tema paistab su riiete pärast nii mures olevat.” „Ma ei küsi moealast nõu mehelt, kes kannab punaseid pükse,” ütles Rachel, kellel kevadõhk oli tuju tõstnud. „Need on peaaegu kogu Suurbritannias 1938. aastast keelatud.” Megan itsitas. „Ma ütlen selle talle edasi, eks. Ongi juba aeg talle nina pihta anda. Oi, Tinker! Tule ära. Tõmba tasakesi, Rachel.” „Nina pihta anda?” Rachel tõmbas Tinkeri põõsast välja, kartes, et teeb koerale haiget. „Kas tahad öelda, et ma olen samasugune mats nagu tema?” „Ei! See tähendab, mingil määral. Oh, George on kohutav. Mina arvan, et see tuleb üksielamisest.” Megan vakatas, oodates, et Rachel terjeri taas enda võimusesse saaks. „Aga sa peaksid Fredat nägema, kui George talle räägib, kui kasvatamatu Pippin oli. Freda kukub itsitama.”
„Ilmselt sellepärast, et ta on ainsana nii vana, et mäletada aegu, mil matslikkus sarmikalt mõjus,” ütles Rachel. „Kas George tõsiasjast, et ta elab üksi, järeldusi ei tee?”
„Noh, see on tema valik. George’il pole imetlejaist puudust, usu või mitte,” ütles Megan. „Mõnele siinsele naisele meeldib see karmist veteranist Daniel Craigi väljanägemine. Ja tal on praksis, nii et ta kühveldab kõigi siinsete hobuste ja talude pealt raha kokku.”
Rachel turtsatas lõbustatult. „Daniel Craig! Kas ta nii arvabki?”
„Nii arvavad kõik teised, eriti pärast seda, kui ta ilmus proua Merrymani jõulukokteilile smokinguga. Rachel, siin on kolgas. Siin pole erilist valikut.” Megan seisatas, pani ühe käe Racheli käsivarrele ja ajas silmad hoiatavalt pärani. „Ela aasta jagu Longhamptonis, ja sa tabad end mõtlemast, et Ted Shackley sarnaneb Paul Newmaniga. Usu mind, hakka parem vanemaid mehi vaatama.”
Rachel naeris ja viivuks peaaegu et unustas, miks see üldse naljakas ei ole. Kuigi too märkus teda puudutas – et ta valis alati vanemaid mehi, arvates rumalast peast, et nood on usaldusväärsemad –, oli see ikkagi naljakas, ja ühtäkki tundis ta kergendust. Megan ei teadnud Oliverist. Rachel ei pidanud ei mehe käitumist selgitama, ei teda maha vaikima ega välja vabandama, nagu oli teinud oma Londoni-sõprade ees, leppides ise pooliku eluga.
Oliver oli läinud. Rachel alustas uuesti. Kummalisel kombel oli tunne, nagu vabanenuks ta koormast.
Rachel näris huult ja naeratas laialt ning nad hakkasid künkast alla minema.
Rada laskus laugelt allapoole ja Rachel muretses terjerite väikeste käppade pärast, kui nood ebatasasel pinnal sibasid, kuid näis, et Gem pidas korda: tema rahustav lähedus hoidis teisi liiga kaugele ette tormamast. See on armas, mõtles Rachel, vaadates, kuidas kolli kahte väiksemat koera vaistliku hoolega karjatab, nagu oleksid nood lambad.
„Kauaks sa siis kavatsed jääda?” küsis Megan. „Ma ei nuhi, aga millalgi peame kaubanduskeskuses ära käima.”
„Ma tean,” ütles Rachel. „Arved. Ma pean vist need ära maksma, enne kui testament kinnitatakse ja ma raha tagasi saan?” Ta tõstis närviliselt käe, et tumedaid juukseid kohendada, ent adus siis, et tema randme külge on kinnitatud rihm ja et ta oleks üllatunud terjeri äärepealt jalust rabanud. „Vabandust, kõik need blanketid ja juriidiline keel ajavad mind veidi segadusse. Õigupoolest ma ei tea, kust pihta hakata.” „Noh, kui sul abi vaja on, siis lihtsalt küsi,” ütles Megan. „Kuid enne peame koertekodu kulud katma, ja piim ja leib on ka otsas. Ja see on veidi piinlik, aga ma pole viimase kuu eest palka saanud ja olen üsna plank.” Rachel seisatas oma endassesüüvimuse pärast piinlikkust tundes.
„Anna andeks, Megan. Ma käin pangas ja võtan veidi sularaha.” Mul on ilmselt küllalt raha, mõtles ta ligikaudseid arvutusi tehes.
Töölt ära tulnud ja kuulnud, et Doti pärandus ei saa õigupoolest enne tema omaks, kui testament on kinnitatud, polnud Rachel eriti mõelnud sellele, kuidas end elatada. Kokku hoida tal tegelikult ei õnnestunud; vaba ja vallalise elustiil hüvitamaks Oliveriga koos elamise keerukust maksis tähelepanuväärse osa tema palgast. „Tore! Niisiis, kui kauaks sa kavatsed siia jääda? Kuuks? Mõneks kuuks?” Megan laksutas keelt ja segavereline Staffordshire’i bullterjer tema pikima rihma otsas astus taas tema jala kõrvale rivisse. „Alatiseks?” „Ma ei tea,” vastas Rachel.
