rõõm
TAVALISELT ARVATAKSE, ET ÕNNELIKU ELU ELAMISEKS
tuleb kokku koguda teatud hulk tingimusi:
veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja,
uhke auto, suusapuhkus talvel ja mererand suvel.
Rida võib olla pikem.
Me kulutame nende elementide kogumiseks
palju aega ja energiat, lootes, et kui kõik on käes,
siis oleme õnnelikud. Paraku,
saavutatu ei tarvitse isegi rahulolu pakkuda,
õnnest rääkimata.
Õnn asub ilmselt kusagil mujal.
Loodusvaatleja ning mõtleja Fred Jüssi on öelnud:
Mu tee on käänuline. Kõik on esmakordne.
Ma ei näe eesmärki, aga ma pean teadma suunda
ja kui ma suunda hoian, jõuan lõpuks eesmärgile.
Kui temast hakkavad ilmnema esimesed märgid,
tunnen ma ta ära. Ma tean, et siia olingi teel,
aga selleks on vaja teada suunda.
Seda helinat ei tohi ära kaotada ja kui vaja,
pead isegi sammu tagasi astuma
või korraks seisma jääma, et mitte eksida.
Õnne saladus ei peitu moona koguses,
mis kellelgi on, vaid pigem sõltumatuses sellest.
Võimes kõigest lahti lasta ja ometi olla rõõmus.
Õnne ei ole võimalik saada kingiks,
ta on hinge seisund.
Inimesele, kes suudab ühesuguse mõnuga
nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski
esitada tingimusi ega teda hirmutada.
See on positiivse ükskõiksuse seisund,
kus kõik ilmneb ühtaegu võrdse ja erinevana.
Need, kes seda on kogenud, kasutavad ise küll
«õnne» asemel sõna «rõõm».
Rõõm, mida keegi ei saa riisuda.
Meie päevil hirmutab mungaelu enamikku inimesi.
See on mõistetav. Väljastpoolt vaadates on
väga hästi näha, mida kaotatakse,
kuid võidust – Jumala pidevast kohalolekust –
pole vähimatki välist märki. Ometi on see
loobumise protsess kaugel kurbusest.
Pärast mõnda aega, mille pikkus sõltub indiviidist,
lakkab vaim erutumast ja meel muutub selgeks.
Umbes nii, nagu jätta klaas sogase veega seisma.
Sete langeb põhja ja vesi hakkab läbi paistma.
Puhtasse klaasi võib valada
jumaliku armastuse nektarit.
Armastus on tõeline tarkade kivi, mis suudab
korda saata palju enamat kui tina kullaks muuta.
See, kes on pääsenud hirmu ja lootuse vahel
loksumisest, saab salapärasel moel hüvitist.
Positiivne ükskõiksus on heatahtlik uudishimu
kõige vastu, mis elus ette tuleb.
Enam ei ole vaja eelistada rikkust vaesusele
ega üksindust sõprusele. Ei ka vastupidi.
Apostel Paulus ütleb enda kohta:
«Olen õppinud pidama piisavaks seda,
mis mul käepärast.
Oskan elada kehval kombel
ja oskan elada ka jõukal kombel.
Olen kõigega ja kõigi oludega tuttav.»
Selline vabadus teeb kadedaks!
Asjadest sõltumisest ja enese pärast muretsemisest
loobumise protsessis saabub aeg, kus
inimene lakkab raskusi pidamast takistuseks.
Selle asemel, et muretseda või ärrituda,
hakkab ta vastutuult kasutama edasi jõudmiseks.
Täbarad olukorrad pakuvad tegelikult
asendamatuid võimalusi enda kallal töötada.
Positiivne ükskõiksus annab fantaasiale tiivad.
Avastab väljapääsutee seal,
kus muidu nähakse vaid müüre.
Varustab võimega, mis aitab raskusi ületada.
Kummalisel kombel toob just loobumine lahenduse.
Kui oleme täielikult lõtvunud,
teiseneb maailm meie ümber uskumatult palju.
Kui inimene ei ole enam jäik, võib ta hakata hoomama
seost oma hinge avanemise ja talle juhtuva vahel.
Vaimu treenides on võimalik muuta
nii oma olemust kui ka reaalsusetaju,
sest miski pole sõltumatu.
Prantsuse palverändur Jean Lescuyer õpetas
noort leukeemiahaiget: Ära kisu end valu käes
krampi, sest nii sa vaid tugevdad valu.
Vastupidi, valu käes tuleb püüda sellega
võimalikult ausalt, võimalikult avameelselt leppida.
Kannatusest endast võib saada võti.
Ütle Jumalale: «Tee nii, et minu kannatus
neelab endasse ka teiste oma,
kes elavad läbi sedasama mis mina.
Tee nii, et minu kannatus hävitab teiste oma
ja puhastab mind nõnda.»
Sa annad oma katsumusele mõtte
ja vähendad ka selle klaustrofoobilist aspekti.
Sa pead võitlema, kuid ära pöördu liialt endasse.
Haigus hakkab sind tumestama.
See hõivab sinu vaatevälja,
andmata hingetõmbeaega.
Teiste peale mõtlemine annab avarust.
Selleks, et terveks saada,
tuleb elu armastada.
Igaüks peab käima oma osa teest.
Igaüks peab lisama valgusele oma valguse.
Ilmalik ja vaimulik
INIMENE JAOTAB ASJAD ENDA ÜMBER VASTANDITEKS:
must ja valge, hea ja halb, vaene ja rikas.
Selline dualism on igapäevaelus mugav
nagu tollipulk, mille numbrid algavad
mõlemast otsast.
Liigitamine on vältimatu.
Inimkond ei oleks jäänud ellu, kui ta ei suutnuks
eraldada mürgiseid ja söödavaid taimi.
Häda on aga selles, et meie hinnangud
saavad olla vaid inimesekesksed.
Nad kehtivad pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil.
Meie jaoks külm ja kuum
on mõnekümnekraadise vahega.
Absoluutne null ja tähtede palavus
jäävad
