siis kotist uue siidöösärgi ja pistis padja alla, hilisemaks. Ta polnud öösärke kandnud selle ajani, mil seks lakkas olemast meelelahutus ja muutus sigimisaktiks. Nüüd pidi ta hüvituseks end uhkelt riidesse panema.
Seejärel, et mitte unustada, asetas ta basaaltermomeetri öölauale käeulatusse, paberköites raamatu alla, kus Johnny seda ei näe. Ta ei tahtnud, et mees teaks.
Natalie vahtis hetke voodit – laitmatu voodi, valgevasest otstega, valgete patjadega, otsekui romantilisest romaanist võetud – ja ohkas. Nüüd läksid padjad tema tagumiku alla niipea, kui kõik oli möödas, et aidata spermatosoididel koostöötõrksatesse juhadesse jõuda, samal ajal kui ta varbad valgevasest voodiotste taha haakis, et raskusjõule kaasa aidata. Naljakas, kuidas kõige romantilisemad hetked ära rikutakse.
Siis pööras Natalie paljal kannal ringi ja läks alumisele korrusele aruandeid koostama, et võiks need unustada ja võrgutajaks muutuda, kui Johnny kõrtsist naaseb.
4
Zoe Graham silmitses imestlevalt oma puhast eestuba ja soovinuks selle juukselakiga üle piserdada, et see ka tunni aja pärast samasugune välja näeks. Maja polnud nii puhas olnud päevast, mil nad sisse kolisid. Sileda kušeti nurkades olid kohevaks klopitud padjad, Wii mängukonsool oli suures plastmasskohvris koos kõigi pultide, kaablite ja mängudega, mis tavaliselt vaibal vedelesid, ja kõik lõhnas värskelt koristamise järele. Isegi kott-iste, millel Spencer ja Leo suurema osa ajast teleka ees sõid, jõid ja nääklesid, oli ketšupivaba ja kutsuv. Zoe astus sammu tagasi, pani käed puusa ja nautis kodu kummalist vaikust. Kui maja on puhas, on see tõeliselt kena, mõtles ta peaaegu üllatunult.
Kui vabanesid kolust, mis käis kaasas kahe alla kaheksa-aastase poisiga, nägi see peaaegu selline välja, nagu oli olnud kinnisvaramaakleri reklaamil: lahtine kamin, suured eendaknad, ajastuomased karniisid. Koduseks tegid selle aga arvukad raamitud fotod temast, Spencerist ja Leost, mis katsid sügavsiniseid seinu ja täitsid riiuleid, kus tema enda CDde ja koos lastega maalitud piltide kõrvale olid kuhjatud poiste mänguasjad ja DVDd. Pereelamu. Just sellepärast nad olidki selle ostnud, selle perekonnatunde pärast, ehkki seda polnud kuigi kauaks. Zoe tõrjus selle mõtte peast. Polnud maja süü, et David ära läks; see oli mehe töökaaslase Jenniferi süü. Ja muidugi ka Davidi süü: selleks et minema sõita, teeseldes, nagu toimuksid Solihullis nädalavahetusekursused, oli vaja kahte inimest. Maja on ikka veel pereelamu, meenutas Zoe, kuid pere moodustavad nüüd tema, Spencer ja Leo.
Zoe võttis teksaste tagataskust telefoni, läks uksele, tegi pilti harjumatust näidismajast, mille ta oli loonud, ja saatis emale. Siis salvestas ta selle taustapildiks.
Kõik.
Ilma CBeebie lastesaadete, mängupüssivalangute ja nääklemiseta oli maja õõvastavalt vaikne ja Zoe avastas, et paneb mõttes kokku värsket tegemata tööde nimekirja, et tõrjuda eemale närivat küsimust, kui lõbus on Spenceril ja Leol oma isaga. Ta teadis, et ei peaks nii madalale laskuma, kuid oli raske sellele vastu seista. Esimesed nädalavahetused olid kõigile nukrad olnud – pisarad, kui lahkuti, pisarad, kui naasti –, kuid nüüd ootasid poisid pikisilmi „issi” reedeõhtuid.
Kuid kes ei ootaks, mõtles Zoe, pannes ära kaugjuhitava auto, mille Spencer oli viimasel korral kaasa toonud. Nüüd tundus, nagu oleks mõlemal poisil kakskümmend sünnipäeva aastas.
Vastavalt kokkuleppele, mis nad olid pärast lahutust, peaaegu aasta tagasi sõlminud, käisid poisid Davidi juures igal teisel nädalavahetusel, lisaks veetsid nad seal pool koolivaheaegadest, jõuluõhtu, sünnipäevad ja vabad argipäevad. Advokaat oli Zoe’t hoiatanud, et ta laseb endale pähe istuda, kui Davidi nõudmistega lepib, kuid tema tahtis asjad inetu lahkumineku keskmesse sattunud poistele võimalikult kergeks teha. See oli tema viis asja neile talutavamaks muuta. Davidi viis oli neid rahaga üle külvata. Raha ja Haribo, millest Zoe oli poisid peaaegu võõrutanud.
Võib-olla peaksin külmkappi puhastama, nagu ema ühtelugu käsib.
