hetke peent jooki, enne kui selle alla neelas. „Saan aru, et oled – mis see õige sõna on? – nagu selle naise vangis.“
„Kütkeis,“ pakkusin ma, imestades, miks sõber ei rääkinud itaalia keeles.
„Ah jah.“ Ta naeratas põgusalt. „Olen seda tundnud, mu sõber, tead isegi. Ma ei mõista sind hukka.“
Teadsin, et Arnoldo saab aru. Olin leidnud ta Firenzest, taastumas naise kaotusest, uputades end alkoholi ja kokates nagu hullumeelne, tehes nii palju viietärni toite ja lihtsalt kinkides need ära. Mind oli hämmastanud tema täielik meeleheide, millest ma ei saanud aru.
Olin olnud nii kindel, et minuga ei juhtu kunagi midagi sellist. Nii nagu läbipaistmatu ja helikindel klaassein mu kontoris, oli ka mu vaade elule tuhm. Teadsin, et ma ei oska kunagi Evale seletada, milline ta mulle tundus kohe esimesel korral, kui nägin teda nii elava ja soojana. Värviküllane plahvatus must-valgel maastikul.
„Voglio che sia felice.“ See oli lihtne lause, kuid andis edasi tähtsa sisu: Ma tahan, et ta oleks õnnelik.
„Kui Eva õnn sõltub sellest, mis on minu arvamus,“ vastas Arnoldo itaalia keeles, „siis tahad liiga palju. Ma ei ütle kunagi midagi tema vastu. Kohtlen teda sama austusega, mida ma tunnen sinu vastu, nii kaua, kui te olete koos. Aga see, mida ma arvan, on minu valik ja õigus, Gideon.“
Vaatasin Arashi poole, kes sättis elutoas baarikapi juures klaase ritta. Mu advokaadina teadis ta nii mu abielust kui Eva seksivideost ja tal ei olnud mingit probleemi ses suhtes. „Meie suhe on… keeruline,“ selgitasin ma vaikselt. „Olen Evale haiget teinud sama palju kui tema mulle, tõenäoliselt rohkemgi.“
„See ei üllata mind, aga mul on kahju.“ Arnoldo uuris mind. „Kas sa ei saanud siis valida mõnd teist naist, kes on sind varem armastanud ja kes poleks nii palju muresid põhjustanud? Mugavat iluasja, kes oleks rahulikult end su ellu sisse sättinud?“
„Nagu Eva ütleb, kuhu siis lõbu jääks?“ Mu naeratus kadus. „Ta paneb mind proovile, Arnoldo. Paneb mind nägema asju… mõtlema asjadele teisiti kui varem. Ja ta armastab mind. Mitte nii nagu teised.“ Sirutasin uuesti käe telefoni järele.
„Sa ei lubanud teistel end armastada.“
„Ma ei saanud. Ootasin teda.“ Tema näole ilmus mõtlik ilme ja ma ütlesin: „Ei suuda ette kujutada, et su Bianca oli probleemivaba.“
Arnoldo hakkas naerma. „Ei. Aga mu elu on lihtne. Oskan raskusi ära kasutada.“
„Minu elu oli varem korrastatud. Nüüd on see seiklus.“
Arnoldo tõsines, samuti tema tumedad silmad. „Ent see metsikus temas, mida sa armastad, paneb mind kõige rohkem muretsema.“
„Ära muretse midagi.“
„Ma mainin seda ainult ühe korra, hiljem enam mitte kunagi. Sa võib-olla vihastud selle pärast, mida ütlen, aga saa aru, et mu süda on õiges kohas.“
Mu lõualuu tõmbus pingule. „Ütle välja.“
„Istusin Eva ja Brett Kline’iga koos õhtusöögil. Jälgisin neid. Nende vahel on keemia, seda polnud Bianca ja selle mehe vahel, kelle pärast ta mind maha jättis. Tahaksin uskuda, et Eva seda ignoreerib, aga ta on juba tõestanud, et ei suuda seda.“
Vaatasin talle otsa. „Ta olid oma põhjused. Minu pärast.“
Arnoldo rüüpas veel ühe sõõmu. „Siis ma palvetan, et sa ei annaks talle rohkem põhjust.“
„Hei,“ hüüdis Arash. „Lõpetage see itaaliakeelne loba ja vedage oma persed siia.“
Arnoldo kõlksas minust mööda minnes klaasiga mu pudelile.
