saavutatud, tuleb rõõm ja rahu?Vaevalt. Ei ole nemadki oma eluga liiga rahul.
Vaesus on suhteline. Vaene on see, kellel ei ole seda,
mida enamikul naabritest on.
Kõrgemate standarditega ühiskonnas on
palju raskem vaesena elada. Raske on endale
ise midagi teha, kui materjalid on kallid,
või ise söödavat kasvatada,
kui ei ole maad ja õhk on mürgine.
Turumajandus põhineb vahetusel.
Et tahta oma tööjõudu raha vastu ja
raha kauba vastu vahetada, peab inimene uskuma,
et ta saab vahetusest kasu.
Kapitalistlik ideoloogia pole lihtsalt lõputu kasvu usund,
vaid ka rahuldamata soovide mütoloogia.
Reklaami põhieesmärk on rahulolematus –
sellegagi, mis just ostetud.
Kord ostetud, on toode turusüsteemile kasutu.
Meid pommitatakse pidevalt sõnumitega uutest asjadest.
Reklaam muudab su enda suhtes rahulolematuks
ning tõotab pääsu unelmate maailma,
kui sa vaid ostad.
Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele
on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus.
Samuti võistlus.
Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene
olema rahulolematu iseendaga, oma eluga,
oma riigi ja maaga.
Üksildane ja masendunud inimene
on ideaalne tarbija.
Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest
inimestest tekitavad vaatajas armetustunde
ja sisendavad talle samas: osta midagi,
siis tunned ennast paremini!
Politoloog Iivi Masso ütleb, et lõputu hulk pilte
ebanormaalselt pikkadest ja kõhnadest tütarlastest,
kes kaubanduslikus slängis keelitavad noorust
ja ilu hoidma ning esitavad kortse haigusena,
tekitab igal naisel halva enesetunde.
Nii on see mõeldudki, sest mida vanemana,
paksemana ja koledamana naine ennast tunneb,
seda suuremad on kosmeetika-, dieedi
ja plastilise kirurgiatööstuse kasumid.
On märkimisväärne, et psühhoanalüüsi rajaja
Sigmund Freud ei kasuta kunagi sõna «rõõm».
Freud räägib küll mõnu (Genuß),
aga mitte rõõmu (Freude) tundmisest.
Ent need on kaks eri asja.
Kui keegi on mitu päeva pingutanud
ja valu talunud, et tõusta mäetipule,
kust ta peab varsti hakkama niisama vaevarikkalt
alla ronima, siis on ronimine tõenäoselt
kõike muud kui nauding, aga see on rõõm.
Naudingut saab hankida, ilma selle eest
raske töö vaevahinda maksmata.
Maksta aga tuleb ometi, ja veel kallimat hinda.
Ebamugavustunde pidev vältimine
muudab inimelu kõrgused ja sügavused
tasandatud maaks, kus mägede ja orgude asemel
on vaevaltmärgatavad künkad,
valguse ja varju asemel ühtlane hall.
Ajaga kaob inimesel tunnete tugevus.
Uute erutavate elamuste saamiseks
peab kasutama aina tugevamaid ärritajaid.
Paraku kehtib seadus: mida eredamad elamused,
seda kiiremini nad kaotavad toime.
Et see nii on alkohoolikute ja narkomaanidega,
on üldteada, aga see kehtib kõige muugi kohta.
Tunnete surm ähvardab eriti neid rõõme
ja kannatusi, mida annavad meile
meie sotsiaalsed suhted, suhted abikaasade,
vanemate ja laste, sugulaste ja sõprade vahel.
Kõiki neid ülimalt komplitseeritud käitumisviise
iseloomustab, et nad ei valmista ainult rõõmu,
vaid toovad vältimatult kaasa ka kannatusi.
Soov kaotada valu tähendab soovi kustutada
olulist osa inimese elust.
Kuna meeldivad elamused kaotavad ajaga
ikka enam mõju, peab blaseerunud inimene
otsima aina uusi lõbuallikaid.
See loomade käitumise uurija Konrad Lorenzi
terminiga «neofiilia» tähistatav nähtus
hõlmab nii asju kui suhteid.
Moest läinud kingad ja auto vahetatakse
uue vastu, just samuti nagu armastatu,
sõber või kodumaa.
Tootjad arvestavad seda ja asjad tehakse
nn sisseehitatud vananemisega (built-in obsoletion).
Kui õige tuletaks endale meelde kümnendat käsku:
«Sina ei pea mitte himustama…»
Jah, ega peaks, aga…
Kes suudab jätta seda tegemata?
Varjul olev väärtus
INIMELU SUUR VÄLJAKUTSE ON ISEENDAKS SAAMINE.
See tähendab: tuleb õppida ennast võimalikult
hästi tundma, püüda oma arengus teadlikult osaleda
ja elukäiku aktiivselt mõjutada.
Inimene ei küpse automaatselt ega muutu
vananedes targemaks lihtsalt iseenesest.
Sellist kasvamist teadlikuks vastutusvõimeliseks iseendaks
nimetatakse psühholoogias
indiviidistumiseks ehk isiksustumiseks.
Tähtis on saavutada, et inimese teadliku mina
ja alateadvuse vahel tekiks püsiv suhtetoime
ehk vastastikune mõjutuste väli.
Et inimene aktsepteeriks iseennast.
Laialt on levinud arvamus, et vooruslik on armastada
teisi, aga iseennast armastada on sündmatu.
Arvatakse, et mida rohkem inimene armastab ennast,
seda vähem armastab ta teisi,
et enesearmastus võrdub egoismiga.
See ei ole piibli seisukoht.
Seal öeldakse selge sõnaga:
«Armasta oma ligimest nagu iseennast.»
Arusaamises, nagu välistaks armastus teiste vastu
armastuse iseenda vastu ja vastupidi,
peitub loogikaviga.
Kui armastada ligimest kui inimolendit on voorus,
siis
