pesi, et kaht piinavat minutit täita, ilmusid tema hämminguks nähtavale kaks roosat joont. Natalie tundis, kuidas vannitoa põrand jalge alt kaob ja veri kõrvades taob. Nad olid hakkama saanud! Nad olid lapse eostanud!
Ta lausa lendas allkorrusele, et Johnnyle tulemust näidata, kuid mees oli juba pühapäevaseid lehti tooma läinud. Natalie valis värisevi sõrmi tema mobiilinumbri, pulbitsedes sõnadest, mida oli harjutanud nii sundimatult ütlema: hei, issi! Või ehk: kas Longhamptoni aasta isa kuuleb? Ta ei suutnud otsustada.
Telefon mehe taskus kutsus ja Natalie muudkui vahtis testrit, suutmata seda uskuda, aga sellal kui ta vaatas ja telefon kutsus, hakkas esimene joon kahvatuma, üha kahvatuma, kuni hääbus. See oli läinud! Keemiline eksitus, üldsegi mitte laps.
Ta lõpetas kõne, enne kui Johnny jõudis vastata, ja vajus köögipõrandale, võimetu rusuva pettumuse tõttu pead tõstma. Muidugi oli liiga vara proovi teha. Muidugi juhtus selliseid asju. Muidugi oli vara. Aga ikkagi … Natalie ei rääkinud Johnnyle, kui mees vilistades uksest sisse astus, teades, et mees ütleks kõike seda, mida ta juba teadis, ehkki õrnalt ja lahkelt. Tester ei näidanud enam kunagi rasedust. Sel kuul on teisiti, ütles ta endale, vahtides kahte roosat joont, mis kinnitasid, et munarakk on valmis eralduma. Sel kuul pidi olema nende kord, isegi statistika järgi. Jooned pidid olema ühte värvi tõendamaks, et ta on viljakas. Kas need olid ühtemoodi või oli vasakpoolne veidi tumedam? Ta vaatas seda vastu valgust, et kontrollida, ning võpatas, kui ukse paugatust kuulis. „… kutsu koosolek kokku, et seda arutada, Kim. See on liiga ränk suunis, et seda mu meeskondadega ettevalmistamatult arutada.” Oh jumal, mõtles Natalie, süda saapasääres. See oli Selina. Tal olid sinihambakuularid, nii et ta võis vastik ülemus olla igas vabu käsi nõudvas keskkonnas, vets kaasa arvatud. „Tõesti? Kindel?” Kraanid keerati lahti ja Natalie ei kuulnud kõike.
„Mhmh. Mhmh.” Mis mhmh? Natalie kikitas kõrvu.
„Noh, mina seda otsust langetada ei taha, Kim. Ma loodan, et see on minu otsustada … Jah, ma saan aru, et peakontor võtab karmi hoiaku, me kõik teame, mis toimub, mis on minu arvates …” Natalie’l hakkas süda kloppima, aga just siis, kui Selina asus olulisimaid üksikasju avaldama, hakkas kabiinis kumisedes helisema tema enda telefon. Natalie soris kotis, et see välja lülitada, kuid telefon oli kotipõhja libisenud, kui ta testri välja võttis, ja ilmselt nähtamatuks muutunud. Selina jäi otsemaid vait.
Oh kurat, närveldas Natalie, telefoni pabertaskurätikute segadikust palavikuliselt välja kaevates. See oli Johnny, ja just sel hetkel lõppes helin ning vetsus võttis maad pinev vaikus. „Räägime hiljem,” ütles Selina rõhutatult. „Pole kõige parem aeg.”
Taibates, et tal pole muud valikut, tõmbas Natalie vett ja tegi ukse lahti nii ükskõikselt kui võimalik, Selina poole isegi pilku heitmata. Pole minu süü, kui ülemus otsustab naiste vetsus salakõnelusi pidada, mõtles ta, kuid see ei vähendanud ei ebamugavustunnet ega uudishimu, miks ülimalt vaoshoitud Selina hääl oli kõlanud nii – nojah – närviliselt. Käsi pestes nägi Natalie siiski silmanurgast, et Selina vahib teda ebahariliku ilmega, ja ta ajas end üllatunult sirgu.
Ta kuivatas käed ja arutas, milline on piinlike vetsukohtumiste etikett. Õnneks lahendas Selina olukorra.
„Sa pole seda kuulnud,” kähvas ta.
„Mida kuulnud?” küsis Natalie ilmetult vastu.
Niipea kui Natalie taas oma kabineti suhtelises turvalisuses oli, helistas ta Johnnyle.
Taustahäältest järeldas ta, et mees peab söögivahetunnil korda.
„Hei, kaunike!” ütles mees. „Kas tahad täna õhtul tulla ja koeravalus meest näha?”