Lõpetasin oma õlle üksinda ja mõtisklesin selle üle, mida Arnoldo oli öelnud.
Seejärel läksin teiste juurde.
4
„Miks sul kulm kortsus on, beibi?“ küsis Cary, hääl vaikne ja unine iiveldusevastasest tabletist, mille oli õhkutõusmise ajal alla neelanud. Jõllitasin valikuid rippmenüüs, mille kohal kursor seisis, ja mõtlesin, mida teha. Kihlatud või See on keeruline? Kuna valikus oli ka Abielus, leidsin, et Kõik ülaltoodu oli parim variant.
Kas seda poleks olnud lõbus selgitada?
Heitsin pilgu üle Gideoni eralennuki luksusliku salongi ja nägin, et mu parim sõber lebotas valgel nahkdiivanil, käed pea all. Pika ja saledana pakkus ta ilusat vaatepilti, särgisaba üles kerkinud ja kargopükste värvel madalal, mistõttu oli näha tema hämmastavaid kõhulihaseid, mis aitasid Grey Islesil müüa teksaseid, aluspesu ja teisi meesterõivaid.
Caryl ei olnud mingit probleemi harjuda Gideoni määratu rikkuse luksuslike mugavustega. Ta oli end kohe mugavasti ultramoodse salongi elegantsesse miljöösse sisse seadnud. Ja mingil moel, isegi vabaaja rõivas-tuses, näis ta täiesti nagu kodus keset harjatud metalli ja halli tamme.
„Püüan sotsiaalmeedias endale mõned kontod teha,“ vastasin ma.
„Ohoo.“ Cary tõusis mängleva kergusega istukile ja muutus kohe üllatavalt erksaks. „Suur samm.“
„Jep.“ Nathan oli mind peidus hoidnud, olin kartnud end internetis avalikult näidata ja peljanud, et ta sealt mu kergesti üles leiab. „Aga nüüd on aeg. Tunnen, et… Vahet pole. Lihtsalt aeg on kätte jõudnud.“
„Tore.“ Cary asetas küünarnukid põlvedele ja hakkas sõrmeotsi kokku taguma. „Aga miks su ilme seejuures nii morn on?“
„Noh, mõelda on tsipa vaja. Ei tea veel, kui palju ma jagama peaksin. Nathani pärast pole enam vaja muretseda, aga Gideon uurib ju kogu aeg kõik välja.“
Mõtted läksid Gideonile ja ma otsisin tema isikliku profiili üles. See ilmus koos väikese sinise linnukesega, mis ütles, et konto oli kinnitatud kui talle kuuluv. Tema pilt, millel ta poseeris mustas kolmeosalises ülikonnas ja sinise lipsuga, mis mille kohutavalt meeldis, saatis minust igatsusesööstu läbi. Teda oli pildistatud katusel, taustaks ähmane Manhattani siluett, kuid ta ise oli teravalt ja eredalt kaamera objektiivi fookuses.
Pildid oli ta isegi erksam ja elavam kui tegelikkuses. Vahtisin Gideoni silmi ja eksisin ära nende uskumatusse sinasse. Mustad juuksed raamisid siidiste ja säravate tintjasmustade salkudena tema täiuslikku langenud ingli nägu.
Poeetiline? Jah. Aga Gideoni välimus inspireeris tõepoolest sonette kirjutama. Rääkimata ekspromptabielust temaga.
Millal see foto oli tehtud? Enne meie kohtumist? Ta näis lepitamatu ja kauge, nagu kättesaamatu unistus.
„Tead, Cary, ma abiellusin,“ pahvatasin, rebides pilgu lahti kõige vapustavamalt inimeselt, keda olin eales näinud. „Gideoniga muidugi. Kellega siis veel?“
Cary tõmbus kangeks, samal ajal kui mina puterdasin. „Ütle seda uuesti.“
Hõõrusin peopesi vastu joogapükse. Muidugi oli minust vastutus-tundetu rääkida sellist uudist, kui iiveldusvastane ravim Cary aju uinu-tas, kuid ma kasutasin ära kõikvõimalikud eelised. „Eelmisel nädala-vahetusel, kui me ära kadusime. Me põgenesime.“
Cary
