õige küll.” Sugenes vaikus. „Kuid sul on pea klaarimiseks just värsket õhku vaja! Ja ma tean, et koertele see meeldiks. Ja tead, Gemile kuluks veel üks jalutuskäik ära. Tal on vaja mõtteid eemale juhtida … noh, tead küll.” Rachel lausa nägi läbi ukse Megani väsimatut austraallasenaeratust. Ta märkas ka, kuidas Gemi kõrvad sõna „jalutuskäik” juures liigahtasid. Ma pean panka minema, mõtles Rachel. Ja mul on veel veini vaja.
Võin niisama hästi end jalule ajada.
„Olgu,” ütles ta tekki pealt lükates, et endale mitte valikuvõimalust jätta. „Mul läheb kümme minutit.”
Megan oli köögis ja vaatas märkmekaustast töötabelit, kui Rachel välja ilmus, seljas kõige lihtsamad rõivad, mis tal õnnestus väikesest reisikotist leida.
Suurel laual oli suurem peekonileib, kui ta mitme aasta jooksul näinud oli, ja sealsamas Freda Shackley, kes nägi fliisvoodriga vesti ja selle juurde sobivate roosakate spordipükstega ülemeelik välja. Kui Rachel sisse astus, naeratas naine talle hammaste välkudes.
„Tere, kullake!” ütles ta. „Oled valmis tänase teise vahetusega ühinema?”
„Teise vahetusega?” küsis Rachel. Ta heitis pilgu seinakellale: alles kümme läbi.
„Nojah, Ted käis koos minuga pargis ja on nüüd jälle kohvikus. Talle meeldib hommikul vara üks tiir teha,” seletas Freda. „Ta ütleb, et see paneb tal vere käima. Saadab mu teisele ringile, et ma tal jalus ei oleks!”
„Mis neist pensioniplaanidest sai?” küsis Megan märkmekaustas midagi alla joonides.
„Ta ütleb, et jääb pensile siis, kui sureb,” ohkas Freda. „Ütleb, et pühapäev on sooja hommikueine pakkumiseks parim päev. Usk, nokitsemine ja korralik Inglise hommikusöök. Neil on pühapäeviti parim minek.”
„Tedil ja Fredal on peatänaval Itaalia kohvik,” selgitas Megan. „Mustavalgekirju päevavarjuga. Mis ajast, Freda?”
„1912. aastast. Shackely kohvik pakkus hommikusööki mõlema maailmasõja ajal.” Freda täidlane suu vajus kurvalt mossi. „Ehkki mõnel päeval mõtlen, kui kaua veel, nüüd kus Lynne on Uus-Meremaal ja see uus delikatessikoht tehakse lahti ja mina ja Ted ei lähe sugugi nooremaks.”
„Te elate meid kõiki üle,” ütles Megan. „Teil on lihtsalt uut koera vaja, kes teid noorena hoiaks.”
Rachel aimas veel ühte pikka jutuajamist.
„Meie Pippinit ei asenda keegi,” ütles Freda otsustavalt. „See pole aus: me oleme nii vanad …” „Küll te hakkama saate. Rachel, see on sulle.”
Rachel heitis pilgu võileivale ja tundis, et suu hakkab vett jooksma.
„Mulle?” „Ja-ah! Me teeme kõigile nädalavahetuse vabatahtlikele jalutajatele peekonileibu, see on osa kokkuleppest. Ei saa ju lasta teil tühja kõhuga välja minna.” Megan tegi nimekirja linnukese ning jagas koerte tarvis välja mõned Bonio küpsised. „Kuni sa võileiba sööd, luba, et teen kiire kokkuvõtte, kuidas see käib.” Rachel viivitas. Tavaliselt ta leiba ei söönud – pigem lihtsalt ei ostnud seda –, kuid see lõhnas hõrgult. Ja lõppeks polnud tõenäoline, et ta peaks end lähemal ajal mõnesse Oliveri ostetud La Perla pesuesemesse litsuma. Enne kui ta end ohjeldada suutis, oli ta võileiva võtnud ja hõrgu ketšupist nõretava suutäie hauganud. Maitsmispungad joobusid õnnest. „Sa saad paari koeraga hakkama, eks ole?” jätkas Megan. „Gem tüli ei tekita, tal pole rihma vaja, aga ta õpetab Tinkerit ja Flashi kõrval käima. Nad alles hakkavad sellega harjuma, kuna pole varem rihma otsas olnud. Toodi ühe Rosehilli naise juurest, kes on omamoodi KA, nagu George tunnistab.” „KA?”
„Oi, vabandust. Krantsiaretaja.”