„Mida?” Natalie toksis pastakaga vastu lõuga. Andrea vaikne silmaspidamine oli näidanud, et keegi teine ei tea, mis peakorteris toimub, ja see vaid suurendas Natalie muret. Kuid Johnny jutt tegi tal enamasti tuju heaks. Mehele oli omane too julgustav õpetajalik suhtumine, et mõningase pingutuse ja püüdlikkusega võib kõike saavutada.
„Koeravalus meest. Bill võtab sellest Hartley künka varjupaigast koera ja tahab, et me aitaksime tal valida.”
„Aga koer oli ju sinul, mitte minul.” Natalie lükkas laua all kingad jalast ja liigutas varbaid. Üks aknaga nurgakabineti hüvesid. „Minul on ainult küülik olnud ja see oli kakskümmend aastat tagasi.”
„Ma tean, aga ta hindab su naiselikku vaistu. Mina pean ainult ütlema, millist koera võtta, sina peaksid teda suunama selle looma juurde, kes talle sobib. Sa ju tunned Billi.”
„Jah. Ma tunnen Billi,” ütles Natalie. „Talle meeldib nõu küsida. Ja veel kord küsida. Ja veel kord, kui on, kellelt.”
„Mis kell sa vabaned? Viiest?”
Natalie vaatas meilikasti: see oli poole tunni jooksul, mille ta oli lõuna söömiseks vabaks võtnud, taas täis saanud. Ja tal olid terveks pärastlõunaks kokkusaamised määratud ja ta pidi hakkama koostama aruannet selle kohta, kas GreenPeal tasub oma muretainaküpsistega „kohalikule talutoodete turule trügida”.
Nagu suudaks ta tema mõtteid lugeda, lisas Johnny: „Kuule nüüd, Nat, sa tegid kogu möödunud nädala ületunde. Kas Selina ei võiks sind premeerida?” „Asi on, nagu on.” Natalie tasandas häält. „Ma arvan, et Selina otsib inimesi, keda pole põhjust premeerida. Praegu on varem töölt ära hiilimiseks halb aeg.” „Aga, Nat, ma arvasin, et me võiksime selle koera üle vaadata, õhtust süüa ja siis, tead, jääks meil õhtul aega ka endale.” Mõlemad teadsid, mida see tähendab. Vähemasti ei pidanud mina seda ettepanekut tegema, mõtles Natalie, vähemasti mees teab. Ja hoolib. „Ma teen, mis suudan,” ütles ta. „Kuule, mulle tuleb kõne; seal näeme.
Pärast viit, niipea kui tulema saan.” „Niipea kui saad,” ütles Johnny häält tasandades, et lapsed ümberringi tema kähedat Barry White’i sosinat ei kuuleks. „Sest ma ei taha, et Bill Harper ja tema koerast pruudiasemik meie ühisest ajast tüki haukaksid, eks.” „Olgu,” ütles Natalie õnnelikult.
„Ma ei arva ikkagi, et peaksin teda küsitlema,” ütles Rachel ja lükkas märkmekausta üle kontorilaua Megani poole. „Miks mitte? Sa pead ükskord algust tegema.” Megan lükkas kausta tagasi. „Ja see pole nii raske. Kõik küsimused on olemas. Lihtsalt tee linnuke: jah või ei. Niisama lihtne.” Rachel vahtis küsimustikku ja üritas mitte mõelda, kuidas öelda Meganile, et tal pole vähimatki kavatsust jääda senikauaks, kuni temast saab vilunud koerasokutaja. See oli olnud halb õhtupoolik. Palju koeri, pidev haukumine. George Fenwick, kes näägutas teda kirpude pärast, ja tõdemus, et ta ei suuda enam iial Topshopi astuda, ilma et tunneks end vanaemana. „Aga asi pole ju nii lihtne?” hädaldas ta. „Kuidas ma õige koera valin?
Kuidas jõuan nõidusliku Doti-hetkeni, mil inimene ja peni kohtuvad ja on hiljem elu lõpuni õnnelikud? Ma ei saa sellega hakkama.” „Kuule, selle murega tegeled siis, kui see on käes. Rohkem kui üks „ei”, ja inimene ei saagi koera.” Megan heitis talle üle hiiglasuure teekruusi pilgu. Rachelile tundus, nagu peetaks tervet varjupaika teega ülal. „Freda on raskema töö juba teinud: me teame, et mehel on sobiv maja ja ta pole koerte vastu allergiline.”
„Ma ei usu, et kodu kontrollimine Freda meelest raske on,” sõnas Rachel, lehitsedes üksikasjalikku – võiks koguni öelda, et uudishimulikku – ettekannet, milles mainiti, et Bill Harperil on „väga meeldiv triiphoone, mille pealt pole kokku hoitud!” ja „kaunis aed, umbes sama suur nagu meil, ehkki peenrad pole nii kenasti kujundatud”.
„Nojah. Ükskõik. Mehel on korralik aed, taraga, lapsi
