ongi juba käibelt kõrvaldatud.Paberrahast rääkimata, mis pärast järjekordset
rahareformi on makulatuur.
Aga ilma virtuaalse väärtusega raha kasutamiseta
variseks kogu inimühiskond kokku.
Naturaalkaubandusele tagasiminek on kujuteldamatu.
Ega ikka ei võta lammast paela otsa ega lähe
kaubamajja teda jõuluehete vastu vahetama.
Sind ei lasta lambaga bussi sisse,
kui sul pole piisavalt kroone.
Raha annab meie tööle, asjadele ja teenustele hinna
ehk väärtuse. Mõne elusfääri võiks ju jätta välja,
öelda, et see on rahas hindamatu.
Aga selline sorteerimine ei õnnestu.
Kogu elu on müüdav ja ostetav. Aeg on raha.
Ekstensiivne kaubamajandus tungib
sotsiaalsesse sfääri.
Päris isiklikku ellu kuuluvad suhted, nagu sõprus
ja abielutõotus on allutatud turumehhanismidele.
Jah, uue (abielu)partneri leidmiseks võib
uuesti samale turule pakkuma ja otsima minna.
Uus kombinatsioon on aga niisama ajutine
ja asendatav.
Sotsiaalne prestiiž, mis koos häbi sanktsiooniga
stabiliseeris muiste moraalset korda,
on asendunud prestiižisümbolite ostetavusega.
Selle kaubamajandusvormi puhul
ei akumuleeru mitte niivõrd tootmisvahendid
kui raha vastavates võimu-, mõju
ja prestiižijaotamise keskustes,
s. t toimub ostetavuse akumulatsioon.
Raha on justkui trepp eikuhugi,
mis paneb ometi ronima.
Religioonil sellist treppi pole.
Religioonil on see «kuhugi»,
aga pole treppi sinna minna.
2002
Mõtestatuse majakad
ME ELAME KÜLLUSE ÜHISKONNAS.
See pole niivõrd materiaalsete hüvede küllus,
see on kõigepealt informatsioonirohkus.
Iga päev ilmub keskmiselt kümme uut eestikeelset
raamatut. Jah, nad maksavad kõvasti
ja võib küsida, kes neid jõuab osta.
Aga tõsisem probleem on: kes neid jaksab lugeda?
Kõiki läbi lugeda on füüsiliselt võimatu.
Tuleb teha valik.
Mille põhjal?
Kui inimene tahab massimeediast tulvavas teabe
ja ärrituseuputuses pinnale jääda, peab ta teadma,
mis on tähtis ja mis mitte.
Meediamagnaat Hans H. Luik õpetab seilama:
«Põhiliseks küsimuseks ajakirjanduse publikule
on nüüd: mida ma tahan?
See on põrgulikult raske küsimus. Ei teagi kohe.
Enamik publikut valib praegu oma Peatoimetajat,
keda saaks võrgus/põrgus usaldada.
Eesmärgita kihutamine info-põrgus vaibub varsti.
Sinu Peatoimetaja on sinu Juht,
kes ütleb, mis sind huvitab.»
Heaoluühiskond – õigem oleks muidugi öelda
hooldusühiskond – on võimeline rahuldama
kõiki inimese vajadusi. Suure osa vajadusi
on tarbimisühiskond ju ise loonud.
Ainult üks vajadus kipub jääma rahuldamata.
See on inimese vajadus mõtte järele.
Milleks kogu see sebimine?.
Gestaltpsühholoogias räägitakse taju korrastatuse
seadusest. Inimesel on tung mõtestada
ümbritsev maailm ja iseenda koht ning roll selles,
tõlgendada kogetu mingiks tervikuks.
Korrastustendents näib olevat inimmeele
kaasasündinud omadus.
See on tähtis ellujäämise seisukohalt,
sest mida suurem on vastuvõetud info hulk,
mida suudetakse mõista ja seostada,
seda suurem on kohanemisvõime..
Erinevalt loomast ei ütle inimesele instinktid,
mis ta peab tegema, ja tänapäeva inimesele ei ütle
enam ka traditsioonid, mida tal on vaja teha.
Sageli näib, et inimene ei tea,
mida ta siis ikkagi tahab.
Seda altim on ta tahtma üksnes seda,
mida teised teevad, või tegema üksnes seda,
mida teised tahavad.
Esimesel juhul on tulemuseks konformism,
teisel totalitarism.
Eksistentsiaalse vaakumi kolmanda tagajärjena
lisandub aga eriline, uut moodi neuroos..
Puuduvat mõtet kompenseerib võimu- või lõbujanu.
Paraku, mida sagedamini inimene mõnusid maitseb,
seda kiiremini nende intensiivsus kahaneb.
Neuroloog ja psühhiaater, logoteraapia rajaja
Viktor E. Frankl kinnitab,
et mida innukamalt keegi õnne jahib,
seda kaugemale ta selle endast peletab.
Eksime, kui arvame, et ihkame vaid olla õnnelikud.
Kusagil hinge sügavamas kihis me igatseme,
et meil oleks selleks põhjus.
Kui põhjus on olemas, tuleb õnnetunne iseenesest.
Kui katsuda erinevust edastada sõnamänguga,
siis vahe on ainult ühes tähes:
õnn peab johtuma, seda ei saa jahtida..
Psühhiaatriad väidavad, et ei piisa,
kui inimene tehakse naudingu- ja töövõimeliseks.
Inimene peab olema ka kannatusvõimeline.
Just neurootikud kuuluvad inimeste hulka,
kellel ei jätku julgust kannatada.
Nad ei teadvusta võimalust kannatust mõtestada.
Kui inimese elul on mõte, siis selle mõtte pärast
on ta valmis mida tahes kandma.
Võime kannatada on usaldusväärne
psüühilise normaalsuse mõõdupuu..
Viimselt olulist mõtet ei ole võimalik kellelegi anda.
Selle peab igaüks ise leidma. Elu kui terviku jaoks
võib just kannatus aidata kasvada.
Seda on tabavalt kirjeldanud iisraeli maalikunstnik
ja kujur
