olen üks inimeste seast.Ei saa olla olemas sellist inimesekäsitlust,
mis minu välja jätaks.
Piibli käsk
«Armasta oma ligimest nagu iseennast»
näitab, et lugupidamist omaenda
terviklikkuse ja kordumatuse suhtes ning
enesearmastust ja – mõistmist ei saa lahutada
lugupidamisest teise inimese suhtes,
tema armastamisest ja mõistmisest.
Kui inimene arvab, et ta suudab armastada
ainult teisi, ei suuda ta üldse armastada.
Armastust võib ameerika psühhoterapeut
Morgan Scott Pecki kombel defineerida
tahtena laiendada oma mina eesmärgiga aidata
kaasa iseenda või kellegi teise vaimsele arengule.
Me ei saa armastada kedagi teist,
kuni me ei hooli iseendast, nagu me ei suuda
õpetada oma lastele enesedistsipliini,
kuni me ise ei ole distsiplineeritud.
On tulutu ja võimatu ohverdada
oma vaimne areng teise inimese arengu nimel.
Enesearmastus ei võrdu isekusega,
vaid on pigem selle vastand.
Isekas inimene ei armasta end liiga palju,
vaid liiga vähe. Tegelikult ta põlgab ennast.
Paratamatult on selline inimene õnnetu ja mures,
kuna mõtleb, kuidas elult saada rahuldust,
mille saamise ta ise endale võimatuks teeb.
Näib, nagu hooliks ta enesest liiga palju,
tegelikult aga teeb vaid edutuid katseid varjata
ja kompenseerida seda, et tal ei õnnestu
endaga hakkama saada.
See on tõsi, et isekad inimesed on võimetud
teisi armastama, ent nad ei ole võimelised
ka iseennast armastama.
Mõnegi inimese ülbus ja hoolimatus teiste vastu
on pelk pinnapealne kiht.
Sügavamal valitseb rahulolematus iseendaga.
Ja seepärast ei ole ta rahul ka teistega,
ühiskonnaga, eluga. Ta valab pahameele
elu nurjumise pärast nende peale.
Paljud head inimesed kannatavad selle all,
et nad ei ole niisugused, nagu nad tahaksid olla.
Mida nad peaksid tegema?
Kust võtta teistsugust «mina» kui see,
kes ma olen?
Jeesuse kuulutus: «Laske endid lepitada Jumalaga!»
tähendab ühtlasi:
«Laske endid lepitada iseendaga!».
Kui Jumal on valmis meid vastu võtma,
siis ei tohi meie ise olla rangemad, seada ennast
kohtumõistjana temast kõrgemale.
Peame soostuma sellega, et paljudel puhkudel tuleb
meil elada koos vastakate tunnete ja käsitustega.
Inimene eksisteerib erisuunaliste
jõudude meelevallas.
Enamasti peame tunnistama,
et asjal on kaks vastandlikku poolust.
Üks sisemise küpsuse tundemärke ongi võime
taluda sisemisi pingeid.
«Jumal ei tee kaht korda sama asja,» ütles
XVIII sajandi lõpul juudi müstik,
hasidistlik rabi Nachman Bratzlawist.
Kõik olev on ainus ja ühekordne.
Igaüks peab tundma, et tema on maailmas
ainukene omataoline ja et temasarnast
ei ole olemas, sest kui oleks kas või üks
temasugune, siis ei tarvitseks teda olla.
Aga tõepoolest on igaüks midagi erilist,
ja ta peab oma iseolemise tegema täielikuks.
Kõrkus tähendab ennast vastandada, võrrelda teistega
ja siis pidada ennast paremaks või halvemaks.
Inimene ei saa ülbitseda,
kui ta piirdub iseenesega – talle on avatud
kõik taevad ja antud kõik maailmad.
Ja teiselt poolt on kindlasti õige see, mida on öelnud
XVI sajandi saksa arst Paracelsus:
«Need, kes kujutavad ette, et kõik viljad
saavad küpseks maasikatega ühel ajal,
ei tea viinamarjadest midagi.»
Elu kui väljakutse
MINEVIK EI OLE MUUTUMATU,
vaid elab ja muudab oma kuju
samuti nagu tulevikki.
Inimene pole oma mineviku ohver,
ta võib seda teadlikult ümber mõtestada,
andes elusündmustele uue tähenduse.
Inimese elukaare jälgimisel on põnevaim
tähelepanek, et meil kõigil on võimalik oma
minevikus toimunud sündmustele mõte leida.
Seostades mineviku olevikuga, võib inimene
läbielatu üle mõtiskledes aru saada,
miks ta on nüüd just selline.
Samal ajal mõista, et me pole pelgalt
oma mineviku saadused või pantvangid,
vaid võime ammutada olnust olevasse
uusi arusaamu, sisemist tarkust, jõudu ja julgust.
Inimese elulugu võib olla kui seiklusjutt
või avastusretke kirjeldus. See võib olla
raskustest jagusaamise lugu või kangelaseepos,
kuid elulugu võib ette kanda ka farsi kujul.
Üldiselt ei saa midagi elus lahendada püsivalt
ja lõplikult. Mosaiigi tükid tuleb uuesti segada
ja pildiks laduda. Ka mäng ise muutub.
See, mis täna tundus hea,
ei pruugi homme enam rahuldada.
Psühholoog Carl Gustav Jung räägib varjust,
elamata elust, mis keskealiseks saades
erineval kujul esile kerkib.
Jung väidab, et kui inimene liiga paljust loobub,
liiga paljut unustab või tagaplaanile lükkab,
on olemas oht, et see, mida ta endas on
maha salanud, naaseb mitmekordse jõuga.
Kui inimene ei võta endale teadlikku vastutust
oma tõeliste vajaduste eest, tõusevad need
mingil hetkel päevakorda ja panevad ta
käituma viisil, mis teda ennastki hämmastab.
Et tänapäeva ühiskonnas loetakse majanduslikku edu
üheks heaolu
