ja küsid kõigilt, keda kohtad, olgu siis jott või kodutu, et kas keegi on näinud. Pilt oli Ingritil hea mõte. See lihtsustab,” sõnas Rainer. „Mina lähen jaoskonda. Sina, Ingrit…”
„Mina käin läbi kõik kauplused ja muud kohad, kus emagi käis,” teadis tüdruk juba oma marsruuti.
„Okei! Helistame,” lõpetas isa kohustuste lugemise ja sammus otsustavalt bussiootepaviljoni poole.
Õde ja vend vaatasid teineteisele otsa ja Ingrit nähvas: „Mine juba!”
Margus pööras talle sõnagi lausumata selja ja alustas sörki. Nii kui poiss oli kuuldekaugusest väljas, võttis Ingrit telefoni ja helistas sõbrannale.
„Kuule, Angela! Jah, jah… ei,” rääkis ta katkendlikult, „ei. Ma ei tule täna kooli. Tead, mu ema on kadunud… Ei! Päriselt ka. Jah… tuled vä? OK!”
Ingrit naeratas endamisi kõnet lõpetades, sest tal oli tegelikult hea meel, et sõbranna oli nõus tema pärast koolist poppi tegema. Ega ta polekski üksi julgenud, ema pilt näpu vahel, mööda poode hulkuda, teda tunti ju pea igas kaupluses muul põhjusel. Toidupoodides ei tundnud teda aga keegi ja see selgus juba esimese kassa juures. Kassiir vaatas tüdrukut klaasistunud silmadega ja raputas pead, pilku pildile heitmatagi. Hetk hiljem tegeles ta juba järgmise kliendiga.
Kui Margus sörki alustas, mõtles ta küll ema otsimise peale, aga viis minutit hiljem võttis ta jooksu juba kui trenni, ainult selle erinevusega, et tal polnud seljas dresse ja marsruut oli kindlaks määramata. Kui poiss jalakäijate sillani jõudis, pidi ta valima, kas jookseb edasi jõeäärsesse parki või pöördub Raekoja platsile. Siis meenus talle jooksu tegelik eesmärk, ja ta peatus. Kaldapajude all askeldasid paar jotti ja pingil ootas neid külmast tudisev seenior-tibi. Margus otsustas naise juurde minna ja talle ema pilti näidata. Võõras raputas noormehe poole vaadates pead ja poiss ei saanudki aru, kas ta ei tundnud pildil olevat inimest või ei näinud pilti. Mehed kaldal jätsid hetkeks sentide lugemise ja vaatasid fotot pisut uurivamalt, kuid ka neil polnud küsijale midagi abistavat öelda.
Rainer näppis terve bussisõidu aja taskus mobiiltelefoni, aga ei helistanud kellelegi, kuigi gümnaasiumi direktorile teatamine oli tal mõttes mõlkunud. Ma jõuan, mõtles mees, ma pean jõudma tunni alguseks kohale. Politseijaoskonna korrapidaja kuulas Raineri kiirkõnes edasi antud seletuse ära ja soovitas avalduse tegemisega oodata. See muutis hädasolija resoluutseks ja ta kirjutas hambaid kokku surudes avalduse ning korrapidaja pidi selle vastu võtma.
„Urve pole seda sorti naine, kes…” pressis Rainer peaaegu solvunud häälel läbi hammaste ja surus oma kulturistirusikad taskusse, et mitte näida agressiivsena.
„Kui te nii ütlete,” sõnas valvekorrapidaja, avalduse esitanud mehele tundus, et osavõtmatult, „ma kutsun uurija. Oodake!”
Rainer istus kulunud kunstnahaga pingile ega teadnud, kuhu käsi panna. Ta vaatas iga natukese aja järel kella mobiiltelefoni kuvaril, millelt naeratas talle vastu Urve musiks torutatud huultega nägu.
„Rainer Kaarep?” kostis äkki kusagilt küsiv kilehääl.
„Jah!” kargas mees pingilt püsti ja võttis instinktiivselt valveseisangu.
„Kas vara ei ole otsima hakata?” küsis end uurija Rajanguks nimetanud mees, aga vastust ta ei oodanudki, vaid käskis Raineril endale järgneda.
Ingrit oli sõbranna Angela toel lõunaks läbi kamminud enamiku poodidest, mida ema oma tööpostilt tulles tavaliselt külastas, kuid keegi ei mäletanud naist fotolt.
