov edasi.
„Istu … Ei oota, las ma vaatan sind, las
