olla seal viibitud aastatel.«Poisikesena ma mõtlesin, et kord jutustan
maailmale, mida ma Auschwitzis nägin, –
lootuses, et maailm muutub teistsuguseks.
Aga maailm ei ole muutunud
ja maailm ei tahtnud Auschwitzist midagi kuulda.
Alles palju hiljem sain ma tõeliselt aru,
mis on kannatuste mõte.
Kannatusel on mingi mõte, kui sina ise
muutud teiseks,» kirjutab Yehuda Bacon.
Seda, mida filosoof Max Scheler on
XX sajandi kolmekümnendatel aastatel öelnud
vana Euroopa kultuuriväärtuste kohta,
saab üle kanda ka meie oludesse:
«Ja kui neid ka ei tohi enam nimetada
absoluutseteks eeskujudeks, on nad siiski ühised,
hädavajalikud tuletornid – majakad,
mida me ei pea järgima kui sihte,
mis on meist eespool, vaid mille poole me peame
ikka ja jälle tagasi vaatama.»
Kui faarvaater on poidega tähistamata,
tasub üritada seljataguste majakate abil
kurssi leida.
Vabaduse ja elu hind
IGAL ASJAL ON HIND JA TEMA EEST PEAB MAKSMA.
Ka vabadusel.
Iisraeli lapsed nurisesid kõrberännakul
Moosese vastu ning himustasid tagasi
Egiptuse lihapottide juurde.
Just nagu eestlased, kes praegu virisevad
ja leiavad, et Vene ajal oli parem elada..
Vabadus on üks inimlikke nähtusi,
koguni eriti inimlik nähtus.
Ka inimene ei ole sõltumatu välistingimuste mõjust,
kuid tingimused ei seo teda täielikult.
Lõppude lõpuks on see siiski tema teha,
kuivõrd ta nendele alla jääb.
Inimene võib tõusta tingimustest kõrgemale,
inimlikkuse dimensiooni.
Käitumist ei määra niivõrd olud, millesse inimene satub,
kui otsused, mida ta siis langetab.
Tema peab otsustama, kas trotsida tingimusi
või anda neile järele, teiste sõnadega – kas ja mil
määral ta laseb oma käitumist mõjutada.
Inimese vabadus sisaldab võimet endast distantseeruda.
Oluline ei ole mitte hirm või mis tahes tunded
meid ühel või teisel puhul valdavad,
vaid see, kuidas me toimime.
Mida me hindame ja oluliseks peame.
Hoiak on meie valida.
Oma tegude mõistmises, eriti aga
tehtud vigade tunnistamises avaldub suutmine
ennast eemalt silmitseda.
Just sellest võimest jääme ilma,
kui veeretame kogu süü väliste tingimuste kaela.
Kas kellestki saab pätt või pühak,
ei ole ette määratud.
Pärilikkus ja kasvatus annavad üksnes materjali,
mille abil end üles ehitada.
Teeme rumalasti, kui ei erista põhjust ja põhjendusi,
põhjustatust ja tingitust.
Milles seisneb nende vahe?
Kui keegi koorib sibulat,
hakkavad ta silmad kipitama.
Pisaratel on põhjus, aga nutuks ei ole põhjust.
Mägironijat, kes on jõudnud nelja tuhande
meetri kõrgusele, võib vallata ängistus.
Sellel võib olla põhjus või ainult põhjendus.
Hapnikupuudus on hingeldamise põhjus.
Kui alpinist aga teab, et ta ei ole piisavalt treeninud,
siis ei ole tema hirm põhjustatud,
vaid põhjendatud.
Olla inimene tähendab võimet pühenduda
millelegi muule peale oma isiku,
teenida oma eluga kedagi või midagi peale iseenda.
Pelgalt endale elav inimene on armetu ja
hõlpsalt manipuleeritav olend, kes peab iga hinna
eest oma elunatukese külge klammerduma.
Silma nägemisvõime on kummalisel kombel
seotud tema suutmatusega näha iseennast.
Kui silm näeb iseennast, reedab see,
et tema talitlemine on häiritud.
Kui mul on kae, siis ma näen midagi pilvetaolist:
minu silm näeb kaed. Või kui mul on glaukoom,
siis ma näen vikerkaarevärve valgusallikate ümber:
minu silm tajub glaukoomi põhjustavat pinget.
Normaalselt funktsioneeriv silm
ei näe iseennast, ta vaatab endast läbi.
Samamoodi on inimene inimolend niivõrd,
kuivõrd ta vaatab endast üle ja unustab iseenda,
andudes millegi teenimisele või
kellegi armastamisele.
Elu väärtus on selles,
et teda saab millegi suurema vastu ära anda.
Meie rahval on tulnud ränkadest katsumustest
läbi minna. Ent just rindel ja laagris on ilmnenud
elu transtsendentsus, viitamine endast kõrgemale.
Isegi kui paljud tollal hirmunult küsisid:
kas ma jään ellu? – sest kui ei jää,
siis justkui poleks kannatamisel mõtet –,
oli neid, kelle küsimus kõlas:
kas mu kannatusel, kas mu surmal on mõte,
sest muidu poleks ka ellujäämisel mõtet.
Elu, mis sõltub juhuse armust,
üksnes sellest, kas pääsetakse eluga või mitte,
ei muutu mõttekaks seigast,
et juhtumisi jäädaksegi ellu.
Näiliselt mõttetute kannatuste ja ohvrite varjust
tuleb ilmsiks tingimatu mõttekus,
mis kätkeb endas ka ohvrite ja surma mõtet.
Äärmuslikes olukordades on tulnud endale
selgeks teha elu ja surma viimne tähendus.
Selles selgusele jõuda –
ja siis sirge seljaga surmale vastu astuda.
Teades oma elu hinda.
Liibanoni luuletaja ja filosoof Gibran Khalil Gibran
on öelnud:
inimene ei jõua võib-olla teisiti koiduni
kui öö tee kaudu.
Asi pole
