sina, kuuled või?”
Hinnov avas silmad. Ta nägi oma näo ees määrdunud kiviseina, mis tundus uskumatult kõrge. Siis nägi ta kellegi pead ning seejärel läbi hämu ebamääraselt joonistuvat nägu. Võõras nägu uuris teda asjalikult, isegi teatud murega, kummardus siis veelgi lähemale. „Kuule, sina, võtad jalad alla või?” Hinnov liigutas end, tõusis siis ebakindlalt istuli, lõpuks seinale toetudes püstigi. Nõrkus tegi keha loiuks ning võõraks ja uuesti tundis ta pööritust. Aga kõige hullem oli nüri tuikav valu peas.
„Mis su nimi on?”
Võõras nägu Hinnovi ees kuulus valvurile, aga rääkis teine. Hinnov nägi teda esimest korda. Kasvult Hinnovist pikem, laia nurgelise kehaga, tursket punetavat kaela pigistava mundrikaeluse ülemine nööp avatud, seisis ta Hinnovi ees ning uuris teda tusaselt.
„Hinnov … Toomas Hinnov.”
„Sina jah, tule välja, kutsutakse.”
Ikka veel nõrkusest tuikudes läks ta mööda keldrikoridori. Mõlemal pool koridori seintes nägi ta samasuguseid suletud riivistatud uksi. Nende taga püsis vaikus. Pidi olema veel öö. Ta arvas seda laes põlevate lampide järgi. Aga ta võis ka eksida, sest polnud ühtegi akent, mis oleks seda kinnitanud või ümber lükanud. Küllap põlesid lambid siin ka päeval. Korraks ta komistas ning taga kõndinud sõdur lükkas teda hoiatavalt automaadipäraga selga. Taas sundis ta end koondama oma laokile kippuvaid mõtteid. Teda viiakse uurija juurde ning kohe selgub kõik. Ta räägib neile täpselt, alustab ootavast naisest seal all haiglakoridoris. Ükshaaval, samm-sammult seletab ta neile täpselt, kuidas kõik oli, ja nad jäävad teda uskuma. Ta mäletab absoluutselt kõike. Siis nad lasevad ta koju ja ehk jõuab ta hommikul isegi haiglasse? Košmaarne öö, aga varsti on see otsas. Nii mõeldes tundis ta end paremini. Kambri hingematva lehaga võrreldes tundus õhk koridoris ja siin trepilgi lausa värske. Koos virgutava jõuga voolas kehasse ka tahe. Ta räägib seal, suudab enda eest seista. Nad tõusid trepist mitu korrust kõrgemale ja pöörasid siis paremale koridori. Siingi põlesid lambid, aga andsid märksa väiksemat valgust kui all. Siis peatus valvurit asendanud sõdur ühe ukse ees, avas selle ning lükkas ta sisse. Kabinet oli üsna avar. Akna lähedal kirjutuslaual põles tuli, mis valgustas ainult osa ruumist. Hinnov nägi kahte meest. Laua taga istus hallis pintsakus keskealine mees. Tema üle pea kammitud luitunud helepruunid juuksed olid laubal hõrenenud, lastes läbi paista peanahal. Näo alaosa koos lamedavõitu ninaga, kitsaste huulte ning teravaotsalise lõuaga tundus kõrge tugeva laubaga võrreldes ebaproportsionaalselt väike. Suunurgas oleva sigareti kiikudes rääkis ta midagi tasasel häälel teisele, julgeoleku sinises ohvitserimundris mehele. Too istus Hinnovi poole seljaga sundimatult lauaserval ning vanema mehe jutus ilmselt midagi naljakat leides pahvatas naerma. Hinnovi sisenedes jäid mõlemad teda vaatama.
„Hinnov kaheksandast,” teatas sõdur Hinnovi kohta.
Vanem hallis kuues mees noogutas peaga. „Hästi, las ta olla,” ütles ta, „kutsume, kui tarvis.”
Sõdur lahkus ning mõni hetk püsis kabinetis vaikus. Hinnov katkestas selle esimesena. Need mehed siin ei paistnud sugugi vaenulikud ja ta selgitas kohe. „See on arusaamatus ja ma tahan teada,” alustas ta oma häält võimalikult rahulikuks sundides, „tahan teada, milles mind süüdistatakse?”
„Kuuled, ta ei teagi?”
Toolil istuv mees vahetas püstitõusnud ohvitseriga pilgu ning tema huuled kõverdusid muigeks. „Siis on küll palju arusaamatusi reas, hirmus palju kohe, mis sa arvad sellest, Sergo?”
„Teeskleb …” Ohvitser lisas vandesõna. Ta astus mõne sammuga üle toa ning seisatas otse Hinnovi ees. Torganud oma mõlemad pöidlad portupeerihma vahele, uuris ta teda mõne hetke vaikides.
„Teeskleb,” kordas ta pead raputades järsul toonil, „need lurjused on libedad. Olgu, ma lähen.”