Zoe silmitses oma korratut välimust kamina kohal rippuvast peeglist. Juuksed olid veelgi jubedamad kui tavaliselt: pruunid spiraaljad lokid tõmbusid koristamise pingutusest veelgi rohkem krussi. „Tere! Mis sul viga on?” küsis ta valjusti. „Kas sa tõesti koristad vabal päeval?”
Ta peaks puhkama, seda ta teadis. See oli haruldane ja väärtuslik „aeg iseendale”, millest salongi teised emad rääkisid alati igatsevalt nagu mõni inimene loteriivõitudest. Kas ei soovinud Zoe iga tööpäeva viimsel kui tunnil, et saaks kodus jalad seinale visata? Kas ei ihanud kõik juuksurid pikali heita ja veenilaienditele hõlpu anda?
„Aeg iseendale,” ütles ta valjusti. Veel viis tundi aega viita, enne kui poisid koju tulevad – küllaga aega … Milleks? Zoe pea oli tühi. Enne emakssaamist, kui ta ajaviiteks ikka veel läikivaid ajakirju luges, ja mitte ainult sellepärast, et need salongis vedelesid, oli see nii kerge. Tema pühapäevaõhtud olid rangelt paigas: näomask, säärekarvaeemaldus, juuksemask, ja ta võis rääkida raamatutest, filmidest, sellest, kuhu lühikese puhkuse ajal sõita – kõigest. Praegugi koostas ta nimekirju, kuid näis, nagu ei mahuks neisse muud kui „banaanid ära pruukida” ja „linad puhtaks pesta”. Ta vaatas taas oma peegelpilti ja nägi kurba naist, kelle heledad salgutriibud vajasid värsket värvi, kulmud tahtsid kitkumist ja kes tegelikult ei osanud endaga midagi peale hakata, kui kaks väikest poissi teda surmani ära ei väsitanud. „Oh jumal küll!” ütles Zoe tigedalt ja läks kööki, et võtta Bahlseni pakk, mille ta oli ära peitnud Spenceri eest, kes tundis šokolaadiküpsiste lõhna teiselt poolt tänavat. Need olid tema ainus salamaius neil harvadel mõnulemishetkedel, mida ta sai endale lubada. Tegelikult oli see esimene kord, mil ta enne keskööd küpsist sõi. Ma võiksin emale helistada, mõtles Zoe värskelt katlakivist puhastatud kannu sisse lülitades. Või Calile. Kuid juba sellele mõeldes teadis ta, et ei taha kummagagi rääkida. Tundus, nagu oleksid ema ja parim sõbranna ühendanud jõud võitluses „tema jaluleaitamise” eest – see sõna võttis Zoe meelest lahutusjärgsete kohtingute romantika kenasti kokku ja näis, nagu naaseksid kõik jutuajamised selle juurde, kas Zoe hakkab tantsutunde võtma või lugemisringis käima või teeb midagi muud, et endale uus elukaaslane leida. Ta ütles neile, et Spencer, Leo ja doktor Who5 on ainsad mehed, kelle jaoks tal praegu aega on, kuid aus olles pidi ta tunnistama, et pelk mõte taas lantima hakata tekitas temas tahtmise urgu pugeda ja end ära peita. David oli hävitanud sellegi vähese enesekindluse, mis tal kunagi oli, ja kui mõelda miiniväljale, mida tähendas uue mehe tutvustamine poistele – kui ta peaks niikaugele jõudma, et mõne leiab … Vesi läks keema ja Zoe hüppas püsti. „Aeg iseendale” tähendas enda üleslöömist, et uut peikat leida. Praegu eelistas ta kraamimist. Just seda ihaldas tema sisemine „mina” tegelikult: vaipa, kus ei varitseks mõnd lego, ja seebirandita vanni.
Nagu selgus, lahendas Zoe õhtu täitmise küsimuse sellega, et jäi toolis tukkuma, vaadates „Õhtusööki viiele” ja nautides passiivselt ligimeste ponnistusi seltsielu nimel, mida temal endal ei olnud.
Mingi kuues meel äratas ta siiski kümme minutit enne seitset, ja kuuldes tänavaotsast suure auto mürinat, ta lausa hüppas toolilt püsti.
„Küllap need on nemad,” ütles ta valjusti. Oli kummaline, kui polnud kellegagi rääkida. Ta ei suutnud sellest harjumusest päriselt vabaneda.
Heitnud puhtale elutoale viimase pilgu, tõusis Zoe ja hakkas köögis askeldama, rapsas põlle eest ja uuris külmkappi. Poisid tahavad kohe süüa; David viis nad alati McDonald’sisse ja laskis pugida igat sorti magusat, mis aga ette puutus.
Pelk mõte Davidile tegi Zoe närviliseks. Mitte et ta oleks ikka veel mehesse armunud olnud. Jumal hoidku, ei. Lumm oli lahtunud ammu enne ebameeldivaid stseene advokaadi juures. Kuna aga kuramuse Jenniferist kõige tema ameerika häälduse
„Doktor Who” on Suurbritannia ulmeline telesari.
