Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul страница 2

Haihtunud hingede aeg. - Toomas Paul

Скачать книгу

enne lõikust.

      Punaarmees ei olnud kahekümnendatel aastatel

      mingeid paguneid. Aga see tegi nii palju segadust,

      et hiljem ennistati kõik välised eraldusmärgid.

      Muidu ei tea, kes peab kellele au andma.

      Veel olulisem: kes peab kelle käsku täitma.

      Mundreid võib pidada lapsikuks, aga nad

      lihtsustavad suhtlemist – näitavad,

      kellega on tegemist.

      Kas need, kes praegu laulupidudel rahvariideid

      kannavad, kõik ikka teavad,

      milline tähendus oli tanul muiste? Tanu ja põll

      (põlleta ei astunud abielunaine iialgi üle koja

      läve, ka mitte koduõuele!) teatasid igale võõrale,

      et tegemist on abielus naisega.

      Ta ei tohtinud käituda nii nagu vallalised neiud,

      kes lootsid, et ka nemad kord tanu alla saavad.

      Tanu oli märk, mis kuulus olemuslikuna

      pereema seisuse juurde.

      Munder liidab kõik selle kandjad korporatsiooniks.

      Kõigil tuleb kaitsta mundriau,

      au ja häbi jaguneb kõikidele.

      Au kaitsmist on vahel pahaks pandud.

      Aga ülekohtuselt – see ei pea olema

      vahelejäämiste mätsimine.

      Pigem ordu sisedistsipliin!

      Hoopis hullem oleks, kui seda autunnet ei oleks.

      Kui ei ole isegi ideaalis,

      mida kaitsta määrdumise eest.

      Mundriau on loomulikult fiktsioon,

      kokkuleppelisele aukoodeksile vastav käitumine.

      Võiks öelda, et spetsiifiliselt inimlik nähtus –

      kultuuri seesmine sund.

      Loomade maailmast võiks analoogiks lugeda

      teatavaid kiskjaliste pidurdavaid instinkte,

      mis ei lase liiga teha liigikaaslasele,

      kes on sisse võtnud alistumispoosi.

      Inimesel taolised instinktid puuduvad.

      Neid peavad asendama tingitud refleksid.

      Inimlast võib kujundada väga erinevaid reegleid järgima.

      XX sajandi algul raseeris inglise džentelmen

      oma lõuga kaks korda päevas,

      ka siis, kui ta oli džunglis ekspeditsioonil.

      See ei olnud niivõrd teiste jaoks, ta oli

      lihtsalt nõnda dresseeritud, et muidu ei olnud tal

      õiget valge härrasmehe tunnet.

      See näide läks meie eesti elust natukene kaugele.

      Võtame siis midagi kohalikku, näiteks

      auto suunatulede kasutamise.

      On autojuhte, kes näitavad alati suunda,

      ka üksinda põlluteel sõites. Aga mõnel tegelasel

      on risti vastupidised põhimõtteid –

      tema juba suunda ei näita, vahtigu või võmmid!

      Kuidas sellist ässa teiste hulgast ära tunda?

      Oleks lahe, kui mõni automark oleks

      juba vabrikust suunatuledeta – siis teaksid kõik,

      et tegemist on tuusaga ega peaks teda algajaks,

      kes ei saa auto juhtimisega veel hästi korda.

      Kord tehti katset roolijoodikuid märgistada nõnda,

      et numbrimärk algaks O-tähega.

      Oskaks oinaid karta.

      Sellest ei tulnud midagi välja. Vastuväide oli:

      ega nad alati ka võtnud ei ole, kui sõidavad.

      Kui nüüd Riigikogu seadustab

      pohmellis peaga autojuhtimise,

      peaks andma vahetatava märgi.

      Või vähemalt vimpli.

      See pooleldi pilkamisi tehtud ettepanek ei olegi

      nii rumal, kui paistab. Probleem on ju selles,

      kuidas ühitada mees ja munder.

      Vormirõivad aitavad teha selget vahet

      rohkete rollide vahel, mida meil elus

      vaheldumisi tuleb etendada.

      Poja, isa, abikaasa, ülemuse, kodaniku, sõbra

      jne roll – igaüks nõuab eri käitumist.

      Lipsu kaelast võtmine ja toatuhvlite jalga panemine

      teeb karmi konstaabli või kindrali

      mõnusaks papaks.

      Aga kui minister kihutab läbi asula

      üle kahe korra lubatust kiiremini, sest

      tema beebil on kõht tühi,

      siis ta pingutab isarolliga ilmselt üle.

      Mõnes suhtes jääb munder ka pärast äravõtmist selga.

      Mõnest märgist ei pääse iial –

      ühest Eesti tippjuristist rääkides mainitakse

      ajakirjanduses alati, et ta on ekspastor.

      Arst ei pääse ka saunas kaasvihtlejatele (tasuta!)

      meditsiinilist konsultatsiooni andmast,

      ja häda talle, kui ta diagnoosib: hüpohondria.

      Prantslastel on ilus väljend Noblisse oblige.

      Kõrge seisus kohustab!

      Sisselülitatud signaali ja vilkuritega kiirabiauto

      ei tohi stoilises rahus liiklusummikus koperdada,

      vaid peab nõudma tee andmist.

      Vanad roomlased ütlesid, et

      mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale

      (Quod licet Iovi non licet bovi).

      Ent sama õige on: mis on lubatud

      tavalisele künnihärjale, ei ole lubatud Jupiterile.

      Ka siis, kui Jupiteril on seljas

      vaid mõtteline munder.

9.11.2000

      Kartulikoorte söömisest

      KÜMME AASTAT TAGASI, LAULVA REVOLUTSIOONI AJAL

      oli populaarne tõotus süüa vajadusel

      ka kartulikoori, kui ainult saaks oma riigi.

      Praegu ei räägi keegi enam nii. Riik on käes.

      Mõned söövadki koori, aga need ei maitse enam.

      Miks?

      Vastata võib mitmeti. Üheks põhjuseks on kindlasti,

      et vabaduse saavutamiseks ei olnudki vaja

      millestki loobuda – ahelad varisesid,

      nagu oleksid nad pudedad.

      Ent unistused on alati teistsugused kui tegelikkus,

      eriti siis, kui minnakse uuele katsele.

      Esimene vabariik terendas mälestustes imekaunina.

      Kui ainult pääseks okupatsioonist!

      Aga – inimmaterjal jäi ju samaks,

      millest seni ehitati

Скачать книгу