Ta läks ukse juurde ja väljus. Mees laua taga tõusis samuti. Ta tuli aeglaselt ümber laua ning seisatas otse Hinnovi ees.
„Noh, räägi,” sõnas ta. Tema vidukile tõmbunud silmad vaatasid teraselt Hinnovit.
„Räägi,” kordas ta, „lao kõik välja, nagunii teame.”
„… Miski siin ilmas pole juhuslik, on põhjused ja seosed, mõistate, põhjused ja seosed. Linnud lendavad sügisel ära, sest tulemas on külm. Maa pöörab end ringi ja päev vaheldub ööga. Ka bandiit, kes loodab abi, ei tule igaühe juurde.”
Uurija vaatas teda üksisilmi, kuid tema irooniaski püsis jahe viisakus. Pealegi ta ütles „teie”. Eelmine uurija oli teda sinatanud ja nende dialoogis olid süüdistused muutunud sõimu ja ähvarduste amorfseks seguks. Ja too oli teda löönud. Hinnov mäletas seda hetke täpselt, mäletas pigem läbi hämmastuse kui valu. Ta oli seisnud laua ees näkku suunatud valgusvihus ja oli kangekaelselt eitanud kõike. Peab vastu punnima, nii kaua kui jaksad, oli õpetanud toimetaja. Eitada kõike, kuni suudad. Ei võta nende jaburdust omaks. Sest seda nad just vajavadki, vajavad hädasti sinu ülestunnistust. Loogika neid ei huvita, nad ei vaja mingit loogikat. Neile on tähtis, et vaid kinnitaksid nende vaistu ja nende müüte, et nad võiksid esitada neid tõdede pähe. Neile on hirmus tähtis, et nendega ollakse nõus, sest polemiseerida nende tõde ei oska. See tunnistab vaid usku, ainult vastuvaidlematut heakskiitmist. Ja kui nad nõuavad sinult, et sa tunnistaksid, et käisid kuradi vanaemaga kohtumas või kavatsesid üksi õhku lasta terve linna, siis pressivad nad sult sellegi tunnistuse. Ja sul on väga raske seda mitte teha, sest oma tööd nad oskavad. Nende jumalik kohus, nende troika võtab sind ainult küpsena vastu. Sinu tuhka täis raputatud pähe tahavad nad laduda oma aastad. Ja vaeva siin selleks ei peljata, seda võid uskuda … Aga ta polnud uskunud. Iga kord valvuri ees kabinetti astudes oli ta tundnud vaid tõrksust ja viha. Ja kui lambi helk tema näolt järsku üles lae poole käändus ning ta leidis end põrandalt ja tundis suhu valguva vere soolast maiku, oli viha veelgi suurem ning ta uskus seda endas mitte kunagi lõppevat.
„Ma ei räägi teiega, mitte sõnagi enam …” oli ta läbi kiirelt paistetavate huulte pomisenud enda kohale kummardunud punetavasse raevust tumenenud näkku. „Ma ei räägi teiega enam …” – milline lapsik väljend taolises olukorras. Ja teine oligi selle peale naerma pahvatanud, naernud mõnitades, pilkavalt ja kurjalt. Aga muud polnud ta tol hetkel lihtsalt suutnud. Ja ta oligi vaikinud, vaikinud ka pärast kolme päeva kestnud jäist kivikaevutaolist kartserit ja nälga. Külmast logisevaid hambaid kokku surudes vaikis ta uuesti uurija laua ees seistes, tundis isegi läbi haletsustunde enda vastu pisukest võidurõõmu teise raevust.
„Aga mina opereeriksin sind, sellele vaatamata,” oli ta endale miskipärast pidevalt korranud, „sellegipärast opereeriksin.”
Aga siis oli lambivalgus uuesti kuskil kõrguses ta kohal ning keha tundus kaalutuna, justkui visatud tühjusesse. Jälle lamas ta põrandal ning kui puudunuks iiveldama ajav pööritus, oleks ta tundnud ennast suurepäraselt. Aga seekord kukkus ta ainult nõrkusest ja see kõik kokku ei kestnud kaua. Sissekutsutud sõdur valas talle näkku vett ning upitas ta taburetile.
„Noh, kas hakkad rääkima?” nõudis uurija üle laua, „või ehk tagasi kartserisse mõtteid koguma, mis? Intelligendipask … sinusugusel on targem hoida oma tervist.” „Igal juhul ma opereeriksin sind … igal juhul ma opereeriksin sind …” kordas ta peaaegu võidurõõmsalt, püüdes kramplikult peas hoida seda ainsat mõtet. Ta kordas seda endale alalõpmata. Juba kongist väljudes, koridoris ja trepist tõustes, raske paneelukse taha jõudes ja sees olles. See oli nagu riiv, läbitungimatu sein ja kaitse hirmu, peataoleku ja alanduse vastu. Ja see pidevalt korduv sonimisena tunduv pomin oli uuristanud uurijagi üleolevat võimukat enesekindlust. Aina sagedamini tajus ta tolle näos ning hääleski
