kööki. Ingrit ei ilmunudki mõnel hommikul kööki. Ta meikis end lõunani ning läks siis sõbranna poole, nii ta vähemalt väitis. Rainer ei osanudki õigupoolest oma lastega suhelda, sest seda suhet oli alati puhverdanud abikaasa. Urvet polnud enam aitamas ja Rainer tundis, kuidas need kaks ainsat vagunit tema vedurist lihtsalt eemale veeresid.
„Ma lähen jalutan veidi linnas,” sõnas pereisa kõigile kuuldavalt, lootes endale seltsi, kuid sai vastuseks vaid poja köhatuse.
„Sina, Ingrid?” küsis isa tütre poole vaadates.
„Jessas grr, sa ei ole ikka veel mu nime selgeks saanud! Mine, mine jaluta! Kes sind keelab,” tõstis tüdruk häält ja lisas, et tal on muud teha.
Nii lonkiski Rainer taas üksi viiendalt korruselt alla ja jäi õues trepikoja ees seisma. Ta ei teadnud, kummale poole astuma hakata. Tegelikult oli tal küll üks mõte, mida ta polnud seni täiel määral lahti harutanud. Ainus inimene, kes Urvet tol kadumisõhtul näinud oli, oli naist viimati näinud vana pärmivabriku poolt tulemas. Ja kuigi see nägemine oli vaid oletus, oli see oletus Raineril veel üle kontrollimata. Nii võttiski mees sel hommikul lõpuks kindla suuna ja sammus selverist mööda, et minna paneelmajadega piirnevat vanade eramajade kvartalit läbi kammima.
Rainer sammus kauplusest paari maja jagu mööda ja keeras siis majadevahelisse hoovi. Veel paarist hoovist läbi minnes jõudis ta kõnniteega piirneva silikaattellistest eramaja õue. Maja hoovis seisid lumised elupuud ja õhk nende vahel oli jahe. Imelikul kombel jäi Rainerile silma madal keldriaken. Selle ümbert oli lumi sulanud, justkui õhanuks maa seest soojust. Rainer kummardus ja katsus mustas nahkkindas käega klaastelliseid aknasüvendis, siis kostis aga maja välisukse klõpsatus ning mees ajas end sirgu, et lävele ilmunud vanainimest rahustada.
„Ei, ei! Ärge muretsege,” asus Rainer ukseketi vahelt trepile piiluvale vanainimesel oma käitumist seletama, „ma ei ole uus postiljon, Ei…”
„Ei? Mida te siis siin hoovis teete?” päris vanainimene ehmunult.
„Ma otsin kadunud inimest,” lausus Rainer spontaanselt ja võttis taskust välja Urve pildi, et seda vanatädile näidata.
„Miks te arvate, et… Et siit peab otsima?” küsis vanake hirmunult ja kitsendas uksepilu veelgi.
„Ei! Ega ma teda siit ei otsi. Oodake,” vastas Rainer kiiresti, sest kartis, et vanainimene tõmbab kohe ukse kinni. „Oodake! Ma tahtsin vaid pilti näidata. Ehk olete näinud? Ma käingi mööda maju ja kortereid ja näitan igal pool. Inimesed ikka teavad ju! Politsei ei jõua ka igale poole.”
„Ah politsei ei jõua. Ei noh, vaadata ikka võib,” lausus eit ja rahunes silmanähtavalt.
Vaadanud otsitava pilti raputas vanainimene pead. Rainer pidi taas oma tärganud lootuse kuivale jätma ja tülitamise pärast vabandades võõrast aiast lahkuma. Ometi oli ta lumiste elupuude alt läbi sammudes kummaline tunne, õigemini kummaline lõhn. Selles õhus oli midagi, mis meenutas talle Urve riideid, mis naise töölt tulles sarnaselt lõhnasid. Rainer tõmbas hooviõhku sügavale kopsu ja tal hakkas rinnus soe. Lahkudes pilku madalale keldri aknale heites Rainer naeratas, nagu oleks midagi meeldivat kohanud.
