mõistlik inimene ei hakka aga porikärbestpiitsaga taga ajama. Porilane lendab nii kiiresti
siia-sinna, et talle ei saa pihta.
Ja kui saaks, oleks plekk seinal liiga kole.
Mõistlikum on teha aken lahti,
et ta saaks välja lennata.
Praegu võiks ka feodaalkorra ja pärisorjuse
kuulutada inimsusevastaseks.
Eduard Vilde realistlik romaan «Mahtra sõda»
algab manamisega
«Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees».
Aga ka mõisa ajal tuli inimestel ellu jääda.
Andrus Kivirähk kirjeldab väga realistlikult
ja autentsele rahvapärimusele toetudes
tolleaegset külaelu ja mentaliteeti.
Kõik ühiskonnad on püüdnud alla suruda,
karistada ja välja juurida omadusi, mida on peetud
kõlvatuteks, kurjadeks ja pahelisteks.
Ei ole läinud korda.
Ei ole, sest aina ja igal ajal on pahesid vaid
pressitud päevavalguse alast välja, aetud varju,
pimeduse soodsaisse kasvutingimustesse.
Kurjuse kohta käivaid termineid ja definitsioone
on hõlpsam vahetada kui hoiakuid.
Et rahvast tõesti koondada,
tuleb pidada õiglast sõda.
Selles see häda ongi, et samu asju võib serveerida
nii pluss- kui ka miinusmärgiga.
Erastamine ja ärastamine
erinevad vaid ühe tähe võrra.
Vihkamine sünnitab vihkamist.
Õiglast küll, aga siiski sama tunnet.
See on lõputu ring.
Sellest ei vii välja unustamine,
see on asjatu lootus.
Nagu ütleb poola satiirik Stanislaw Jerzy Lec
ühes oma aforismis:
«Paljude kuritegude jäljed viivad tulevikku.»
Valgusest sündinud
KUI SÜNDMUSED JÄÄVAD MEIST KÜLLALT KAUGELE,
ei ärata nende meenutamine enam emotsioone.
Üks ajakirjanik nentis, et
14. juuni Stingi kontsert oli nii hea,
et seda ei seganud isegi eelnenud
küüditatute mälestusteenistus.
Tal on omast kohast õigus.
Inimese vaim on vaba väärtustama sündmusi
ning astendama nende tähendust.
Koledate asjade mäletamine on tulutu.
Mis olnud, see olnud, olematuks muuta nagunii
ei saa miskit.
Meil tuleb elada oma elu.
Pealegi, iga päeva kohta tuleb minevikus
palju erinevaid sündmusi. Keegi ei jõua neid
kõiki meeles pidada, kuigi see võiks olla õpetlik.
Näiteks: 21. juulil 1858 peksti
Tallinna turuplatsil 51 Kurisoo ja Anija talupoega.
Kas ei ole kummaline kokkusattumus,
et täpselt samal kuupäeval, 21. juulil 1940 võttis
Riigivolikogu üksmeelselt vastu otsuse kuulutada
Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks?
Minevikust päris lahti siiski ei saa.
Tööle võtmisel nõutakse elulookirjeldust,
sest selle põhjal on võimalik oletada,
mida tulevikus on oodata.
Keegi ei saa oma temperameti teiseks teha.
Inimene jääb iseendaks väga erinevates tingimustes.
Väline on tingitud saatusest, ajahetkest,
mis kellelegi elamiseks juhtub,
aga tema enda loomus on kaasa antud.
Lihtsustatult võiks öelda: tublist dissidendist
ei saa tublit siseministrit ega presidenti.
Võimu ihalemiseks ja taidurlikuks kasutamiseks
on vaja teistsugust natuuri kui on
kompromissitul õigusenõudjal.
Inimeste erinevuse juured on sügaval.
Poliitvangist luuletaja Artur Alliksaar kuulutas:
«Kes on valgusest sündinud,
sellele pole hirmus ükski öö!»
Kuidas saakski olla, kui tema meelest
«sügav, võltsimatu, täiuslik kannatus on ikka olnud
valitud hingede eriliseks eesõiguseks».
Normaalsed inimesed küsivad:
kas ta ei pööra asju pahupidi?
Kuidas saab kannatust, mida kõigil aegadel
on välditud, ülendada eesõiguseks?
Võib väita, et pole midagi imelikku,
kui laagrisse suletud vaimuinimene
hakkab endale sisendama, et teda tabanud
paratamatuses peitub ka hüvesid, sest see on parim,
mida säärases olukorras saab teha.
Sellises vabandamises avaldub mõistlike inimeste
katse lahti saada ebamõistlikust, andes veidrale
hoiakule psühholoogiliselt usutav seletus.
Teisiti mõtleja ise ei arva nii.
«Oma hingeloomule ustav
teeb tugevamaks enese ja elu.»
Tema veended ei ole sõltuvad teiste arvamusest,
vaid ta taotleb vastavust ja ustavust mingile
seletamatule ja mõistetamatule Absoluudile.
Ka siis, kui ei nimeta seda Jumalaks,
käitub ta alati otsekui igaviku palge ees.
Tavasurelik seevastu ei lähtu oma maailmapildi
kujundamisel ebamäärasest Kõigekõrgemast,
vaid täiesti konkreetsest jõust – keskkonnast,
milles tal olude sunnil tuleb tegutseda.
Realistlik, ratsionalistlik ellusuhtumine
annab võrratu eelise: võimaldab kohaneda.
Mida täielikumalt suudab keegi mistahes oludes
esinevaid võimalusi ära kasutada,
seda suurem on ta võimalus eluvõitluses võita.
Keda ei piira tabud, on manööverdamisvõimeline.
Tarvitses end vajaduse korral teatud määral süüdi
tunnistada, kuulutada oma meeleparandamise kihku,
kui oligi taas rahu ja suhteline sõltumatus.
Miks peaks sellist plastilisust kahetsema?
Praegu oleks just kahetsemine renomeele kahjulik.
Esseist Ilmar Venel on õigus,
kui