Freda laksutas keelt ja tõstis pilgu Rachelile, lahke nägu tulvil hukkamõistu. „Mõned vaesed väetikesed, kes siia tuuakse … pole eluski jalutamas käinud. Pole õieti sellest kuuristki väljas käinud, kus neid hoitakse, keti otsas nagu kutsikamasinaid. Tekib tahtmine …” „Freda, ära aja Rachelile hirmu peale!” ütles Megan. „Meil ei tule sageli nii tõsiseid juhtumeid ette. Need kaks pole nii hullud, ausalt. Mõlemad on valged West Highlandi terjerid, George tõi nad paar päeva tagasi. Ta saab mõnikord vihjeid koerakasvatajate kohta, kes tahavad loomadest lahti saada – kahjuks pole kõik koeraomanikud koeraarmastajad.” „Ja ta toob nad siia?” On alles jultumus: ise peab mulle loengut, et peaksin asja ärilisel küljel silma peal hoidma ega tohiks pehmeke olla, mõtles Rachel.
„Jah, Dot võttis nad alati vastu. Me armastame neid vaeseid kullakesi. Nad vajavad lihtsalt natuke rohkem hoolt ja armastust kui tavalised kodutud koerad. Kas oled valmis minema?”
Rachel taipas, et oli võileiva hävitanud umbes kolme ampsuga. Seni polnud tal aimugi olnud, kui tühi tema kõht on, aga nüüd meenus talle, et viimati sõi ta korralikult … kümme päeva tagasi. Selle kiirõhtusöögi oli ta valmis visanud just enne seda, kui Oliver kohale jõudis ja inetu sündmusjada käima lükkas.
„Kui tagasi jõuad, saad veel,” ütles Freda Dog Worldi, mobiiltelefoni ja teekannu käeulatusse sättides. „Kui midagi vaja on, siis helistan. Kas mul su number on?”
Ta heitis pilgu Rachelile, kes tahtis öelda, et tema telefon pole laetud, kuid Megan tõmbas midagi seinast välja ja ulatas talle.
„Ma panin su telefoni laadima,” ütles ta abivalmilt. „Mul on samasugune. Kokkusattumus, mis?”
Rachel lülitas telefoni sisse, ja otsekohe hakkas see sõnumitest märku andes piiksuma. Viisteist vastamata kõnet, kümme sõnumit. Just sellepärast ta oligi lasknud akul tühjaks saada. „Hm, tänan.”
„Mine siis!” ütles Freda. „Ära seda ilusat päikesepaistet maha maga!”
Megan pistis Rachelile üht-teist pihku. „Kakakotid, maiused, vile, rihm, kommid sulle endale.” Ta naeratas. „Tere tulemast koerajalutajate maailma!”
Õunaaias oli õhk karge ja päikesevalguses kümbleva erksinise taeva taustal olid raagus puuokstel kahvaturohelised pungad.
Nagu Megan oli ennustanud, tundis Rachel end värskes õhus paremini, ja ehkki tema Doti varukummikutes vantsivad jalad alguses tõrkusid, avastas ta, et Meganiga sammupidamine pumpas kehasse muudki kui verd. Tundus, nagu paneks see aju tühikäigul tööle, ja esimest korda mitme päeva jooksul viis üks mõte teiseni, mitte ei keerelnud üha koomale tõmbuvas silmuses.
Peamiselt mõtles Rachel, kas suudab jalad nii maha panna, et kahele närvilisele väikesele valgele terjerile peale ei astu, kuid algus oli tehtud.
Four Oaks asus künkatipus nagu lapse joonistus: täiesti sümmeetriline kast, neli suurt valgete raamide ja kuue ruuduga akent, kaks ülemisel, kaks alumisel korrusel, punase eesukse kohal ümaraken ja esikülg luuderohtu kasvanud. Sealt avanes panoraamvaade Longhamptoni napile tänavavõrgustikule ja Rachel nägi viktoriaanliku raekoja torni kaugete katuste kohale kerkimas, kui tema ja Megan õunaaiast välja jõudsid ning rajale suundusid. Ehkki alev oli üsna toimekas, niipalju kui ta mäletas, muutus maastik koertekodu taga peagi maapiirkonnale omaseks: tagaväravast mööduv tanum viis ühtpidi alevisse ja teistpidi paksu metsa, mille taga olid lehmakarjamaad ja algasid lauged künkad. „Me teeme tavaliselt selle tiiru, mis viib läbi metsa alevisse ja ringiga ümber pargi tagasi,” ütles Megan, hakates astuma mööda ratsasõidurada, mida ääristasid pihlakad ja astelherned. Ta suunas nelja koera kahe topeltrihma otsas nagu sõjavankrijuht. „Kui tahad, käi kähku poes ära ja osta, mis vaja, ma loobin seni neile palli.