Edasi minnes tundiski mees end kuidagi erksamalt, justkui otsimismängu, kuum-kuum ja külm-külm, mängides. Ta astus võõrastesse hoovidesse, koputas ustele, näitas Urve pilti ja küsis ning vabandas, aga sai vastuseks vaid pearaputusi. Kaks kuud oli liiga pikk aeg, et veel jälgi leida, aga liiga lühike, et leppida kaotusega.
Rainer jätkas otsimist, aga ehk tegi ta seda juba sportlikust hasardist, sest see oli talle üldiselt loomuomasem kui romantiline igatsus elukaaslase järele. Rainer ei kavatsenud enne õhtut koju naasta ja istus lõunatunniks selveri kohvikusse. Ta ostis pudeli õlut ja kaks kiluvõileiba. Neid mäludes mõtles ta millegipärast Urve lõhnast ja vanast naisest ühes eramaja tuulekojas. Võib-olla oleks ka Urve kolme-neljakümne aasta pärast selline välja näinud, kui nad koos oleks vananenud. Ka Urve oleks olnud ilus ja puhas vanainimene, hoolitsetud ja kodu hoidev ning ka neil oleks võinud olla oma väike maja elupuudega aias ja sooja saunaga keldris.
Märganud kohvikuleti juures tuttavat, kiirustas Rainer tema poole. Ta kutsus Veera oma lauda ja kuigi naisel oli aega vähe, istus ta ometi.
„Ma vaid hetkeks. Mis sa tahtsid küsida?” kiirustas ta meest rääkima.
„Ma ikka selle pärast. Ma ei saa aru, miks Urve tuli linna poolt poe poole, mitte poest koju, kui tal toidukotid käes olid?” päris Rainer.
„Ma ei tea. Ma olen seda sulle juba sada korda seletanud,” lausus Veera. „Issand, ma olen nii väsinud. Ma ütlesin sulle. Auto aknast nägin. Tänavalaterna tule alt läks. Riides nagu Urve. Tema kandekott, see, mis tütar talle tegi.”
„See pealuu pildi ja pärlitega suur-suur õlakott?” küsis Rainer üle, ise taas õhinasse sattudes.
„Jah. Seesama,” vastas Veera ja vabandas, et peab kiirustama, sest lapsed jäid üksi autosse.
„Okei, aga tänu,” vastas Rainer ja nägi silme ees selgemast selgemat pilti, kuidas Urve mööda tänavat läks, pealuu pildiga suur-suur kott sangapidi õlal ja toidukraami täis kilekotid käte otsas.
II peatükk
Sel kevadel lõpetas Margus gümnaasiumi. Viimane õppeaasta oli poisi plaane kõvasti muutnud. Ta ei mõelnudki enam sportlasekarjäärist, aga ta ei saanud endale ka IT-kolledžit lubada. Jäi vaid lootus, et õnnestub kodulinnas ülikooli sisse pääseda ja füüsika teaduskonnas õppides oma infotehnoloogilist kirge rahuldada. Sõjaväkke kutsumine poissi ei hirmutanud, aga ta praagiti välja, sest ülekaalulisus oli spordist loobunud noormehe südant rikkunud. Margus ise ei pidanud seda ohtlikuks ja sõi aina, süüdistamata oma saatuses kedagi, kuigi tegelikult oli ta elupööre alguse saanud ema kadumisest.
Esimesed kaks kuud ei söönud Margus eriti midagi või siis ahmis valimatult suhu kõike, mis kätte juhtus. Ta lonkis, ema pilt taskus, mööda linnaparke ja tülitas võõraid. Mõnda aega tõmbas ta koos klassikaaslastega vahetunnil jõe ääres suitsu ja proovis õlut, aga kõik see maksis raha ja üksi isa palgast jäi väheseks. Söömisest oli parema enesetunde saamiseks rohkem abi ja toidu pealt isa raha kokku ei hoidnud, sest midagi muud ei osanudki ta oma lastele pakkuda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
