viletsust. Vaene oli aeg, lahjad olid pirukad ja kulunud räbaldunud riietes müüjadki, kes arglikult piilusid perroonil jultunult sagivate jõhkrate nägudega meeste poole. Neid oli siin mitut masti – oli nii luuravaid taskuvargaid kui ka tülihimulisi, verele maiaid, peidetud vedrunoa ja püstoliomanikkegi. Jahiti suurt ja väikest saaki, rongid tõid ja viisid oma ohvreid. Kes teadis, hoidis eemale.
Pirukas oli maitsetu ja nätske. Hinnov näris seda pigem kohusetundest kui näljast. Nälg oli harjunud asi, kõht talus seda tuima tüütu valuna, mis oli pigem loid meeldetuletus kui sundus. Sundis kaine teadmine ja nõrkus ning tasa kasvav kärsitus. Ta oli teel. Ta oli vaba ja teel tagasi sinna.
See kõik oli ootamatu ning algas kohe peale TEMA surma. Muidugi pidi midagi muutuma, selles olid paljud kindlad. Näljaselt haarati iga uudise järele. Valvsad pilgud jälgisid valvemeeskonna igat sammu. Aga nood jätkasid vanaviisi sõimu ja hoopide saatel. Siiski, kartsa saadeti nüüd harvem ja veidi paranes ka toit. Aga see paranes pea iga suve hakul. Talvel nälgiti uuesti. See polnud kindel muutus. Kuid siis järsku hakatigi lahti laskma. Lasti massiliselt, suurte partiidena. Aga mitte poliitilisi, vaid vargaid ja raske veresüüga kurjategijaid. „Krimid” seisid, hambad irevil, pambud kaenlas, värava taga ning paljunäinud kogenud valvuridki vangutasid päid. „Kes selle välja mõtles?” arutleti vaikselt omavahel. „Kellel seda verd tarvis, mis voolama hakkab?”
Jah, „krimid” läksid ja taas oli kõik vaikne ning endine. Laagriväravaist väljusid hommikuti töökolonnid, valvurid sõimlesid külgedel, koerad lõrisesid ning õhtuti otsiti väravas läbi. Suvel paranes veel kord toit ning osa „krimisid” toodi laagritesse tagasi. Need, kes taas kinni püüti ja keda tulevahetustel maha ei lastud. Palju miilitsaid oli selles avantüüris kuulu järgi otsa saanud ja „krimid” maitsesid igal viisil valvurite raevu. Lõpuks sügisel hakati vabastama ennetähtaegselt ka poliitilisi. Aga need olid üksikud ja ainult teatud paragrahvide alusel süüdi mõistetud. Hinnov sai teiste hulgas kirjavahetusõiguse ning hilissügisel kirjutas ta oma esimese kirja Olgale. Vastust ei tulnud. Ta kirjutas järgemööda kolm kirja Langele. Kirjas palus ta Langet järele uurida, mis lahti, ning aidata naist, kui võimalik. Lisaks kirjutas ta veidi oma tööst laagri arstipunktis. Jah, ta töötas, töötas siingi. Ta sidus, lahastas käsi ning jalgu ning amputeeris edukalt külmavõetud varbaid ning sõrmi. Hommikuti eristas ta simulante haigetest, diagnoosis astmat ja kopsupõletikke ning loputas magudest välja sodi, mida nad õgisid sisse, et pääseda laatsaretikoikule. Ta kirjutas sellest kõigest reipalt, aga tundis hiljem kirja ära saates terve päeva masendust. Millest oli ta kirjutanud ja seda peaaegu uhkusega – tühjast-tähjast, millega sai sama hästi hakkama tema poolharitud velsker. Kui tühisest oli ta hakanud rõõmu tundma! Aga seegi polnud tulnud talle kergelt. Kas võis Lange teada, kuivõrd raske oli pääseda rinnuni lumega metsalangilt vinge tuule