„See pole võimalik,” imestas Angela, „me elame ju Euroopas ja mitte keegi ei saa lihtsalt niisama ära kaduda, ja täiesti mäletamatu olla! On ju?”
„On-on,” vastas Ingrit, „ja ma hakkan sellest jamast juba väsima.”
„Jah? Ja mina hakkan uskuma, et su ema on mingite maniakkide küüsi langenud. Kas te ikka politseisse teatasite?” jätkas sõbranna endiselt hasartselt.
Ingrit noogutas, lausudes: „Isa läks. Margus helistas just. Tal on ka nullseis ja nälg. Lähme meile. Janu on.”
Kodupeatuses bussist väljudes otsustasid tüdrukud veel kord selverist läbi minna, et piima ja saia osta ning keskpäevast klientuuri küsitleda.
Ingrit näitas ema fotot kõigile kassas töötavatele kassiiridele, aga tuttav tundus pildil olnud naine vaid paarile neist, kuigi käis iga päev selles kaupluses.
„Jama!” ohkas Ingrit ja oli valmis fotot õlakotti pistma, kui üks vanem naine temalt pilti näha küsis.
„Ilus naine,” sõnas vanatädi ja küsis: „Mis ta nimi on?”
„Urve,” vastas Angela kärmelt sõbranna eest, „kas te olete teda näinud?”
Ingrit hoidis hinge kinni, kuid pidi ohates õhu endast välja laskma, sest vana naine raputas pead.
„Ei, ei ole. Aga ma võin suurte majade rahvalt küsida, kui te selle foto mulle annate,” lausus ta tüdrukutele küsivalt otsa vaadates.
Ingrit maigutas suud, aga Angela leidis asja õige olevat. „Muidugi,” nõustus ta ja pöördus sõbranna poole, „meil on neid pilte ju veel. On ju? Ja mida rohkem inimesi näeb, seda parem.”
Koduteel oli Ingrit ära antud pildi pärast kahtleval seisukohal, aga Angela selle vajalikkuses veendunud.
„Ära põe. Abivalmis mutt. Need teavadki kõige rohkem. Polnud ju mingi parm… lokid peas ja puha! Nägid, samasugune moekas kollane sall kaelas, nagu meiegi ostsime. On ju?”
„Ei tea,” kahtles Ingrit „võis ju parukas olla ja – ja neid salle on nüüd tõesti juba igal teisel. Hea, et ma enda oma emale andsin.”
„Vaata! Margus tuleb!” juhtis sõbranna ta tähelepanu kõrvale.
„Noh?” luksatas Ingrit, kui vend kuuldavusse jõudis.
„Null infot! Paps helistas. Tegi pollaris avalduse. Mingi noks oli uurimist ka alustanud,” vastas Margus, lisades: „Äkki on kodus. Jube nälg on. Liiguks nüüd edasi,” lausus poiss ja lükkas tüdrukuid kodumaja kojaukse poole.
Rainer jõudis koolimajja just tunni alguseks, kuid ei vahetanud riideid ja läks teksade ning lipsuga tundi andma. Gümnaasiumi poisid imestasid, sest seda polnud varem juhtunud, aga veel rohkem üllatas neid see, kui kekaõps ühe poistest tunni vanemaks määras ja üldse võimlast minema kõndis. Rainer sammus kolleegide teresid kuulmata otse direktori kabinetti. Boss vaatas treeneri halli nägu karmi etteheitega ja oleks ehk koputamata sisenemistki pahaks pannud, kui siseneja poleks temast lausega ette jõudnud.
„Urve on kadunud,” sõnas Rainer.
Direktor ei osanud seepeal kosta muud kui samu sõnu, ainult teise intonatsiooniga: „Urve on kadunud?”
„Jah. Minu naine ei tulnud eile õhtul koju,” lausus Rainer juba pisut lõdvemalt, „sa ju tead Urvet. Ta tuli alati koju. Või helistas, et tuleb hiljem… või helistas hiljem, et tuleb varem.”
„Mis sa jamad? Avalduse tegid?” küsis direktor häält tasandades ja tõusis, et irvakile jäänud kabineti uks kinni lükata. „Kas sa helistasid?”
„Igale poole helistasin, avalduse tegin. Lapsed kammivad praegu poode ja parke läbi. Keegi
