ja võttis mul käest kinni. (Ta oli hakanud lugema üht Ameerika raamatut lastepsühholoogiast. Seal julgustati oma tunnetest rääkima. See tekitas tahtmise enesesse sulguda.)
„Ei,” ütlesin ma uuesti, kokkupigistatud suuga.
Tegu oli olnud ainult arusaamatusega. Ma olin lihtsalt arvanud, et Jeesus oli eksitus, muud midagi; planeerimata rasedus.
„Planeerimata, tõepoolest!” karjus vikaar. „Ja kust sa sellise jumalavallatu kõntsa võtad, sina vääritu laps?”
„Ma ei tea,” ütlesin ma, „lihtsalt selline mõte.”
„Lihtsalt selline mõte?” kordas tema. „Kas sa tõesti arvad, et jumal armastab neid, kes tema suures plaanis kahtlevad? Seda ma sulle ütlen, preilike, ei armasta”, ning vikaari käsivars sirutus välja ja määras mind pagendusse. „Nurka,” ütles ta, ning ma jalutasin tooli juurde, mis seisis näoga vastu niisket, pudisevat rohelist seina.
Istusin seal ja mõtlesin selle õhtu peale, kui vanemad olid minu tuppa hiilinud ja öelnud: „Me tahame sinuga millestki rääkida. Sellest, mida su vend sulle ütleb. Et sa oled eksitus.”
„Ah sellest,” ütlesin mina.
„Nojah, sa ei olnud eksitus,” ütles ema. „Lihtsalt planeerimata. Me õieti ei oodanud sind. Et sa välja ilmud, see tähendab.”
„Nagu härra Harris?” küsisin mina (see oli üks mees, kes alati just nagu teadis, millal me parasjagu kavatseme maha istuda ja sööma hakata).
„Enam-vähem,” ütles isa.
„Nagu Jeesus?”
„Täpipealt,” ütles ema mõtlematult. „Täpipealt nagu Jeesus. Sinu saabumine oli nagu ime, kõige parem ime üldse.”
Isa pani paberid tagasi oma päevinäinud portfelli ja istus minu kõrvale.
„Sa ei pea selleks pühapäevakoolis või kirikus käima, et jumal sind armastaks,” ütles ta. „Või et üldse keegi sind armastaks. Seda sa ju tead, eks?”
„Jah,” ütlesin ma teda uskumata.
„Sa saad sellest paremini aru, kui sa suureks kasvad,” lisas ta. Aga mina ei saanud nii kaua oodata. Olin juba otsustanud, et kui jumal mind ei armasta, on selge, et pean leidma kellegi teise, kes seda teeb.
„Veel üht sõda on meil tarvis,” ütles härra Abraham Golan, minu uus naaber. „Meestel on sõdu tarvis.”
„Meestel on ajusid tarvis,” ütles tema õde Esther ja pilgutas mulle silma, venna jalge ümbert tolmu imedes tõmbas ta torusse lahtise kingapaela, mis ventilaatori rihma katki tegi ja toa kõrbenud kummi lõhna täis ajas. Mulle meeldis kõrbenud kummi lõhn. Ja mulle meeldis härra Golan. Mulle meeldis, et ta elas vanast peast koos oma õega, mitte abikaasaga, ja ma lootsin, et ehk teeb minu vend sama valiku, kui see kauge aeg kätte jõuab.
Härra Golan ja tema õde olid meie tänavale elama tulnud septembris ning detsembrikuuks olid nad kõigile akendele küünlad pannud, nõnda valgusmängu kaudu oma usku kuulutades. Ühel mahedal nädalalõpul nõjatusime vennaga vastu majaseina ja vaatasime, kuidas kohale sõitis sinine Pickfordi kaubik. Vaatasime, kuidas mehed, sigaretid suus ja ajalehed tagataskus, autost hooletult kaste ja mööblit välja kandsid.
„Näeb välja, nagu keegi oleks selle tooli peal ära surnud,” ütles mu vend, kui tool meist mööda läks.
„Kust sa tead?” küsisin mina.
„Lihtsalt tean,” vastas ta ja koputas vastu nina, andes mõista, nagu oleks tal kuues meel, olgugi et ülejäänud viis olid korduvalt kahtlaseks ja ebausaldusväärseks osutunud.
