hoolitsuse osaliseks. Tal ei olnud palavikku ja arstid uskusid, et ta paraneb täielikult. Järgmisel päeval sünnitas ta surnud pisitüdruku. Dorothea ja Dudley kurvastasid mõlemad väga, aga arstid kinnitasid endiselt, et Dorothea ise jääb elama. Nad kordasid seda seni, kuni ta suri kaheksa päeva pärast tulekahju. Ema sõitis rongiga matustele, ent meie ülejäänud jäime sügavas masenduses maha Ipswichi.
Mäletan, kuidas ma tundsin, et Dorothea kaotust ma üle ei ela, ja ma ei tahtnudki enam üldse elada. Ema tuli tagasi Saint Louisist ning tõi kaasa Dudley ja poisid. Nad astusid rongilt maha nii haletsusväärsetena, kuid millist lohutust sain mina pakkuda? Neil ei ole ema, mõtlesin ikka ja uuesti.
Ühel õhtupoolikul varsti pärast matust oli Ipswich Bayl kohutav torm ja ma rääkisin ära ühe poisi naabersuvilast, et ta viiks mind paadiga sõitma. Lained peksid vastu vööri ja pressisid üle paadiserva meile otse näkku. Ma ei osanud isegi ujuda, aga tema ei pööranud tagasi ka siis, kui majakavaht signaliseeris, et tuleksime ära. Pilved olid madalad ja hirmuäratavad ning õhk oli raske ja veest soolane. Tundsin kogu aeg, nagu upuksin, ikka ja jälle. Ja kuigi me jõudsime tol päeval kaldale tagasi, jäi tunne, et olen ikka veel väljas lahel ja vajun järjest sügavamale, mind kummitama terveks ülejäänud suveks ning veel kauemakski.
Septembris istusin rongile ja sõitsin ära Bryn Mawri nagu planeeritud, kuid mu sealsed klassikaaslased näisid vibreerivat teisel sagedusel. Minu magamiskorpuse tüdrukud veetsid oma õhtupoolikud salongis, juues teed või kuuma vahust šokolaadi ning lobisedes tutvumisõhtutest ja võimalikest vallutustest. Tundsin ennast täiesti võõrana. Tütarlapsena teadsin, et olen ilus oma säravpunaste juuste, kenade silmade ja heleda nahaga, kuid ma ei näinud üldse hoolivat, kas poisid mind märkavad või mitte. Lakkasin huvitumast riietest ja ka õppetööst. Hakkasin eksamitel läbi kukkuma, mis oli mulle raske ja ka üllatav, kuna olin kogu oma elu olnud hea õpilane, kuigi olin tohutult palju puudunud. Nüüd leidsin, et ma ei suuda ennast kokku võtta, koondada tähelepanu ega huvituda asjadest.
Järgmisel sügisel lasksin ennast Fonniel ja emal ümber veenda ning jäin koju. Ma ei saa öelda, et kodus oleks mul parem olnud kui koolis. Majas polnud kusagile peitu pugeda, et pääseda süngetest mõtetest. Ma ei saanud magada ja kui saingi, painasid mind koledad unenäod Dorotheast ja isast, kus aina kordusid nende elu viimased traagilised hetked. Ärkasin paanikas, mis tõotas veelgi rohkem rõõmutuid päevi ja öid. Ja kui ma nüüd ütlen, et jäin sellisesse tardumusse veel kaheksaks aastaks, siis saate aru, milline elujanu haaras mind just siis, kui mu emale oli jäänud veel nii vähe elada.
Ema põdes aastaid Brighti tõbe − kroonilist neerupõletikku −, kuid ta tervis halvenes kiiresti 1920. aasta suvel. Juuli ja augusti kõige kuumematel nädalatel lahkusin ma väga harva ülakorruse tubadest ja kui pidingi ära käima, jäi tema lõputult muretsema.
„Elizabeth? Oled see sina?” hüüdis ta nõrga häälega, niipea kui kuulis mu samme trepil. Ma ei ole kindel, miks ta pärast kõiki neid aastaid hakkas kasutama mu täisnime, aga just siis üllatasid mind paljudki asjad tema juures. Ta ei sarnanenud enam teraskõva selgrooga nõudliku naisega, kes võis mind alati ühe sõnaga maha suruda. Nüüd oli ta nõrk ja rahutu, hüüdes mind jälle, kui kiirustasin trepist üles: „Elizabeth?”
„Olen siin, ema.” Astusin meie kõige suuremasse tuppa, kus ta puhkas roosa sametiga kaetud kulunud kanapeel. Panin ostukotid maha ja võtsin kübara peast. „Kas sul on liiga palav? Võin ma akna lahti teha?”
„Kas on siis soe?” Ta käed mudisid heegeldatud pleedi ta süles. „Olen üdini külmunud.”
