Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul

      OLLAKSE ÜSNA ÜHT MEELT,

      et primitiivsed usundid saavad alguse

      surnud esivanemate kultusest.

      Inimest tõstab teiste loomade seast

      kõige rohkem esile seik,

      et ühel või teisel viisil talletab ta oma surnud

      ega jäta neid saatuse hooleks.

      Inimene on surnuid hoidev loom.

      Sellal kui elavatele ehitati ainult muldonne või õlghütte,

      mille ilmastiku kapriisid on hävitanud,

      püstitati surnutele kõrgeid kalmeid.

      Kivi hakati kasutama hauaehitistes varem

      kui eluhoonetes. Sajanditele on vastu pidanud

      surnute, mitte elavate majad,

      mitte ajutised eluasemed, vaid jäävad rahuasemed.

      Inimene on ainus loom,

      kes teab, et ta on surelik.

      Aga see teadmine ei tee talle rõõmu,

      ta raputaks selle hea meelega maha.

      Prantsuse filosoof ja matemaatik

      Antoine Augustin Cournot hoiatas XIX sajandi algul:

      «Vürstidele ja rahvastele ei tohi rääkida

      nende surma tõenäosusest:

      vürstid karistavad seda hulljulgust ebasoosinguga,

      pööbel maksab selle eest kätte

      naeruvääristamisega.»

      Võidakse öelda, et surelikkuse meeles pidamine,

      oma surmale mõtlemine on negatiivne tegevus.

      Ent mida tähendab negatiivsus, mida positiivsus?

      Kus on nullpunkt, mis märgib piiri