2000
Lokaalse ja globaalse kokkumäng
IGA KULTUUR PÜÜAB SÄILITADA SIDET OMA MINEVIKUGA,
et ta ei kaotaks järjepidevust
ja seeläbi eneseteadvust.
Et kultuur kujundab oma ajaloopildi ise,
siis püüab ta selle teha võimalikult positiivseks.
Ajalooteadvust pole võimalik eraldada
olevikuteadvusest ja seda omakorda
poliitilisest teadvusest. Ajalooteadvus peegeldab
seda, mis just hetkel on aktuaalne.
On võimalik jääda ajalooliselt tõetruuks ja pakkuda
kummatigi risti vastupidist moraali.
Ajalugu on ka moraalikirjutus, mitte ainult tõde,
ja niisiis sõltuv retoorilisest fookusest.
Kui Marxi või Engelsi pilk langenuks balti rahvastele,
oleksid nad pidanud neid ajaloo poolt
«veidi töödeldud rahvusekesteks», nagu tšehhe,
slovakke ja lõunaslaavlasi, kes nende jaoks olid
«ajaloo seisukohalt mitte-eksisteerivad rahvused»,
kellelt tuleks ära võtta võimalus riiki moodustada,
kuna neil puuduvad kõik iseseisvuseks
vajalikud tingimused.
Järgides Hegeli teesi «rahvaste riismeist»,
kes ajaloo teedel seisma jäänud,
nägid nemad neis vaid suurte ajalooliste rahvaste
vaba arenemise takistusi.
Asjad on läinud hoopis teist rada.
Moodsas maailmas on ülisuurt rolli mänginud
rahvuslik ühtekuuluvus, mis väljendub nii
tunnetes kui ka ideoloogias ja eeldab inimestelt
pühendumust ning aktiivset teotsemist
oma rahvusgrupi heaks.
Territoriaalse enesemääramise esimene ilming
oli kolooniate iseseisvumine
(Ameerika Ühendriigid 1776, Haiti 1804).
Kolme vägeva impeeriumi varemeil
sündis pärast Esimest maailmasõda
hulgaliselt Kesk-Euroopa rahvusriike.
Riikide piirid määratakse sõdadega.
Konflikt on inimloomuse paratamatu koostisosa.
Ta kuulub kõigi sotsiaalsete organisatsioonide
juurde ning johtub huvide kokkupõrkest.
Igal huvigrupil on talle omased erihuvid,
mis kas langevad teiste samasuguste gruppide
taotlustega kokku või erinevad neist.
Etnilisi gruppe võib käsitleda huvigruppidena,
kellel on teatavad ühised parameetrid.
Etnosotsioloog Georg Elwert on öelnud,
et miski ei stabiliseeri kogukondi tugevamini
kui võitlused ja sõjad.
Piirid muutuvad teravamaks.
Kogukond on leidnud reaalse kaasvõitlejalikkuse
elemendi võitlejaid toetades.
Eesti rahvuslik ärkamine XIX sajandi teisel poolel
oli etnokultuuriline liikumine.
Selle sihiks ei olnud riiklik iseseisvus.
Et ka see on võimalik, selgus asjaosalistele
ootamatult, sündmuste sunnil.
Tšehhoslovakkia iseseisvuse isa
Thomas Masaryk jõudis alles 1913. aasta paiku
arusaamisele, et lõhe Austria-Ungariga
on paratamatu.
Soome iseseisvusest räägiti esimest korda
rahvusvahelise avalikkuse ees 1916. aasta juunis.
Eesti ei jäänud põrmugi hiljaks
oma suveräänsuse väljakuulutamisega
ning selle kättevõitmisega sõjas.
Aga ükski formatsioon ei ole jäädav.
Tuhanded väikerahvad ootavad
kannatamatult oma sünnitundi.
Tšehhoslovakkia on juba pooldunud.
Rahvusvaheliste suhete spetsialist Kaido Jaanson
on kindel – kunagi ja kuidagi saavutavad oma
iseseisvuse ka tšetseenid,
kosovolased ja kvebeklased.
Aja märk on lihtsalt selline.
Maailm hakkab leppima setsessionismiga,
mida ta seni on tavatsenud nimetada
põlastavalt separatismiks.
Iseseisvuse- või autonoomianõuded avaliku
konfrontatsioonini riigi keskvalitsuse suhtes
on praegu õhus 698 rahvuse juures.
Kui asjad nõnda edasi arenevad,
siis kolme-neljakümne aasta pärast
on ka setudel mingi iseseisvus käes.
Autonoomia vähemalt.
Esmapilgul tundub selline trend olevat
vastuolus globaliseerumise trendiga,
mis pidavat kõik erinevused nivelleerima.
Ent globaliseerumine ei seisne sugugi
tingimuste ühtlustamises, pigem vastupidi,
erinevuste integreerimises.
Kui varem suhtles riik üksnes teiste riikidega,
siis meie maailmas tuleb tegemist teha
lisaks veel rahvusvaheliste organisatsioonide,
transnatsionaalsete kompaniide, ühise turu
ja riigipiire ignoreeriva kuritegevusega.
Piirkondlike otsuste vastuvõtmiseks on parem,
mida madalamal tasemel ja lähemal kohale,
kus seda otsust vajatakse, see ka tehakse.
Kultuuri avaramas mõistes võib võtta kui
rahva ajastukeskset mentaliteeti:
maailmanägemist ja – väärtustamist,
uskumusi ja ideaale.
Ühiskondliku elu muutumine toob alati kaasa
ka teisenemised rahva vaimsuses.
Ja mis parata – ühele meeldib ema, teisele tütar.
Mees ja munder
MIKS KANTAKSE VORMIRIIETUST?
Kui vastata, et uhkuse ja ilu pärast, tuleb
edasi küsida: miks siis kõigil ametitel ei ole
oma univormi? Ilmselt on määrav otstarbekus.
Kui politseinik on vormis, ei ole tal vaja hakata
esitama töötõendit. Arst, kui tal on kittel seljas,
võib oma kabinetis öelda kellele tahes:
«Näita keelt!» või: «Võta riidest lahti!»
Iga asi peab olema omal kohal.
Eraldusmärkidel on mõte üksnes teatud puhkudel.
Paraadmundris