Tõmbasin tooli kanapee juurde ja võtsin ta käed, hõõrudes neid, et veri hakkaks liikuma, aga kust ma ka puudutasin, jäid sinna jäljendid mu sõrmeotstest, justkui oleks ta nahk muutunud leivataignaks. Lasksin ta käed lahti ja ta hakkas niutsuma.
„Mida ma teha saan?”
„Too õde siia. Vajan praegu enda juurde Fonniet.”
Noogutasin ja tõusin, et minna, kuid ta silmad läksid suureks. „Ära mine, palun ära jäta mind üksi.” Nii ma siis istusin jälle ja nii see käis kogu pika õhtu. Ta sõi veidi puljongit ja magas rahutult mõned tunnid. Siis, kesköö paiku, jäi ta äkki rahulikuks.
„Muretsen väga sinu pärast, Elizabeth,” lausus ta. „Mis sinust saab, kui ma kaon?”
„Olen täiskasvanud naine, ema. Mul läheb kõik hästi, luban sulle.”
„Ei.” Ta raputas pead. „Aastaid tagasi proua Curran ja mina rääkisime sinust Dorotheaga.” Ta hingamine oli vaevaline ja ma ei tahtnud, et ta niiviisi heitleks.
„Tst. See ei tähenda midagi.”
„Tähendab küll. Me küsisime temalt mitu korda sinu kohta ja ta lükkas meid tagasi. Tal polnud midagi öelda.”
Olen alati olnud skeptiline okultismi suhtes − laud, küünlavalguse seansid vaikuses ja kirjutamissessioonid punaste rätikutega kaetud lampide valgel −, aga nüüd tundsin, kuidas mind läbis külmavärin. Kas on võimalik, et ema oli tõesti olnud ühenduses Dorotheaga? Ja kui nii, miks oli mu üheksa aastat tagasi surnud õde mulle selja pööranud? Kas ta teadis midagi ränka ja kurba minu saatusest? Mõte sellele hirmutas mind, kuid mingil juhul ei pruukinud see olla kindel. Ma ei saanud paluda ema, et ta täpsustaks seansi üksikasju; ta oli kurnatud ja murelikum kui kunagi varem. Ja mina polnud täiesti kindel, kas ma üldse seda teada tahan. Mis aga siis, kui tulevik on halvem kui olevik? Mis siis, kui tulevikku ei olegi olemas?
Jäin kogu selleks augustiööks püstise seljaga toolile kanapee kõrval. Tupsutasin ema laupa ja kaela niiske lapiga ning vaatasin välja sooja suveöösse: nägin tumedat taevast ja veel tumedamaid puid, kõik nii kaugel kui eksponaadid muuseumis. Ning ma teadsin, et kunagi suren ka mina selles toas. Mu eluratas pöörab just selles suunas.
Tunnid möödusid ja koidu paiku suri mu ema ainsagi ohketa ja rahulikult hingates. Kui väga see erines sellest, kuidas oli lahkunud isa − revolvrilask, mis raputas uksi piitadel −, aga mitte sugugi vähem lõplik. Sellal kui kõik all veel magasid, vaatasin nägu, mida ma mõnikord olin vihanud ja teistel kordadel haletsenud. Ta käed olid kummalgi pool ta kõhna keha ja ma puudutasin ühte sõrmeotstega, tundes ta vastu suurt ja keerukat armastust. Läksin alla, et äratada Fonnie ja Roland ning kutsuda arst. Valmistasin hommikueine ja käisin vannis ning istusin siis Fonniega saali, et arutada matuse korraldamist. Ema surnukeha oli endiselt ülakorrusel ja ootas koroneri ning ma tundsin, et ta avaldab mulle ikka veel survet. Emale meeldis mu vaikne elulaad, nagu oleks minust saanud just see, mida ta lootiski, mis polnud tegelikult üldse mitte midagi. Surve mulle oli väga ammune ja võimas, ning ma teadsin, et võin sellele kergesti järele anda, jäädes eikellekski. Või võtta kõik, mis mul on, ja trügida teises suunas.
Viis
„Kas on õige koht, preili?” küsis taksojuht.
„Peab olema,” vastasin ja avasin ukse.
Olin tagasi Saint Louisis pärast pikka päeva rongis, päeva, mida oli veelgi venitanud tunne, nagu oleks mul Chicagos midagi nurjunud. Nüüd olin jälle tagasi Fonnie ja Rolandi majas Catesi avenüül. Ning ainus, mida ma teha sain, oli mehele ära maksta ja autost välja ronida.
Väljas oli õhk karge ja jahe. Autojuht astus mu taga ja kandis kotid läveni, katuse alla; me sammud kajasid õõnsalt tänavaplaatidel. Sees lasksin pagasi trepi alumisele astmele ja läksin üles oma eluruumidesse, mis tundusid külmad ja sisseelamata. Kuigi oli hilja ning olin väsinud ja kurnatud, süütasin lambid ja tegin kaminasse tule, et sooja saada. Istusin roosale kanapeele ja võtsin kätega õlgadest kinni ning hakkasin mõtlema,