Must Zephyr sõitis ette ja parkis kehvasti majaesisele kõnniteele ning sealt tuli välja vana mees, vanem kui ükski mees, keda ma kunagi näinud olin. Tema juuksed olid hanesule karva valged ja ta kandis kreemikat velvetpintsakut, mis rippus tema kehal nagu lahtine nahk. Ta vaatas mööda tänavat vasakule ja paremale, enne kui oma eesukse poole suundus. Meist mööda minnes jäi ta seisma ja ütles: „Tere hommikust.” Tal oli naljakas aktsent – ungari oma, nagu me hiljem teada saime.
„Te olete vana,” ütlesin ma. (Olin tahtnud öelda „Tere”.)
„Ma olen sama vana nagu aeg ise,” vastas tema ja naeris. „Mis su nimi on?”
Ma vastasin, ta sirutas käe välja ja ma raputasin seda väga otsustavalt. Mina olin neli aastat, üheksa kuud ja neli päeva vana. Tema oli kaheksakümmend. Ja ometi sulas meie vanusevahe niisama hõlpsasti nagu aspiriinitablett vees.
Heitsin meie tänava kombed kähku kõrvale ja võtsin omaks härra Golani keelatud maailma täis küünlaid ja palvetamist. Kõik oli salajane ja neid saladusi valvasin ma nagu hapraid linnumune. Ta ütles, et laupäeviti ei tohi kasutada ühtegi asja peale teleka, ja kui ta šul’ist2 tagasi tuli, sõime me eksootilisi toite – toite, mida ma ei olnud varem kunagi maitsnud – selliseid toite nagu matsaleib ja hakitud maks ja heeringas ja gefilte fiš’i3 pallikesed, toite, mis „äratasid mälestusi vanast maast”, nagu ta ütles.
„Ah, Cricklewood,” ütles ta ikka, pühkides oma sinistest, rähmas silmadest pisara, ja alles õhtul hiljem istus isa mu voodiäärele ning seletas, et Cricklewood ei asu kõrvuti ei Süüria ega Jordaaniaga ning kindlasti ei ole sellel omaenda sõjaväge.
„Ma olen juut,” ütles härra Golan mulle ükspäev, „aga enne kõike muud inimene”, ja mina noogutasin, nagu teaksin, mida see tähendab. Nädalate kaupa kuulasin ma tema palveid, Šema Jisrael’i4, ja uskusin, et ükski jumal ei saa jätta vastamata nii kaunistele helidele, ning tihti võttis ta viiuli ja lasi nootidel sõnad otse jumala südamesse kanda.
„Kas kuuled, kuidas ta nutab?” küsis ta minult, kui poogen üle keelte libises.
„Kuulen, kuulen,” ütlesin mina.
Istusin seal pikki tunde, kuulates nii kurba muusikat, et kõrvad seda vaevalt kannatasid, ja läksin tihti koju, suutmata süüa, suutmata isegi rääkida, ränk kahvatus noort palet katmas. Siis istus ema voodile minu kõrvale, pani oma jaheda käe mulle otsaette ja küsis: „Mis on? Kas sul on paha olla?” Aga mida võis vastata laps, kes oli hakanud aru saama teise inimese valust?
„Võib-olla ta ei peaks nii palju aega koos vana Abrahamiga veetma,” kuulsin isa ukse taga ütlemas. „Tal on omavanuseid sõpru vaja.” Aga mul ei olnud omavanuseid sõpru. Ja ma lihtsalt ei suutnud temast eemale hoida.
„Esiteks on meil vaja leida,” ütles härra Golan, „elamiseks põhjus”, ning ta vaatas väikesi värvilisi tablette, mis tema peopesal ringi veeresid, ja neelas need kähku alla. Ta hakkas naerma.
„Olgu,” ütlesin mina ja naersin kaasa, kuigi aastaid hiljem tunnistas psühholoog valu mu kõhus närvivaluks.
Siis tegi ta lahti raamatu, mis tal alati kaasas oli, ja ütles: „Miks üldse vaeva näha, kui põhjust ei ole? Olemasolul on eesmärki vaja: et me suudaksime elu valu väärikalt taluda, et meil oleks põhjus edasi minna. Tähendus peab jõudma meile südamesse, mitte pähe. Me peame mõistma oma kannatuse mõtet.”
Vaatasin tema vanu käsi,
