style="font-size:15px;"> See pidi toimima. Ma ei kujutanud oma elu ilma Gideonita ette.
Cary lükkas pea kuklasse ja sulges silmad. Oleksin võinud arvata, et ta on iiveldusvastase ravimi mõju all, kuid tema sõrmenukid olid valged sellest, et ta pigistas liiga kõvasti käetugesid. Ta võttis mu uudise raskesti vastu. Ma ei teadnud, mida öelda, et teda trööstida.
Sa lendad ikka veel vales suunas, kirjutas Gideon sõnumis.
Ma peaaegu oleksin küsinud, kuidas ta seda teadis, kuid hoidsin end tagasi. Kas sul on kuttidega lõbus?
Sinuga oleks lõbusam.
Ma irvitasin. Loodetavasti jah. Jätsin sõrmed korraks paigale, seejärel lisasin: Ma rääkisin Caryle.
See vastus ei olnud silmapilkne: Ikka veel sõbrad?
Ta ei ole minust veel lahti öelnud.
Gideon ei vastanud selle peale midagi ja ma ütlesin endale, et ei tohi liiga palju tema vaikimisest välja lugeda. Ta lõbutses koos semudega. Isegi hea, et tal paar sõnumit õnnestus saata.
Siiski olin superõnnelik, kui sain temalt kümme minutit hiljem järgmise sõnumi: Tunne minust ikka edasi puudust.
Vaatasin Cary poole ja avastasin, et ta jälgib mind. Kas Gideon saab samasuguse sõprade hukkamõistu osaliseks?
Armasta mind ikka edasi, vastasin Gideonile.
Gideoni vastus oli lihtne ja talle väga iseloomulik. Diil.
„LÕUNA-CAL, kullake, ma igatsesin su järele.“ Cary astus lennukiastmeid mööda alla maandumisrajale, lükkas pea kuklasse ja vaatas tumedat õhtutaevast. „Issand, nii hea on jätta idaranniku niiskus seljataha.“
Koperdasin tema järel maha, tahtes võimalikult kiiresti jõuda pika, tumeda kujuni, kes ootas läikiva musta Suburbani juures. Victor Reyes oli mees, kes tõmbas tähelepanu. Osa sellest oli tingitud tema politseinikuametist. Ülejäänu oli kõik tema ise.
„Isa!“ Jooksin täie vaardiga tema poole ja ta eemaldus maasturi juurest ning ajas käed laiali.
Ta tõmbas mind oma embusse, tõstis mu üles, pigistades mind nii tugevasti, et ma ei saanud hingata. „Nii hea näha sind, kullake,“ ütles ta kähedalt.
Cary lonkis meie juurde. Isa pani mu maha.
„Cary.“ Isa haaras Caryl käest, seejärel tõmbas ta kiireks kalliks ligemale ja patsutas teda rõõmsalt seljale. „Näed hea välja, poiss.“
„Püüan.“
„Kõik asjad on käes?“ küsis isa. Ta silmitses Raúli, kes oli lennukist esimesena väljunud ja seisis nüüd vaikselt musta Benzi lähedal, mis oli olnud pargitud ja lähedal ootamas.
Gideon oli mul käskinud unustada, et Raúl on kaasas. See ei olnud sugugi lihtne.
„Jep,“ vastas Cary, kohendades õlal koti rihma. Minu kotti, mis oli tema pagasist kergem, hoidis ta käes. Kogu mu meigitarvete ja kolme paari kingade kõrval oli Cary pakkinud endale rohkem asju kaasa kui mina.
Mulle meeldis see külg temas.
„Te kaks olete näljased?“ Isa avas mulle kõrvalistuja ukse.
Kui New Yorgis oli öö juba käes, näitas Californias kell alles veidi pärast üheksat. Tavaolukorras oleks aeg söömiseks liiga hiline olnud, kuid me kumbki polnud õhtustanud.