käest, pääseda alalõpmata märgadest rõivastest, pääseda külmavõetud sõrmede ja varvastega suhteliselt puhtasse ja sooja meditsiinibarakki. Ja ta ei kirjutanud Langele, et oli alustanud velskrina, meditsiinikandidaadist velskrina. Velskrina, sest arst oli olemas ja vähegi hüvesid pakkuvast kohast hoiti raevukalt kinni. Ja et läks tarvis õnne, imetabast juhust, mis sundis laagriülemat vihastama seni soositud arsti peale ja nii meditsiinikandidaadist velskri ühel hoobil arstiks tõstis. Kuis võis Lange teada, mis siin on õnn või õnnetus, mida tähendab kellegi soosing või viha – kõik põimus siin talumatus kontsentratsioonis. Lange poleks seda mõistnud, seepärast kirjutas Hinnov reipa eneseirooniast kubiseva kirja, püüdes tabada Lange tooni. Aga ühelegi kirjale polnud tulnud vastust. Võib-olla peeti tema kirju siiski kinni? Või oli ta kirjutanud liiga palju ülearust? See kõik oli süvendanud meeleheidet, imelikku painavat masendust, mis rõhus aina tugevamini. Ta oli vastu pidanud neli aastat. Aga kuus, mida toovad need lõpmatult pikana tunduvad kuus? Jõuab ta need ära oodata ja mis saab edasi? Ja Olga ja laps – suudavad nad teda oodata? Ta luges uue kärsitusega päevi sügiseni ning siis loobus. Need järsku siginenud muutused ei riivanud, et suutnud mõjustada tema elu. Kuskil, kus koostati nimekirju, oli tema nimi unustatud. Tema toimik ei tekitanud kelleski huvi. Masendus on nagu haigus. Tasapisi imbub ta kehasse, suretab su tahet, pureb kaitsvaid kesti sinu südame ümbert. Hinnov muutus sõnaahtraks ja aina sagedamini oli ta mõelnud kooliõpetaja peale, tollele hommikule kambris. Ootamatu vabastamine ülejärgmisel kevadel ühes paljude teistega oli teda raputanud, aga mitte päris vabaks lasknud. Alles sõit ise, vagunirataste loksumist täis päevad olid veennud teda lõplikult oma muutunud elus. Ja see uus maailm tema ümber imbus nüüd sama aeglaselt temasse, nagu ettevaatlikult taganes teine.
Ta toetus seljaga vastu jaamahoone planku ning vaatas naist, kes istus temast mõned meetrid eemal pingil. Naine oli vana, pärit ilmselt kuskilt külast. Tema laiad põsesarnad ning kurdudest ümbritsetud kitsad silmad reetsid tatari verd. Seljas kandis ta vana sõduri vatijopet. Pea suurrätti mähitud, istus ta, lõug toetunud rinnale, ning valvas oma kaht suurt kompsu. Riidesse mähitud kompsud olid vägevad, võib-olla naine kolis kuhugi? Mõlemad käed nagu kaitsvad tiivad kompsudel harali, könksus sõrmed pigistamas riiet, saatis ta pilguga möödujaid. See, mis Hinnovi tähelepanu endale tõmbas, oli vihkav hirm naise silmades ning laiali laotunud lühikesed vatijopes käed kompsudel. Praegu jälgisid need silmad valvsalt kaht noorepoolset meest paguniteta sõdurisineleis. Mehed möödusid naisest ja omavahel millestki kõneldes peatusid eemal. Nad vaatasid sageli naise suunas, pöördusid siis ümber ning jalutasid aeglaselt tagasi, seisatades otse naise ees. Hinnov nägi ühe mehe põsel armi. See rebestas sügavalt liha ning andis näole metsiku ilme. Armiga mehe kaaslane kõnetas naist. Naine vaatas mõlemat vimmakalt, aga