Tule ainult koju tagasi,” ütles Margus, kui vaatas pluusitaskus matiks kulunud fotot emast, kes talle ikka veel iga päev naeratas.
Ingrit ei öelnud midagi. Tema keeras dušikraanist vee jooksma ja nuttis nii kaua, kuni pea valutama hakkas. Siis pani ta fööni tööle, kuivatas pisarad ja läks sõbrannade poole, et mõnd sensitiivset seanssi korraldada.
Jõuluaega, mis enamasti kõiki inimesi pisut tundelisemaks muutis, polnud Rainer kunagi oodanud. Sel aastal oli kõik teisiti. Raineri mälu tõstis tagumisi aegu esiplaanile ja mees meenutas kõike, mis oli teda sidunud Urvega. Just jõuluvaheaeg oli see aeg, mil nad kohtunud olid. Esimest korda elus oli Rainer siis mõistnud, et elu polnud vaid kehakultuur ja võistlus, vaid soov võita. Inimesel olid ka hingelised vajadused ja hellust vajavad kohad kehas. Urve naeris ja kallistas teda ka siis, kui ta polnud võitjate pjedestaalil ning kaotas üldse võimaluse sinna astuda. Raineri õnnetus, treeningus saadud seljavigastus, mis ta karjääri lõpetas, oligi see, mis poisi ühel jõulupäeval traumapunktis Urvega kokku viis, sidus ja tihkeks armkoeks kasvatas.
Rainerile meenus Urve kirglik vajadus kõiki inimesi aidata. Seda ei osanud mees kuidagi naise kadumisega siduda, ometi küsis ta doktor Teeverilt nende inimeste aadressid, kellele Urve viimasel aastal koduvisiite oli teinud. Tohter pigistas pisaratega võitlevad silmad kinni ja andis Rainerile need, kuid mees kohtas oma reidil vaid õnnetuid vanainimesi, keda hooldava õe kadumine sügavalt kurvastas.
Järgmisena meenus Rainerile Urve jalutamise kirg ning mees kõndis läbi kõik teed ja rajad, kus nad ealeski kõndimas olid käinud. Tegelikult kõndis tol ammusel ajal ikka Urve, tema, Rainer, kasutas võimalust kusagil lähikonnas joosta. Kuni Urve Toomemäel jalutas, puid ja vanu müüre kallistas, oravatele ning hakkidele saia loopis, tegi Rainer ringi peale tervele pargile kuni Tähtvereni välja. Nüüd uuris Rainer kive ja puid, mida ta naine tähtsaks oli pidanud, kuid need nägijad oli mehe küsimustele kurdid.
Mida kõike Rainer oma naisest ka meenutas, polnud sellest ometi tema leidmisel abi. Kui uurija meest mõnda tundmatu naise laipa tuvastama kutsus, läks too morgi kindlas usus, et ei tunne tundmatut. Uurija ainult ohkas seepeale ning Rainer võis talle südamest rahulikku jõuluaega soovida.
Kui Rainer koju jõudis, oli aeg juba väga hiline ja üks päev taas tulemita kirjas. Margus istus ikka veel arvuti taga. Isa küsimusele õe viibimiskoha kohta poiss noogutas.
„Helistas kahe tunni eest. Läks sõbrannaga kusagile kirikusse jõulujumalateenistusele,” lausus Margus.
„Ahah,” vastas Rainer ja pistis mobiiltelefoni taskusse tagasi ning sirutas käe külmkapi ust avama.
„Ootame veel,” sõnas Margus ja Rainer laskis käel langeda.
Ta märkas elutoas linaga kaetud lauda ja sellel põlevaid küünlaid. „Selge,” lausus ta ja läks duši alla. Ega tal polnudki erilist nälga. Tühjus näris rohkem hinges.
Ingrit tuli hilja. Ta oli tavatult vaikne ja kui pere lõpuks õhtusöögiks lauda istus, selgus ka põhjus. Tüdruk võttis oma Swarovski kristallidega ehitud seljakotist välja kirikust saadud voldiku ja nõudis õhtupalve lugemist.
„Segi oled kamminud või?” küsis Margus.
Isa vaikis. Ehk ta ei mõelnudki sellest, mida tütar ütles, aga kui aru sai, lausus: „Las palvetab, kui arvab, et sellest on abi.”
„Mina ei saa. Ma pole ristitud. Head isu,” ühmas Margus ja vaatas tühja tooli enda vastas.
Rainer ohkas, tõstis verivorstid oma taldrikule, kiitis pojast kokka ja sõi. Margus oli rahul, sest külmutatud kartulitest ja vürtsikatest verivorstidest valmistatud ahjuroog oli ta lemmiktoit.