Cary vastas enne tagaistmele ronimist: „Nälga suremas.“
Hakkasin naerma. „Sa oled alati näljane.“
„Sa ise samuti, beibi,“ põrutas ta vastu, libistades end keskmisele istmele, et saaks ettepoole naalduda ja meile lähemal olla. „Ma lihtsalt ei põe selle pärast.“
Sõitsime lennuki juurest ära ja ma vaatasin, kuidas see üha väiksemaks muutus, kui me mööda asfalti väljapääsu poole suundusime. Jälgisin isa profiili, otsisin mõnd vihjet sellest, mida ta mõtles mu elustiili kohta Gideoni naisena. Eralennukid. Täistööajaga ihukaitsjad. Teadsin, mida ta mõtles Stantoni rikkusest, kuid tema oli mu kasuisa. Lootsin, et mu abikaasaga nii karm ei olda.
Siiski aimasin, et muutus rutiinis oli silmatorkav. Varem oleksime lennanud San Diego sadamasse. Oleksime läinud Gaslampi kvartalisse ja võtnud laua Dick’s Last Resortis, veetnud seal tunni või rohkem, naernud totruste peale ja nautinud õlut koos õhtusöögiga.
Autos valitses pinge, mis oli uus nähtus. Nathan. Gideon. Mu ema. Nad kõik hõljusid meie vahel.
See häiris. Kohutavalt.
„Mis oleks, kui läheks sinna kohta Oceanside’is, kus on imal õlu ja maapähklikoored põrandal?“ pani Cary ette.
„Nõus.“ Keerasin end istmel, et talle tänulikult naeratada. „See oleks küll vahva.“
Lahe ja tuttav koht. Ideaalne.
Sain aru, et isa arvas sama, kui ma tema poole vaatasin ja tema suu naerule tõmbus. „Te saate seda.“
Jätsime lennujaama seljataha. Koukisin telefoni välja ja lülitasin selle sisse, tahtes sünkroonida selle Suburbani helisüsteemiga, et saaksime kuulata muusikat, mis viiks meid tagasi vähem keerulisematesse aegadesse.
Sõnumid kargasid ette nii kiiresti, et täitsid kogu ekraani, seejärel kadusid.
Kõige viimane oli Brettilt: Helistamulle, kui linna jõuad.
Ja täpselt sel hetkel hakkas raadios mängima „Kuldne“.
JÄRGMISEL päeval astusin parajasti üles isa kodu väikese veranda trepiastmetest, kui mu telefon hakkas vibreerima. Tõmbasin selle šortside taskust välja ja tundsin rõõmusähvakat, kui silmasin ekraanil Gideoni pilti.
„Tere hommikust,“ vastasin ma, istudes ühele kahest padjaga kaetud sepistatud toolist välisukse lähedal. „Kas sa magasid hästi?“
„Enam-vähem.“ Gideoni armsalt kähe hääl paitas mõnusasti mu kõrva. „Raúl ütleb, et Victori kohv võib karu ka talveunest üles äratada.“ Viskasin pilgu kitsa tänava äärde pargitud Benzile. Toonitud klaasid olid nii tumedad, et ma ei näinud selles istuvat meest. See oli natuke veider, et Raúl oli miskit pidi juba jõudnud rääkida Gideoniga kohvist, kui ma paar minutit tagasi selle talle alles viisin ja polnud veel majja tagasigi jõudnud. „Kas sa tahad mind hirmutada, kui pingsalt sa mind passid?“
„Kui hirmutamine oleks mu eesmärk, ei oleks ma sellega kitsi.“
Võtsin oma kruusi, mille olin pannud väikesele terrassilauale enne Raúlile kohviviimist. „Sa ju tead, et selline hääletoon sunnib mind sulle midagi ärritavat vastu ütlema, jah?“
„Sest sulle meeldib, kuidas ma väljakutsele reageerin,“ nurrus Gideon ja mul tuli kananahk ihule, hoolimata suvepäeva soojusest.
Mu suu tõmbus naerule. „Niisiis, kuidas te, kutid, eilset õhtut sisustasite?“
„Nagu ikka. Jõime. Tegime üksteise elu raskeks.“
„Kas