vaikis. Mehed naersid ja vahetasid mõned laused. Armiga mees heitis korraks pilgu Hinnovile. Ta tegi seda nagu muuseas, aga miski Hinnovi välimuses ilmselt rahustas teda ning ta kõnetas uuesti naist. Too vaikis endiselt, nägu veelgi vimmakam. Teine mees kummardus järsku ja pani käe naise kompsule. Naine peaaegu võpatas, aga lükkas käe järsult eemale. Tema lõtvunud nahaga hambutu suu avanes, tuues kuuldavale imelikku kähisevat häält. Hääl oli imelik just seeläbi, et naise pinguldunud näost ja pärani suust võis arvata, et ta karjub kogu jõust. Ometi oli hääl nõrk ja katkendlik. Järsku Hinnov taipas – naine oli kurttumm, pidi olema kurttumm. Mees, kes pani käe naise kotile, tõmbas selle siiski tagasi. Nad vaatasid ringi, uuesti vaadati ka Hinnovi suunas. Üsna lähedal perrooni ääres seisis majoripagunitega sõjaväelane. Ta süütas sigareti, vaatas korraks naise suunas, aga sammus samas edasi. Veel kaks naist seisid juteldes eemal, nemadki vaatasid, aga tõstsid nüüd kiirustades mahapandud turukotid ning läksid tagasi perroonile. Hinnovgi seisis ja vaatas, torganud külmatundvad käed vatijope taskutesse. Armiga mees ütles nüüd midagi teisele ning astus otsustavalt teise koti juurde, kummardudes seda tõstma. Vana naine karjus edasi, klammerdudes mõlemi käega kompsude külge, mida mehed ta kõrvalt ära kiskuda püüdsid. Vaatamata vanusele paistis naine üllatavalt tugev. Ta vajus rinnaga kottidele peale ning surus neid enda vastu. Pea vehkles ägedalt kaelale vajunud suurrätis. Mehed ei suutnudki kotte ära kiskuda. Lõpuks mehed loobusid. Üks käratas midagi teisele ning mõlemad uurisid kõhklevalt naist. Too istus kummargil edasi. Tema lõdvad huuled liikusid, võib-olla karjus ta edasi või pobises vihaselt niisama, aga kuulda polnud enam midagi. Naise mõlemad käed püsisid harali kottidel ja ilmselt ei kavatsenud ta alla anda. Seda paistsid mõistvat ka mehed. Nad silmitsesid naist nähtava kõhkluse ja vihaga. Korraga armiga mees muigas ning ütles tasakesi midagi naisele. Too raputas ägedalt pead. Hambutu suu liikus kiirelt, aga väsimus oli naiselt riisunud viimasegi hääle. Armiga mehe käed olid tõusnud püksiaugu juurde. Sõrmed kohmitsesid ja nüüd urineeris ta naisele otse sülle. Too tõusis kiirelt, raputades mõlema käega seelikult märga. Kõik toimus ainsa silmapilgu jooksul. Mõlemad mehed haarasid kotid ning astusid eemale. Nad isegi ei kiirustanud eriti. Läksid perrooni eest läbi ning kadusid selle taha. Vana naine jooksis nende järel ning püüdis mõned korrad haarata armiga mehe hõlmast, aga too tõukas ta vaba käega lihtsalt eemale. Keegi ei sekkunud. Ehk ei nähtud loos midagi erilist. Mitmed pilgud saatsid naist, kui ta peatus, julgemata meestele järgneda. Nood pöördusid perrooni otsa juurest algavale kitsale põiktänavale, mis porise ja auklikuna lookles madalate räpaste barakkide vahel. Naisele tunti ilmselt kaasa, kui ta seal tänavaotsal seisis, vatijopes tühjad käed külgedel lõdvalt rippu, ning nuttis oma hääletut nuttu. Hinnovgi tundis kaasa, kuid teda ennastki hämmastas