Ingrit veeris voldikult palvet, keeldus vorstikestest ja näksis vaid ketšupiga üle valatud kartuleid. Pärast sööki läks kumbki lastest oma tuppa ja pereisa jäi üksi laua äärde. Tal oli külmkapis veel üks õlu võtta ja seda ta siis jõigi. Televiisoris kargasid klounid ja naersid inimesed, aga Rainer ei kuulnud ega näinud seda. Ta küll vaatas, aga see, mida tema nägi, asus väljaspool ruumi.
Esimese jõulupüha hommik oli täis helgust. Karge öö oli muutnud maa valgeks ja taevas roosatas õrnas lootuses, et päevgi tuleb päikesepaisteline. Kuid päev tuli sajune, aga see oli hea ja õige, sest sadas pehmet ning valget lund, mis lausa kutsus jälgi tegema.
Rainer vaatas aknast alla tänavale, valas seejärel keeva vee kohvikannu, tegi endale võileiva ja sõi püstijalu. Talle tundus, et kui ta pilgu aknalt ära pöörab, võib lumi ära sulada ja maa taas mustaks ning poriseks muutuda. Aga seda ei juhtunud ning mees kiirustas treppidest alla. Ta polnud Urve kadumisest saati enam jooksmas käinud ja tundis, kuidas pikalt kasutuseta seisnud jooksudress kopituse järele haises, ahistas ja üldse seljas kuidagi ebameeldiv tundus. Rainer oli valmis tagasi tuppa pöörduma, et riietus ära vahetada, kuid sundis end siiski edasi jooksma.
Jõeluha kõrkjate vahelised rajad olid inimtühjad ja jäljetud. Siin-seal kraaksatas rongalisi ning aegajalt ristus ta jooksurada mõne rebaserajaga. Tühjus oli masendav ja Rainer tõstis tempot. Ta jooksis, kuni diafragma all pistma hakanud valu ta hingetuks muutis. Mees peatus ja vajus käsi põlvedele toetades küüru. Ta hingeldas, õigemini nuttis, sest tõdes esimest korda reaalselt end uskumas, et oli oma abikaasa kaotanud. Urve oli läinud, leidmata ja seda jäävalt – nii sosistasid talle kõrkjad. Ja seda sosinat Rainer uskus, sest see tuules lainetav kõrtemüür polnud talle kunagi valetanud.
Urve ei tundnud oma keha, ruumi ega aega, ometi liigutas miski akna taga valgust. Ta lamas kusagil, tõusis kinnisilmi, tegi mõtetes oma perele hommikusöögi ja liugles mõttelennul töö juurde. Ta rääkis oma patsientidega, andis neile soovitusi tervenemiseks ja kuulutas masendusest kurnatuile aega, mis ravis kõike. See osutuski tõeks – see, et ainult aeg raviski kõike. Urve enda närvivapustus oli nii ehe kogemus, et ta tundis end kui eluslehtedest paljaks tõmmatud võrse – täiesti alasti nii kehalt kui hingelt. Ükski ravim ei andnud talle lehti tagasi. Tal tuli seista paljana keset tühjust ja oodata, oodata, oodata… Kui siis kunagi esimene leht varre latva ilmus, tuli sügis ja võttis sellegi. Jäi vaid lootus, et ehk kevadel. Ehk!
Sahises uks seinas ja Urve mõte puges linnulennult tagasi ta kehasse. See oli kõhn, kahvatu ja hirmust tudisev naisekeha, kus elus hing sees püsis. Nõnda oskasid hinge koda kurnata vaid teised inimesed.
„No-oh, Pilleke! Jõuluvorstid,” rääkis läbi seina tuppa tatsav vanaeit ja istus Urve kušeti servale, „näe, lõikasin sulle kõik juppeks ka ja nüüd sa pead sööma.”
Urve pööras pea kõrvale. See pahandas vanainimest ja ta sõnas noomivalt: „Söö, muidu saab pojake pahaseks. Kuulsid, mis ta ütles! Nälgind naist ei taha keegi, ja mina tahan ka, et sa oleksid mu poja vastu kena. Tead, kui mehel on ikka kodust oma naine võtta – ei ta siis lähe küla peale hulkuma.”
Urve ei liigutanud, aga kui kuulis lähenemas veel kellegi samme, langes ta peale teinegi hirmuloor ja naine pööras pea oma toitja poole ning naeratas abitult.
„Tubli laps,” kiitis toitja, „söö aga söö! Siis saad uusi riideid proovida. Oi, mis ma kõik sulle tõin! Sa pole selliseid asju näinudki, Pilleke! Oi, Vadimile see meeldib! Eks ju, pojake?”
„Tee juba rutem,” mõmises mees ja lükkas muti kõrvale, lausudes: „Mine! Las ma ise.”
Ingel andis papptaldriku vorstitükikestega poja kätte ja upitas end voodi servalt püsti.
„Mine,” tõstis mees häält, „sul pole siin vahtida midagi, mida sa juba näinud pole. Kuulsid! Ja pane uks kinni!”
Vanaeit