„Küllap sul on Londonis korter, eks.” Megani toon oli vestluslik, mitte uuriv, ja nii siiras, et Rachel tabas end ausalt vastamas. „Ei, tegelikult mul pole korterit. Ma üürisin ja andsin hiljuti võtmed ära. Tead, see käis mu töökohaga kaasas ja ma tulin just töölt ära. See on … keeruline.” Megan tõstis huvitatult pilgu, ja kui Rachel tema kaastundlikku nägu nägi, paiskusid sõnad välja. Rachel polnud suutnud sellest kellelegi sõnakestki poetada, isegi mitte emale. Isegi parimale sõbrannale Alile, kes, ise turvaliselt abielus, oli ikka ja jälle hoiatanud, et just nõnda läheb, oli ta rääkinud vaid peamist. „Ma läksin paar nädalat tagasi oma peikast lahku. Me …” Rachel kõhkles, et jätta välja inetumad üksikasjad ja keskenduda meeldivamatele – suhtekorraldaja harjumuse jõud. „Me olime kaua aega koos, töötasime ühes ja samas agentuuris. Oliver oli äri osanik ja mina teenindusdirektor. Mu korter oli kontori peal – see tähendab, ma sain üürisoodustust, kuna olin võtmehoidja –, aga kui me lahku läksime, pidin tõesti minema pääsema. Otsekohe. Tahtsin olla kusagil, kust Oliver mind ei leiaks. Ja siis juhtus kõik see ja ma tundsin, nagu …”
„Oh jumal.” Megan seisatas ja koerad jooksid edasi, rihmad pingul. „Kas ta oli vägivaldne?” Megan haaras Racheli käe, ilme murelik ja pinev. „Sa võid mulle öelda, ma ei räägi kellelegi. Aga kui ta sind otsib, peaksime võib-olla Fredale ja teistele ütlema, et nad valvel oleksid? Sa peaksid politseisse pöörduma, nad on siin kõik nii head, see pole nagu Londonis.”
Rachelil läks hetk aega, et aru saada, mida Megan räägib, aga kui ta taipas, käis tal judin üle selja. Mitte seda polnud ta öelda tahtnud! Ta ei tahtnud, et Oliver ta leiaks, sest küllap mees on vihane sihiliku kaose pärast, mille Rachel oli lahkudes tekitanud, kuid samas kartis naine, et piisab mehe ainsast sõnast, ja ta langeb taas talle kaela nagu lollike, kes ta nii kaua oli olnud.
„Ei, ei, ta pole selline,” vastas Rachel. „Ta oli …” Rachel vakatas õigeid sõnu otsides.
Kuid häda on selles, mõtles Rachel kibestunult, et kõiki ebamugavaid detaile ei saa vahele jätta. Oliver Wrigley oli tema peika, aga mees ei olnud tema omand. Õigupoolest ei saanud Rachel temast ilma jääda.
Oliver oli abielus proua Kath Wrigley’ga, juba 1989. aastast peale.
Rachel polnud selle üle uhke, et ta oli armuke, kuid ta oli Oliveri siiralt armastanud. Olgu, kõigepealt oli ta suhtunud väikese kahtlusega mehe juttudesse Kathi huvipuudusest ja karile jooksvast abielust, mis püsis vaid hüpoteekide ja õppemaksude toel, kuid nende vahel tekkis säde, mida ta ei suutnud lämmatada, ja mees vandus, et tunneb end elusana vaid siis, kui nad on koos. Rachel oli Alile – ainsale sõbrannale, kellele ta need üksikasjad usaldas – kinnitanud, et nende armastus on ehtne, kokkulepe, mis jätab talle vabaduse ja säästab teda süütundest selle pärast, et ta ühe isa perekonna juurest ära meelitab. Ta oli rõhutanud, et Oliver armastab teda tõeliselt, ja Ali oli noogutanud, sõnagi lausumata, ja ega Rachel enamat palunudki. Pikka aega oli tema hing ihaldanud just seda. Oliver ja Rachel mõistsid teineteist, veetsid koos kirglikke erutavaid öid ja mees polnud tal kunagi pühapäeviti jalus ega näinud tema kassiahastust. Vähehaaval lakkas Rachel kuulamast häält, mis talle meenutas, et see on väär. Ta polnud kunagi palunud mehel Kathi maha jätta, kartes kuulda vastust, mida ta ette teadis, ja aastaid oli kõik korras olnud. Kuni ta ei saanud enam läbi sõrmede vaadata sellele, mis toimus otse tema nina all. Ali oli talle juba kaks kuud pärast suhte algust öelnud, et kõik nii lõpeb. Oliver läks alati Kathi juurde tagasi. Igavatest jutuajamistest ja lahkarvamustest hoolimata oli too ju tema naine. Ja nüüd oli Racheli tõeliseks karistuseks muidugi südamevalu varjamine, just nagu oleks ta armuloo oma rinda peitu
